Kilde jahindusest sada aastat tagasi: august

Kilde jahindusest sada aastat tagasi: august

213
Foto: Flickr

Meie metsa jahiloomad ja -linnud

Hunt

Muistsel ajal oli Eesti hundirikas. Aja jooksul hävitati nendest suurem osa. Juurde tuleb hunte Venemaalt ja neid jahitakse hoolega, sest peetakse väga kahjulikeks koduloomadele, metskitsedele ja jänestele. Talvel võib hundikari ohustada ka inimest ennast. Jahipidamise viisidest kasutatakse klaper- ja lipujahti, varitsusjahti söödalt ja talvel õhtuti hobureega, kus ree peal peibutiseks põrsas. Kasutatud on ka mürki.

Rebane

Rebane on kaval laialdaselt levinud väikekiskja. Pesauru lähiümbrus haiseb suvel toidujäänustest. Kui rebane on asunud poegima mägraurgude ülaossa, siis see hais peletab tihti mägrad oma urgudest välja. Suve lõpupoole kolivad sageli põldude lähedusse, kus noored rebased õpivad noori jäneseid ja põldpüüsid jahtima. Vaenlasi on rebasel vähe, kuna suurkiskjaid ja suuri kotkaid napib. Ainult kassikull võib noortele rebastele olla ohtlik. Tema suuremateks vaenlasteks peetakse hoopis kirpe, mõningaid nahahaigusi ning marutõbe. Tema kallihinnalise kasuka pärast peetakse rebasele hoolsalt jahti. Jahipidamise viisidest kasutatakse jahti hagijatega, taksidega urujahti, klaperjahti, mille käigus kasutatakse vahel ka lippe. Talvel peibutatakse, hiire häält järele tehes. Veel kasutatakse raudu ja ka mürki.

Hall külaline

Jutustuses kirjeldatakse ühte ammuste aegade hundijahti.

Hunti püüti igati tõrjuda ja seega oli metsaametnikel kohustus huntide ilmumisel neile jaht korraldada. Kuna hunti oli vähe, siis nappis jahimeestel ka oskusi edukalt hundijahti pidada.

Väidetavalt olid hundid hakanud taluniku lambakarja vähendama. Jahiseltsis organiseeriti hundijaht, mis pakkus juunikuisele jahivabale ajale vaheldust. Jahipäev määrati kindlaks ja jahimehed olid elevil, käis püsside puhastus ja padrunite laadimine „rentkuulidega“. Märgitud päeval kogunes vallavalitsuse ja jahiseltsi käsu peale ligemale sada ajajat ja ligi viiskümmend kütti. Arutleti kust kohast jahiga alustada. Pakuti, et alustatakse rabast, teine pakkus karjamaa tagust lepiku metsa, kolmas sõnas, et kõige rohkem on lambaid kadunud metsa äärest. Pärast pikka arutelu otsustati alustada metsast. Kütid seati laskekohtadele ja ajajad viidi teise metsaserva. Ajajatel oli lõbu laialt, nagu läheks laulupeole, mitte hundijahile.

Üks noortest küttidest, kes metsa saanud vaid mõned korrad, võttis koha sisse jämeda puu taha ja oli eriti põnevil. Ärevus oli tipus, süda lõi tormiliselt, millele püssiots takti kaasa lõi. Pähe tuli igasugu mõtteid, näiteks nagu, et ärritatud hunt võib rünnata. No tulgu aga, annan talle kaks pauku vastu vahtimist ja… ühe hüppega olen selle oksa peal. Äkki käis naaberküti juures pauk. Arvatavasti on üks käes, aga mis müdin see otse minu peale tuleb? Põmaki, põmaki, kas tõesti mööda? Müdin aina kaugeneb. Näe, mõned punakad karvad on maas. Kas tõesti oli rebane? Põõsa tagant tuli naerdes naaberkütt ja lausus: „ma nägin küll, et korra kukkus, kargas üles ja läks“. Kes? Rebane, ei, kits. Mis jutt see on, ma mõtlesin ikka hunt olevat. Oleme tasa, ka mulle juhtus ette hall jänes, kõrge nagu hunt, peitsin selle põõsasse. Ütleme, et rebaseid põmmutasime.

Kütid kogunesid, hunti polnud keegi näinud. Kõik kaheksateist pauku rebase peale ja mööda. Otsustati jaht lõpetada.