Ulukiliha ja toidujulgeolek

Toidujulgeolekust rääkides mõeldakse tavaliselt põllumajandusele, toiduvarudele ja tarneahelatele. Vähem tähelepanu saab aga meie metsades leiduv kohalik toiduressurss – ulukiliha. Eestis on jahindusel lisaks ulukiasurkondade tasakaalustatud ohjamisele ja muudele eesmärkidele oluline roll ka kvaliteetse kohaliku toidu hankimisel. Kohalik nn õnnelik liha tuleb meile otse loodusest. Ulukiliha on kohalik tooraine, mille saamine ei sõltu pikkadest rahvusvahelistest tarneahelatest. Metskits, põder, metssiga, punahirv ja teised jahiulukid elavad meie looduses ning nende arvukust reguleeritakse vastavalt ulukiasurkondade seisundile ja kokkulepetele jahindusnõukogudes. Jahipidamise tulemusena saadud liha on väärtuslik toit, mis jõuab jahimeeste perede toidulauale, kogukondadesse ning nõuetekohase käitlemise korral ka toitlustusse ja kaubandusse. See muudab ulukiliha üheks osaks Eesti kohalikust toidujulgeolekust.

Miks me rõhutame ulukiliha olulisust toidujulgeolekus?

Toidujulgeolek tähendab muu hulgas seda, et inimestel on kriiside korral ligipääs piisavale, ohutule ja täisväärtuslikule toidule. Mida mitmekesisemad on riigi enda toiduallikad, seda vastupidavam on ühiskond võimalikele tarnekatkestustele. Ulukiliha ei asenda põllumajanduslikku lihatootmist ning selle kogused sõltuvad ulukipopulatsioonide seisundist ehk ulukivarudest. Küll aga täiendab see kodumaist toidutootmist ressursiga, mis on Eestis juba olemas. Ulukiliha tugevus on selle kohalik päritolu. Selle hankimiseks ei ole vaja loomi farmides kasvatada ega sööta sisse osta. Uluk kasutab eluks looduses kättesaadavat toitu ning jahipidamisel saadud liha väärtustamine aitab jahinduse käigus tekkivat toiduressurssi võimalikult täielikult ära kasutada.

Jahimees on osa kohalikust toiduahelast

Ulukiliha jõudmine metsast toidulauale eeldab teadmisi ja vastutust. Jahimehe ülesanne ei lõpe uluki küttimisega. Olulised on saagi nõuetekohane esmakäitlus, hügieen, jahutamine, säilitamine ning vajaduse korral veterinaarkontroll, proovide võtmine analüüsideks ja nende laborisse saatmine. Enamikul jahiseltsidest on olemas nõuetekohased esmakäitlushooned ja koolitatud esmakontrolli teostaja. Neil, kellel taristut pole, on võimalus taotleda toetust järgmisel aastal avatavast vastavast meetmest. Seetõttu on jahimeestel oluline koht kohaliku toidu hankimise ja esmase käitlemise oskuste säilitamisel. Eestis tegutseb üle riigi jahiseltside ja jahimeeste võrgustik, kellel on teadmised kohalikust loodusest, ulukitest ning ulukiliha käitlemisest. Need oskused on väärtuslikud iga päev, kuid võivad muutuda veelgi olulisemaks olukorras, kus tavapärased tarneahelad on häiritud.

Ulukiliha väärtustamine vähendab raiskamist

Kestliku jahinduse üks põhimõtteid on kütitud uluki võimalikult täielik kasutamine. Kui uluk on populatsiooni ohjamise, liiklusohutuse, põllu- ja metsakahjude vähendamise või muul põhjendatud eesmärgil kütitud, on mõistlik saadud liha võimalikult hästi toiduks kasutada. Lähtume Eestis jahinduse hea tava põhimõttest: kütime vajaduspõhiselt ja kõik, mis kütime, kasutame ära. Seetõttu tuleks ulukiliha vaadata mitte kõrvalsaaduse, vaid väärtusliku kohaliku toorainena. Selle paremaks kasutamiseks on oluline, et Eestis oleks piisavalt võimalusi ulukiliha nõuetekohaseks käitlemiseks, töötlemiseks ja turustamiseks. Mida lühem ja toimivam on teekond metsast tarbijani, seda suurem osa sellest ressursist saab jõuda Eesti inimeste toidulauale. EJS teeb koostööd Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumiga, et väikeses koguses kütitud ulukiliha oleks lihtsam ka kohalikul turul turustada. Sellest on huvitatud ka Eesti kokkade ühendus, kellega koos ministeeriumi ametnikega selle teemaga tegeletakse.

Toidujulgeolek algab kohalikest ressurssidest

Viimaste aastate kriisid lähipiirkondades on näidanud, kui oluline on riigi ja kogukondade võime tulla toime olukorras, kus tavapärased tarneahelad ei pruugi toimida. Toidujulgeolekut ei taga üksainus lahendus. Selle tugevus peitub erinevate kohalike võimaluste koostoimes. Põllumajanduse, kalanduse ja teiste kodumaiste toiduallikate kõrval väärib selles arutelus kohta ka ulukiliha. Eesti metsades elavad ulukid on taastuv loodusvara, mida tuleb ohjata teadlikult ja vastutustundlikult. Jahinduse kaudu saadav ulukiliha on selle majandamise üks väärtuslikumaid tulemusi – kvaliteetne kohalik toit.Seetõttu ei ole ulukiliha üksnes jahikultuuri osa. See on ka osa Eesti kohalikust toidutootmisest, kogukondade toimevõimest ja laiemast toidujulgeolekust.

Olgu kohe alguses täpsustatud, et räägime 2025. kalendriaastast, mitte jahiaastast.

Kokkuvõttes varuti 2025. aastal suurulukitelt kokku 1 682 499 kg toidukõlblikku liha. Seda said kasutada nii jahimehed enda tarbeks kui ka Eestimaa inimesed kokkuostu ja töötlemise kaudu.

EJS