Vastulause Eleri Lopi Maalehes avaldatud artiklile

Karude kaitsmine ei tähenda tegelikkuse eiramist: Eesti vajab laiapõhjalist suurkiskjate ohjamist.

Eesti Jahimeeste Seltsi vastulause Eleri Lopi Maalehes avaldatud artiklile

Eesti suurkiskjate kaitse ja ohjamise üle peetav avalik arutelu on vajalik. Karu on meie looduse väärtuslik osa ning tema elujõulise asurkonna säilimine peab olema kõigi asjaosaliste ühine eesmärk. Samas ei saa suurkiskjate kaitset käsitleda lahus teaduslikest seireandmetest, maaelu tegelikkusest, põllumajandusele tekitatud kahjustustest ega inimeste turvalisusest. Loomakaitsja Eleri Lopi Maalehes avaldatud artikkel tõstatab mitu olulist küsimust, kuid sisaldab ka üldistusi, oletusi ja hinnanguid, mille puhul tuleb eristada tõendatud asjaolusid autori isiklikest tõlgendustest. Eesti Jahimeeste Selts (EJS) peab vajalikuks tuua arutelusse Keskkonnaagentuuri värskeimad ametlikud andmed, selgitada jahimeeste tegelikku rolli riiklikus ulukiseires ning käsitleda suurkiskjate ohjamist terviklikult.

1. Keskkonnaagentuuri värskeimad andmed: Eesti karuasurkond on kasvutrendis

Keskkonnaagentuuri 2026. aasta aruande „Ulukiasurkondade seisund ja küttimissoovitus 2026“ kohaselt on Eesti karuasurkond viimastel aastatel kasvanud ning karu levikuala laienenud.

Ametliku seire järgi registreeriti Eestis:

• 2024. aastal 112 sama aasta poegadega emakaru ehk pesakonda;
• 2025. aastal 98 sama aasta poegadega emakaru ehk pesakonda.

Keskkonnaagentuur hindab Eesti karuasurkonna suuruseks 2025. aasta sügise seisuga vähemalt 1100 isendit. Kui lisada siia aastane juurdekasv min 200 isendit, siis on 2026 aasta kevadsuvine arvukus vähemalt 1300 isendit. Võrdluseks hinnati aasta varem karude arvukuseks ligikaudu 1000 isendit. Need hinnangud osutavad asurkonna kasvule. Siin on oluline selgitada ka pesakondade loendamise metoodikat. Karu poegib üldjuhul üle aasta. Seetõttu ei ole teaduslikult korrektne teha asurkonna arvukuse muutumise kohta järeldusi üksnes kahe järjestikuse aasta pesakondade arvu võrdlemise põhjal. Keskkonnaagentuur kasutab karu puhul kahe järjestikuse aasta pesakondade arvu keskmist ning võrdleb seda varasemate aastate vastava näitajaga. Nii saab paremini arvestada karude sigimistsüklit ja vähendada ühe aasta eripäradest tulenevaid kõikumisi. Seega ei tähenda asjaolu, et 2025. aastal registreeriti 98 ja 2024. aastal 112 pesakonda, automaatselt karuasurkonna vähenemist. Keskkonnaagentuuri hinnangul väljendavad pesakonnaandmed jätkuvalt arvukuse tõusutrendi. Tähelepanuväärne on ka pesakondade keskmise suuruse kasv. 2025. aastal oli pesakonnas keskmiselt 2,85 poega. Nelja pojaga pesakondi registreeriti 18, mis kinnitab, et varem harvemini esinenud suured pesakonnad ei ole enam erakordsed. Need on ametliku seire tulemused, mitte jahimeeste soovid või oletused.

Eesti karuasurkonna seisundi hindamisel tuleb lähtuda kogu seireandmestikust, mitte valida sellest välja üksnes enda seisukohta toetavaid näitajaid.

2. Jahimehed ei määra ise karude arvukust – nad koguvad riikliku seire algandmeid

Eleri Lopi artiklis seatakse kahtluse alla jahimeeste osalemine ulukiseires, viidates võimalikule huvide konfliktile. Selline käsitlus jätab selgitamata, kuidas Eesti riiklik ulukiseire tegelikult toimib. Keskkonnaagentuuri ametliku metoodika kohaselt kogutakse ulukite kohta andmeid mitmel viisil. Kasutatakse ulukivaatlusi, küttimisstatistikat, jäljeloendusi, jahimeeste arvukushinnanguid, ulukikahjustuste andmeid ning kütitud loomadelt kogutud bioloogilisi proove. Suure osa seire algmaterjalidest koguvad jahimehed, järgides Keskkonnaagentuuri metoodilisi juhendeid.

Algandmete kogumine ja nende teaduslik analüüsimine on aga kaks erinevat ülesannet.

Jahimehed registreerivad vaatlusi ja koguvad proove. Keskkonnaagentuuri spetsialistid analüüsivad laekunud andmeid, võrdlevad erinevaid näitajaid ning koostavad ametlikud hinnangud ulukiasurkondade seisundi kohta. Näiteks ei võrdu jahimeeste antud arvukushinnang automaatselt Keskkonnaagentuuri lõpliku hinnanguga. Riiklikus seires kasutatakse erinevaid andmeallikaid just selleks, et saada asurkondade seisundist võimalikult usaldusväärne ülevaade. Jahimeeste osalemine seires ei ole seega iseenesest tõend andmete ebausaldusväärsuse kohta. Võimalikke huvide konflikte tuleb maandada läbipaistva metoodika, andmekvaliteedi kontrolli ja sõltumatu analüüsiga. Seda põhimõtet toetab ka EJS. Kuid jahimeeste kogutud andmete automaatne kahtluse alla seadmine pelgalt nende tegevusala tõttu ei ole teaduslik argument.

Karupesakondade eristamine ei põhine lihtsalt vaatluste kokkulugemisel

Eleri Lopi artiklis tõstatatakse küsimus, kas erinevates kohtades nähtud karupesakondi võidakse ekslikult lugeda mitmeks pesakonnaks. See on seire seisukohalt asjakohane küsimus, kuid ei anna alust väita, et ametlik pesakondade arv saadakse kõigi üksikvaatluste lihtsa liitmise teel. Keskkonnaagentuuri metoodika kohaselt eristatakse vaatluste analüüsi käigus pesakonnad ning arvestatakse nende territoriaalset paiknemist. Kui pesakonna territoorium ulatub mitmesse maakonda, määratakse see maakonda, kuhu jääb suurem osa pesakonna territooriumist ja kus on tehtud rohkem vaatlusi. Seiremeetoditel on loomulikult piirangud ning nende täpsustamine on vajalik. Kuid metoodika piirangute olemasolu ei tähenda automaatselt, et tulemused oleksid kasutuskõlbmatud. 2026.aasta aruandes juhib Keskkonnaagentuur tähelepanu ka sellele, et JAHISesse sisestatud karuvaatluste puhul tuleb korrektselt märkida muu hulgas poegade arv ning tagada fotode ja sisestatud andmete vastavus. See näitab, et andmete kvaliteedile pööratakse tähelepanu ning puudulikud vaatlused ei pruugi analüüsis kasutamist leida.

Teaduslik arutelu seiremetoodika täpsuse üle on vajalik. Alusetu üldistus, nagu oleks jahimeeste kogutud andmestik seetõttu ebausaldusväärne, ei ole põhjendatud.

3. JAHIS – jahimeeste loodud oluline töövahend Eesti ulukiseires

Eesti jahimeeste panus ulukiseiresse ei piirdu metsas tehtavate vaatluste ega bioloogiliste proovide kogumisega. Eesti Jahimeeste Selts on välja arendanud jahinduse infosüsteemi JAHIS, mida kasutatakse muu hulgas ulukiseire andmete kogumiseks ja edastamiseks. JAHIS on praktiline näide sellest, kuidas jahimehed on panustanud Eesti jahinduse digitaliseerimisse ja seirekorralduse arendamisse. Infosüsteem võimaldab hallata jahindusega seotud andmeid, sealhulgas elektroonilisi jahilube ja ulukivaatlusi. JAHISe kaudu saavad jahimehed edastada seireks vajalikke andmeid ühtlustatud kujul. Sellel on mitu olulist eelist: andmete esitamine muutub operatiivsemaks, väheneb paberipõhine asjaajamine ning lihtsustub vaatlusandmete koondamine. JAHISe tähtsust on käsitlenud ka Keskkonnaagentuur oma varasemates seirearuannetes. Keskkonnaagentuuri 2021. aasta ulukiseire aruandes kirjeldatakse Eesti Jahimeeste Seltsi loodud ja riiklikult toetatud infosüsteemi arendamist ning kasutuselevõttu olulise sammuna ulukiseire andmekogumise ajakohastamisel. Ka 2026. aasta seirearuandes viitab Keskkonnaagentuur otsesõnu JAHISesse sisestatud karuvaatlustele ning annab juhiseid nende andmete korrektseks esitamiseks. See kinnitab, et tegemist ei ole üksnes jahimeeste sisemise haldusvahendiga. JAHIS on osa praktilisest andmekogumise korraldusest, mille kaudu jõuab ulukiseire jaoks vajalik teave analüüsijateni. Loomulikult ei taga digitaalne infosüsteem automaatselt iga vaatluse õigsust. Andmete usaldusväärsus sõltub endiselt metoodikast, sisestajate korrektsusest ja hilisemast kontrollist. Kuid süsteemi olemasolu loob paremad eeldused andmete korrastatud kogumiseks. Oluline on näha ka laiemat pilti. Jahimehed mitte ainult ei täida seireülesandeid, vaid on ise panustanud nende ülesannete täitmiseks vajalike tehniliste lahenduste loomisse.

Kui räägime Eesti ulukiseire arengust, ei saa mööda vaadata EJS-i arendatud JAHISest ega tuhandete jahimeeste igapäevasest vabatahtlikust panusest.

4. Karu range kaitse ei tähenda, et igasugune küttimine oleks keelatud

Karu kuulub Euroopa Liidu loodusdirektiivi alusel rangelt kaitstavate liikide hulka. See on oluline lähtekoht ning EJS ei sea karu kaitsevajadust kahtluse alla. Samas näeb loodusdirektiivi artikkel 16 ette võimaluse teha rangest kaitserežiimist erandeid kindlatel tingimustel. Erandi lubatavus sõltub muu hulgas õiguslikust alusest, rahuldava alternatiivi puudumisest ning sellest, kas erand kahjustab liigi soodsa kaitsestaatuse säilimist. Seega ei ole õige käsitleda karu ranget kaitset absoluutse keeluna, mis välistab igas olukorras probleemisendi eemaldamise. Samas tuleb tunnistada ka kohtuotsuste tähtsust. Keskkonnaagentuuri 2026. aasta seirearuandes on märgitud, et 18. oktoobril 2024 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu otsusega tunnistati senine karu ohjamise praktika loodusdirektiiviga vastuolus olevaks. Selle tulemusena on Eestis muudetud karu küttimise korraldust. Varasema maakondlike küttimismahtude määramise asemel kasutatakse üksikjuhtumitel põhinevaid erilube. See on oluline õiguslik muudatus, mida tuleb järgida. Kuid konkreetse ohjamiskorra õigusvastaseks tunnistamisest ei tulene järeldust, et igasugune karu küttimine oleks põhimõtteliselt lubamatu või et karude põhjustatud probleemidega ei tuleks tegeleda.

Õiguspärane suurkiskjate ohjamine peab arvestama korraga nii liigi kaitsevajadust, teaduslikke seireandmeid kui ka konkreetsete konfliktide asjaolusid.

5. Väide sadade karude küttimise soovist on oletus, mitte tõendatud asjaolu

Eleri Lopi artiklis esitatud oletus, et kohtuvaidluste puudumisel sooviksid jahimehed küttida 250–500 karu, vajab konkreetset tõendusmaterjali. Sellise väite puhul tuleks näidata, millisele EJS-i ametlikule ettepanekule, dokumendile või arvutusele see tugineb. Ilma kontrollitava allikata on tegemist spekulatsiooniga. Keskkonnaagentuuri andmetel kütiti Eestis 2024. aastal 101 karu ning 2025. aastal kokku 32 karu. Need on tegelikud küttimisandmed. Avalikus arutelus tuleb eristada toimunud küttimist, riigiasutuste antud soovitusi, kehtivaid õiguslikke võimalusi ning kellegi oletusi tulevaste soovide kohta. Kõigi nende esitamine ühe ja sama asjaoluna ei aita kaasa sisulisele arutelule.

6. Karu loomulik käitumine ei muuda tekitatud kahju olematuks

Eleri Lopi artiklis rõhutatakse, et karu tegutseb toitu otsides loomulikult. Sellega saab nõustuda. Karu ei tegutse inimese suhtes pahatahtlikult. Ta kasutab võimalusi, mida keskkond talle pakub. Kuid sellest ei järeldu, et tema tekitatud kahjustused oleksid  tähtsusetud või et nende ennetamise ja ohjamisega ei tuleks tegeleda. Kui karu lõhub mesitarusid, kahjustab silorulle, tungib korduvalt põllumajandushoonetesse või harjub otsima toitu inimeste vahetust lähedusest, on tegemist olukordadega, mis vajavad tähelepanu ja sekkumist. Looma käitumine võib olla bioloogiliselt loomulik, kuid selle tagajärjed võivad inimese jaoks olla majanduslikult olulised. Arvesse tuleb võtta korduvaid kahjustusi, töökatkestusi, ennetusmeetmete maksumust ning mõju põllumajandustegevuse korraldamisele.

Loodusliku käitumise tunnistamine ja kahjude tõsiselt võtmine ei ole vastandlikud seisukohad.

7. Mesilakahjustuste vähenemine ei tähenda, et kõik karukahjud oleksid vähenenud

Keskkonnaagentuuri 2026. aasta seirearuandes märgitakse, et 2025. aastal vähenes karude kahjustatud mesitarude arv võrreldes 2024. aastaga. See on positiivne areng. Aruandes tuuakse ühe tõenäolise põhjusena välja ennetusmeetmete, eelkõige elektrikarjuste, laialdasem kasutamine. See näitab, et ennetusmeetmed võivad olla tõhusad ning nende kasutamist tuleb jätkuvalt toetada. Kuid samas aruandes märgitakse ka teistsugust arengut.

Karude kahjustatud silorullide arv on viimastel aastatel kiiresti kasvanud.

Eriti palju silorulle kahjustati Lääne-Virumaal ja Ida-Virumaal, mille arvele jäi üle poole 2025. aastal Eestis karude lõhutud silorullidest. Seega ei saa mesilakahjustuste vähenemisest järeldada, et karudega seotud probleemid tervikuna oleksid kadumas. Erinevate kahjustuste ennetamise võimalused on samuti erinevad. Mesila ümbritsemine elektrikarjusega võib olla suhteliselt lihtne lahendus. Suurte silorullide koguste, ulatuslike põllumajandusmaade või hajusalt paiknevate tootmisobjektide kaitsmine võib aga olla märksa keerulisem ja kulukam. Keskkonnaagentuur juhib sellele erinevusele oma aruandes samuti tähelepanu.

Tõhus suurkiskjate ohjamine peab lähtuma konkreetsetest kahjustustest ja realistlikest ennetusvõimalustest, mitte eeldusest, et kõik probleemid on lahendatavad ühe ja sama abinõuga.

8. Põllumajandust ei saa korraldada üksnes metsloomade liikumise järgi

Eleri Lopi artiklis pakutakse ühe lahendusena silorullide viimist metsaservast kaugemale. Mõnes konkreetses olukorras võib selline meede tõepoolest aidata kahjustusi vähendada. Kuid seda ei saa pidada üldkehtivaks lahenduseks. Põllumajanduses sõltub silorullide paigutamine tootmise korraldusest, põldude asukohast, transpordivõimalustest, ladustamistingimustest ja majanduslikest kaalutlustest. Kõik põllud ei asu metsast kaugel ning kõiki silorulle ei ole võimalik paigutada selliselt, et karud nendeni ei pääseks. Samuti võib täiendav transport ja ladustamine suurendada kulusid. Põllumajandustootjale ei saa kergekäeliselt öelda, et tema probleem kaoks, kui ta lihtsalt oma tegevuse ümber korraldaks. Ennetusmeetmete rakendamine peab olema mõistlik ja  proportsionaalne. Kui me soovime, et inimesed jätkaksid maapiirkondades põllumajandusega tegelemist, peame arvestama ka nende tegevuse praktiliste tingimustega. Maaelu ei ole abstraktne keskkond, mida saab kujundada üksnes teoreetiliste soovituste põhjal. Seal elavad ja tegutsevad inimesed.

9. Karude arvukuse kasvul on mõju ka teistele ulukiliikidele

Suurkiskjate arvukust ei saa käsitleda eraldi ülejäänud ökosüsteemist. Keskkonnaagentuuri 2026. aasta seirearuandes juhitakse tähelepanu sellele, et põdravasikate osakaal sügiseses asurkonnas on viimastel aastatel olnud pikaajalise võrdluse üks madalamaid. Agentuur seostab seda muu hulgas suurenenud karu ja hundi kisklussurvega. Samas on põdralehmade potentsiaalse viljakuse näitajad olnud väga head. See tähendab, et sündivate vasikate arv ja sügiseks ellu jäävate vasikate arv võivad oluliselt erineda. Loomulikult on kisklus ökosüsteemi normaalne osa. Kuid suurkiskjate mõju teistele ulukiliikidele on samuti osa looduse toimimisest ning seda tuleb asurkondade seisundi hindamisel arvestada. Teaduspõhine ulukimajandus ei saa keskenduda üksnes ühe või paari liigi võimalikult suurele arvukusele. Eesmärk peab olema terviklik ja tasakaalustatud ökosüsteem.

10. Isiklikud kohtumised karudega ei asenda riskide hindamist

Eleri Lopp kirjeldab artiklis oma isiklikke kohtumisi karudega ning rõhutab, et need ei ole olnud ohtlikud. Sellised kogemused on väärtuslikud, kuid nende põhjal ei saa teha üldistavaid järeldusi karude käitumise või inimeste turvalisuse kohta. Enamik karusid väldib inimest ning tõsised konfliktid on harvad. Samas ei tähenda see, et ohtlikke olukordi ei võiks tekkida. Loomade käitumine sõltub konkreetsest olukorrast, sealhulgas sellest, kas tegemist on poegadega emakaru, ootamatult häiritud looma või inimeste pakutava toiduga harjunud isendiga. Seetõttu ei ole põhjendatud ei karude kujutamine üldiselt ohtlike loomadena ega võimalike riskide täielik eitamine. EJS toetab inimeste teadlikkuse suurendamist, asjakohaseid ennetusmeetmeid ja objektiivset riskikommunikatsiooni. Turvalisuse küsimusi tuleb käsitleda tasakaalukalt, mitte isiklike kogemuste põhjal üldistades.

11. Väidetavad rikkumised tuleb tõendada, mitte laiendada kogu jahimeeskonnale

Eleri Lopi artiklis kirjeldatakse juhtumit, kus üks jahimees olevat soovitanud põllumajandustootjal kahjusummat tegelikust suuremana esitada. Kui selline juhtum leidis aset, tuleb seda tõsiselt võtta. Valeandmete esitamine või selleks õhutamine ei ole vastuvõetav. Samas peab selliste väidete hindamine põhinema kontrollitavatel tõenditel ja konkreetsetel asjaoludel. Ühe inimese võimalikust rikkumisest ei saa teha järeldust kogu Eesti jahimeeste tegevuse kohta. EJS-i seisukoht on, et kahjustuste dokumenteerimine ja hüvitamine peavad toimuma ausalt ning kehtiva korra alusel. Kui rikkumise kohta on tõendid, tuleb need esitada pädevatele asutustele. Kuid tõendamata või üksikjuhtumiga piirduvate väidete kasutamine kogu jahinduse usaldusväärsuse kahtluse alla seadmiseks ei ole põhjendatud.

12. Jahimeeste ja riigiasutuste koostöö ei ole iseenesest huvide konflikt

Jahimehed puutuvad oma tegevuses regulaarselt kokku Keskkonnaameti, Keskkonnaagentuuri, maaomanike ja teiste osapooltega. See on loomulik osa Eesti Jahinduse korraldusest. Jahimeeste ja riigiasutuste koostööd ei saa pidada iseenesest probleemseks üksnes seetõttu, et jahimeestel on ulukite majandamise vastu huvi. Oluline on, kuidas ülesanded ja vastutus on jaotatud ning millised kontrollimehhanismid toimivad. Eestis koguvad jahimehed olulise osa seire algandmetest, kuid riikliku seire analüüsi teeb Keskkonnaagentuur. Keskkonnaamet täidab omakorda talle seadusega pandud ülesandeid, sealhulgas teeb õigusaktide alusel haldusotsuseid. Selline tööjaotus ei välista kriitilist kontrolli, kuid seda ei saa samastada olukorraga, kus jahimehed otsustaksid iseseisvalt enda kogutud andmete põhjal kõik küttimismahud. Konstruktiivne koostöö on ulukite seire ja ohjamise toimimiseks vajalik.

13. Ennetusmeetmed ja õiguspärane ohjamine peavad üksteist täiendama

EJS nõustub põhimõttega, et võimaluse korral tuleb suurkiskjate põhjustatud konflikte ennetada. Mesilate kaitsmine elektrikarjustega, toiduallikate kättesaadavuse vähendamine, inimeste teavitamine ning muud sobivad meetmed võivad aidata kahjustusi vältida. Samas ei ole põhjendatud eeldada, et iga konflikt on võimalik lahendada üksnes ennetusmeetmetega. Mõnes olukorras võivad ennetusvõimalused olla piiratud või osutuda ebapiisavaks. Seetõttu peab riigil säilima võimalus kasutada seaduses ette nähtud ja nõuetekohaselt põhjendatud ohjamismeetmeid, sh arvukuse reguleerimist.

Küttimine ei saa asendada ennetust, kuid ennetusmeetmete olemasolu ei välista igas olukorras õiguspärast küttimist. Mõlemad peavad lähtuma teadmistest, proportsionaalsusest ja konkreetsetest asjaoludest.

14. Maaelu ja looduskaitse ei tohi teineteist välistada

Eesti looduse hoidmine on ühine vastutus. Selle vastutuse kandjad on ka inimesed, kes elavad ja töötavad maapiirkondades. Põllumajandustootjad, mesinikud, metsaomanikud ja jahimehed puutuvad metsloomadega kokku sageli igapäevaselt. Nende kogemusi ei saa pidada vähem väärtuslikuks pelgalt seetõttu, et nad tegelevad majandustegevusega. Looduskaitse eesmärk ei saa olla olukord, kus metsloomade põhjustatud kulud ja riskid jäävad üksnes üksikute maaelanike kanda. Samas ei saa majanduslikud huvid õigustada kaitstavate liikide põhjendamatut kahjustamist. Vaja on tasakaalu. See tähendab toimivaid ennetusmeetmeid, õiglast kahjustuste käsitlemist, teaduspõhist seiret ning õiguslikult põhjendatud otsuseid. Karu kaitsmine ja maaelu jätkumine ei pea olema vastandid.

15. Avalik arutelu vajab kontrollitavaid fakte, mitte vastandamist

Eleri Lopi artiklis kasutatakse mitmeid emotsionaalseid väljendeid ning esitatakse hinnanguid jahimeeste motiividele. Avalikus arvamusloos on autoril õigus oma seisukohtadele. Kuid emotsionaalne väljendusviis ei asenda tõendeid. Näiteks väljendid „verine mesi“ või „hirmukampaania“ võivad mõjutada lugeja hoiakuid, kuid ei anna iseenesest teavet karuasurkonna seisundi, kahjustuste ulatuse ega konkreetsete ohjamisotsuste õiguspärasuse kohta. Samuti ei ole põhjendatud eeldada, et jahimeeste esitatud tähelepanekud on automaatselt kallutatud või et loomakaitsjate seisukohad on alati teaduslikult põhjendatud. Mõlema poole väiteid tuleb hinnata samade põhimõtete järgi: millised on andmed, milline on metoodika ning kas järeldused tulenevad esitatud tõenditest? EJS peab vajalikuks sisulist arutelu, milles tunnistatakse ka eriarvamusi. Kuid eriarvamuste lahendamine eeldab vastastikust lugupidamist ja kontrollitavatele asjaoludele tuginemist. 

EJS-i seisukoht: Eesti vajab tugevat seiret, toimivat koostööd ja tasakaalukat suurkiskjate ohjamist

Keskkonnaagentuuri 2026. aasta ametlikud seireandmed kinnitavad, et Eesti karuasurkond on kasvutrendis ning selle suuruseks hinnatikse 2025. aastal vähemalt 1100 isendit. Samal ajal esineb jätkuvalt karude põhjustatud kahjustusi, mille iseloom ja ulatus võivad aastati muutuda. Mesilakahjustuste vähenemine näitab, et ennetusmeetmed võivad olla tõhusad. Silorullide kahjustuste kasv tuletab aga meelde, et kõik probleemid ei ole sama lihtsalt lahendatavad. Eesti Jahimeeste Selts peab oluliseks rõhutada ka jahimeeste rolli riiklikus ulukiseires. Jahimehed koguvad suure osa ulukiseire algandmetest, osalevad vaatlustes ja loendustes ning aitavad koguda bioloogilist materjali. Neid andmeid analüüsib Keskkonnaagentuur, kes koostab ametlikud hinnangud ulukiasurkondade seisundi kohta. Lisaks on EJS arendanud infosüsteemi JAHIS, mida kasutatakse muu hulgas ulukiseire andmete kogumiseks ja edastamiseks. See on oluline panus Eesti ulukiseire ajakohastamisse. Eesti Jahimeeste Selts toetab elujõulise karuasurkonna säilimist Eestis. Samas ei pea me õigeks lähenemist, mille puhul suurkiskjate arvukuse kasv, nende mõju teistele ulukiliikidele ning põllumajandusele põhjustatud kahjustused jäetakse tagaplaanile.

Karude kaitsmine ei tähenda probleemide eitamist. Teaduspõhine looduskaitse peab suutma korraga hoida elujõulist karuasurkonda, vähendada konflikte ning arvestada inimestega, kes jagavad metsloomadega sama elukeskkonda. Selleks peab karude arvukust olema võimalik reguleerida.

See on tasakaalustatud looduskaitse ja vastutustundliku jahinduse ühine eesmärk.

Eesti Jahimeeste Selts