Hundil on ökosüsteemi tugiliigina suur mõju ümbritsevale ökosüsteemile. Olles küll kiskja, võtab ta elu oma saakloomadelt, kuid saakloomade arvukuse piiramise kaudu pakub hunt kaudselt elu paljudele teistele liikidele nii looma- kui taimeriigist.
Kõige tuntum näide hundi mõju illustreerimiseks on olnud Yellowstone’i rahvuspargi ökosüsteemi tervise paranemine alates huntide taasasustamisest 1990. aastate keskel. Teadlased pole aga alati üksmeelel huntide mõju määra üle arutledes, kirjutab Laura Kiiroja Looduskalendris.
Yellowstone’i narratiiv sellest, “kuidas hundid muutsid jõgesid” on ka internetis laialt tuntud. Selle abil selgitatakse huntide mõju jõeäärsete taimede (haab, pappel, paju) juurdekasvule ja sellele järgnenud elurikkuse kasvule Yellowstone’is, mis toimis troofiliste kaskaadide ehk kaudse mõju efektina piki toiduahelat.
Teisisõnu: huntide naasemine → vapitite (inglise keeles “elk”) suurenenud hirm → vapitite vähenenud jõeäärsete taimede söömine → jõeäärsete taimede taastumine → kobraste/lindude naasemine → jõesüsteemide taastumine
Foto: Encyclopaedia Britannica, Inc.
Alles 2025. aastal ilmus taas üks teadusuuring, mis seda teooriat toetas: Ripple et al. 2025 (huvilistele: loe lähemalt siit).
Millest aga vähem räägitakse, on tõsiasi, et teadlased ei ole selles teeorias päris üksmeelel.
Keegi ei kahtle, et huntide mõju on olnud väga suur. Küll aga on kriitikud rõhutanud, et “hundid muutsid jõgesid” narratiiv on ülemäära lihtsustatud ja liialdatud. MacNulty et al. 2025 (lähemalt vt siit) avaldatud vastulauses kritiseeritakse Ripple jt uurimismeetodeid ja väidetakse, et huntide mõju ei olnud tegelikult nii dramaatiline. MacNulty jt väidavad, et Yellowstone’i looduse taastumisel mängisid lisaks huntidele suurt rolli ka mitmed teised faktorid. Nende hinnangul:
- vapitite käitumise muutus (ehk hundihirmu tõttu jõekaldal võrsete kallal maiustamise vähenemine) on ülehinnatud;
- suur efekt oli pigem vapiti arvukuse languses, milles lisaks huntidele mängisid rolli ka teised suurkiskjad (karu ja puuma, kelle arvukus samuti sel ajal tõusis), külmad talved ja inimesepoolne küttimine väljaspool Yellowstone’i rahvusparki;
- vaatamata huntide olemasolule, ei taastunud rahvuspargi taimestik igal pool võrdselt. Taimestiku taastumisel olid olulised ka n-ö alt-üles (bottom-up) jõud, sh vee kättesaadavus, ilmastiku varieeruvus (põuatsüklid, lumikatte erinevus, pikemaajaline temperatuuri tõus) ja taimede füsioloogia.
Seega huntidel on kahtlemata väga suur mõju ümbritsevale loodusele. Kuigi troofiliste kaskaadide teooria pole vale, ei ole selle efekt päris niivõrd dramaatiline ja süsteemiülene. Ökosüsteemid (sh Yellowstone) on komplekssed, mitme suurkiskja ja mitme mõjuriga süsteemid ning ühel ainsal liigil päris nii suur roll pole, kui populaarses “hundid muutsid jõgesid” narratiivis kujutatakse.
Allikas: looduskalender
