Teaduslik uuring ilveste ja metskitsede kohta näitab, et jaht ja kisklus võivad looduslikku tasakaalu nõrgestada. Teadlased pooldavad tasakaalu säilitamiseks paindlikumat majandamist.
Kuidas säilitada tasakaal suurkiskjate ja ulukite vahel? Uus Norra uuring käsitles Euraasia ilvese ja metskitse kiskja-saaklooma dünaamikat, kasutades Lõuna-Norra pikaajalistel andmetel põhinevaid simulatsioone.
25 aastat kestnud uuring
Ilvese järkjärguline tagasitulek mitmesse Euroopa piirkonda on taaselustanud arutelu kooseksisteerimisel metskitse populatsioonidega. Selle keerulise suhte paremaks mõistmiseks töötasid teadlased välja arvutimudeli, mis simuleeris mõlema liigi arengut 25 aasta jooksul.
Uuring (saadaval lingil) avaldati teadusajakirjas Wildlife Biology ja see tugineb peamiselt Norras kogutud andmetele. Teadlased soovisid mõõta jahi ja loodusliku kiskluse koosmõju loomapopulatsioonidele.
Nende järeldused tõid kiiresti esile keskse probleemi: ainult metskitsede või ainult ilveste majandamine võib põhjustada olulisi loodusliku tasakaalu häireid.
Kui ilveste arvukus muutub väga suureks, suureneb kisklussurve metskitsedele märgatavalt. Samas, kui metskitsi kütitakse intensiivselt ajal, mil piirkonnas leidub ka kiskjaid, suureneb populatsiooni languse oht.
Teadlased rõhutavad, et populatsioonid võivad muutuda ebastabiilseks juba mõne aastaga, kui küttimismahte ei kohandata kohalike oludega.
Jaht ja kisklus võivad üksteist võimendada
Uuring toob eriti esile nähtuse, mida maapiirkondades sageli arutatakse: suremuse kuhjumine. Metskits võib samaaegselt kokku puutuda jahiga, ilvese rünnakutega ja keskkonnaraskustega.
Mõnes stsenaariumis täheldasid teadlased isegi metskitsepopulatsioonide peaaegu täieliku kohaliku kokkuvarisemise ohtu. See puudutab eelkõige piirkondi, kus algne asustustihedus on juba madal ja ilveseid palju.
Samas ei järelda autorid, et need kaks liiki oleksid omavahel kokkusobimatud. Vastupidi, nende hinnangul võib kohanduv majandamine olukorda pikaajaliselt stabiliseerida.
Praktikas tähendab see, et küttimismahud peaksid muutuma vastavalt tegelikule olukorrale looduses. Kui metskitsi jääb väheseks, tuleks küttimismahte vähendada. Samamoodi võiks ka ilveste arvukust kohalikul tasandil kohandada, et vältida liigset survet saakloomadele.
Teadlased pooldavad paindlikumat majandamist
Ilveste ja metskitsede uuring edastab selget sõnumit: looduslik tasakaal on hapraks muutunud. Teadlased selgitavad, et ükski universaalne lahendus ei saa toimida kõikjal Euroopas. Igal piirkonnal on oma asurkonna tihedus, elupaik ning jahisurve.
Autorid rõhutasid metslooma populatsioonide teadusliku seire tähtsust. Nende sõnul peavad otsused põhinema regulaarselt uuenevatel välitööandmetel. Selline lähenemine aitaks vältida liiga jäiku ja mõnikord isegi kahjulikke meetmeid.
Kuna suurkiskjad asustavad järk-järgult uuesti mitmeid Euroopa riike, jätkub see teema tõenäoliselt aruteludes metsloomade majandamise üle.
Uuring tuletab eelkõige meelde, et püsiv tasakaal ilveste ja metskitsede vahel sõltub ennekõike reageerivast, kohalikust ja ökoloogilistele oludele kohandatud majandamisest.
Allikas: le chasseur francais
