Jahindusest 100 aastat tagasi: ajalooline metsseajaht

Jahindusest 100 aastat tagasi: ajalooline metsseajaht

385
Foto: Flickr

Teile lugemiseks refereering ühest ajaloolisest metsseajahist Võrumaal. Lugu „Metssiga Eestis“ ise ilmus 1922. aastal.

Novembris 1921. aastal tõi Rogosi metsavaht Roosa metskonda teate, et temale alluvasse metsa olla üks ennenägematu loom ilmunud. Jäljed olla seajälgede sarnased ja öösiti käib kartulipõllul tuhnimas. Jõuti ühisele otsusele, et see peab olema metssiga.

Kohalik metsaülem hr. Ellram otsustas metsseale jahi korraldada. Jahile kutsuti paremad ümbruskonna kütid ja teatati ka Võru Kütisalgale, et ka nende liikmed seajahil osaleksid. Kütid olid vaimustatud, igaüks tahtis toda ennenägemata looma küttida.

23. novembri (1921) varahommikul oli jahiseltskond Rogosi metsavahi õuel koos. Peeti maha jahiplaan. Muu hulgas rääkisid kütid ka oma ettevalmistusest põnevaks jahiks. Mõni kütt oli terve öö kuule valanud, teised olnud juba unes metsseajahil ja mõni, kes tahtis esimesena kohal olla, põrutanud kiirel sõidul kraavi. Üks kutsutud küttidest olla müünud juba sea ette ära, ainult pea enesele jättes.

Nüüd läks jahiks. Otsustati, et siga tuleb kindlasti kätte saada. Sõideti ka mööda kartulipõllust, kus siga oli öösel mullakamakaid ümber pööramas käinud. Jõuti metsani, kus arvati siga olevat ja tehti esimene aju – täiesti tühi, ainult rohkesti sea jälgi. Sama tühjad olid ka teine ja kolmas mets. Enne viimase masti tegemist oli juba kahtlejaid, kas siga enam piirkonnas on ja liiati veel soo peal. Mast tehti ära ja paljude üllatuseks oligi siga olnud soo peal ning pääses seekord terve nahaga, kuna ajajad olid hakanud liiga vara ajama, osa kütte ei jõudnud veel laskekohale. Selleks, et teada saada, kui kaugele siga esimese hooga jooksis, saadeti jälgi mööda järele paar metsavahti. Mõne tunni pärast olid metsavahid tagasi ja teatasid, et siga oli jooksuga läbinud umbes viisteist versta ja jõudnud Lätimaale. Jahipäev loeti nurjaläinuks ja asuti koduteele. Metsavahtidele tuletati meelde, et nad kohe teada annaksid, kui metssiga kusagil jälle välja ilmub.

Mõni mädal oli vaikus, siis aga nähti jälle seajälgi Krabi ja Vana-Roosa metsades. Jäljeuudistajaid oli olnud rohkesti, ilmselt huvitas siga ka salakütte. Liikvel oli ka igasugu rahvajutte, et siga olla juba maha lastud, siis jälle, et siga olevat rünnanud metsavahti.   Vaatamata kõigele elas siga rahulikult oma metsaelu. Kord siiski olevat salaküttidel õnnestunud siga sisse piirata, kusjuures üks nendest, nähes siga otse enda poole jooksmas, hakanud kartma ja suures hirmus hoopis paugu männi sisse suunanud. Seal oli jälle õnne.

Aeg läks ja kätte jõudis uue aasta jaanuarikuu viies päev, kui metskonda kiirustas Krabi metsavaht ja teatas hingeldades, et tema koer olevat metssea metsast üles leidnud. Koheselt organiseeriti jaht. Kuna lumi oli juba sügav, siis siga pikki jalutuskäike enam ei teinud. Metsavaht arvas sea ühes metsasaares olevat. Kütid, keda oli ainult kolm, võtsid positsioonid sisse. Metsavaht läks koos koeraga siga välja ajama. Vaevalt oli ta jõudnud mõnikümmend sammu teha, kui teiselpool metsa kostis neli pauku. Järgnes natuke vaikust ja siis „hurraa“ hõiked ning aupaugud takkaotsa. Siga oli tulnud otse metsaülem Ellrami poole umbes 180-ne sammu peale, märganud kütti ja keeranud tagasi. Seepeale metsaülem kohe tulistanud oma Inglise vintpüssist ja teise paugu kuul oli pikuti seast läbi jooksnud. Siga oli jooksnud veel oma üheksakümmend sammu ja siis kukkunud. Siga olla küllalt kõhn, kaalunud neli puuda ja kakskümmend kuus naela ning olnud neli jalga kõrge.

Metssiga käis vaatamas hulganisti ümbruskonna elanikke, kes tunnistanud ta haruldaseks loomaks meie maal. Kuidas siga siiakanti sattus jäigi teadmata.

See Võrumaal kütitud metssiga oli antud ajaperioodil üks esimesi, kui mitte kõige esimene.

Arvi Lepisk