Avaldame ajakirja Eesti Jahimees lugeja Ahto arvamuse Sigade Aafrika katku artikli teemal, mis ilmus 5/2025 numbris.
Lugedes viimasest Eesti Jahimehe ajakirjast artiklit SAK-ist („Sigade Aafrika katk – strateegiliste otsuste aeg“ – toim) ei saa mitte vaiki olla. Huvitav on see, et keegi täpselt ei tea, kuidas katk levib, aga seda, kuidas selle vastu võidelda, teavad nii mõnedki asjapulgad, kes selle eest osaliselt vastutavad on. Kelle kaela on kõige kergem kogu see süü veeretada? Et näidata, nagu asjaga maruliselt tegeletakse, ongi siis pandud jahimeestele kohustus metssigu ohjeldamatult ütleksin tappa, mitte küttida, valimata sugu ja vanust. Peaasi, et saaks linnukese kirja, et kole võitlus käib. Kui palju sellest võitlusest (või kas üldse) kasu on, ei tea täpselt keegi. Otsustajad väidavad küll, et oleks vaja uurida, aga miks siis seda ei tehta? Ilmselt on vastuseks, et raha ei ole. Kus raha on?
Töötan turbarabas, paar suve tagasi saabus sinna proua uhke maasturiga ja kui ma siis uurisin, mis teoksil, selgus, et proua töötab miskis keskkonnaametis ja tuli rabasse kihulasi loendama? Suvel siis ilmselt loendab, talvel koostab selle kohta kõikvõimalikke exeli tabeleid. Ja see ei ole nali! Vot kuhu meie rahad kaovad! Selle asemel võiks ju võtta ja koostada tabeli (küttimisandmed on ju olemas), kui ligidalt nakatunud farmile on metssigu kütitud või surnult leitud? Ei tule ju üks hiireke viie või kümne kilomeetri kauguselt meile farmi katku tooma.
Miks ei ole ma veel kuskilt lugenud, et järsku on see katk liikunud hoopis farmist metsa, mitte vastupidi? Ajalugu on ju näidanud, et ikka inimene ise on endale kõikvõimalikud hädad kaela tõmmanud. Kuidas see oleks siis täpsemalt toimunud, võib igaüks ise fantaseerida. Jahimehe pilgu läbi algab katku levitamine pihta vereproovide kogumiskohas pihta. Kõik jahimehed liiguvad sealt läbi ja kuna väidetavalt on viirus kergesti leviv, siis miks mitte. Täielik absurd on hukatud sigade vedamine mööda Eestit. Kui räägitakse isegi metsamasinate deso vajadusest, siis millises järves või meres peaks seda hukatud sigade autot uputama, et asi oleks efektiivne? Millegipärast on meil praktika, kui perest üks haigestub, tapame kõigepealt kogu perekonna. Aga kas seda on üldse vaja? Esimese katkulaine ajal hakkasid lõpus tulema katku läbi põdenud sigade proovid, neil olid tekkinud antikehad. Miks sellest variandist keegi ei räägi? Kas poleks mõistlik mõni nakatunud väiksem farm isoleerida ja vaadata, palju siis tegelikult loomi sureb? Hukkunud loomad saaks ju kohapeal teistele toiduks keeta, nagu seda vanasti tehtigi. Mitte vedada nakkust autodega mööda Eestit ringi. Veel mõistatatakse artiklis, miks meil haigus rohkem farmidesse poeb kui Lätis? Järsku on lihtsalt Eestis kontroll usinam? Või siis on Eestis meie “pühade loomade” (suurkiskjate) katku levitamise osakaal suurem, tänu suureks paisunud arvukusele?
Sellised mõtted siis reajahimehelt Järvamaal.
Ahto
