2022 on Väärtusta jahisaaki aasta

2022 on Väärtusta jahisaaki aasta

610
Jahihommik. Foto T.Korts
2022 on “väärtusta jahisaaki” aasta. Jahiaasta logo autor Eike Ülesoo

Jahisaak on üks ja väga oluline osa jahipidamisest. Kui jahisaagi all lisaks tavapäraselt mõistetavale vaadata ka kvaliteetaega, mis veedetakse looduses, tugevat energialaksu mis tuleb värskest õhust, päikesest ja tuulest ja kõike muud, mis jahil olles omaks saab, siis võib öelda, et jahisaak on peaaegu kõik.

Kuidas see teema aasta mõte sündis?

Kui juhatuse liikmed arutasid 2022. aasta teemat ja valisid liitteemana väärtusta jahiulukit, siis arutati läbi kogu võimalik jahisaak ehk siis kõik mis jahilt ja jahipidamisega saadakse. Peatuti ka tervisel. Jahipidamine vabas looduses on ka praeguse pandeemia tingimustes võimalik. Jahimeestele ja jahis osalejatele on see liikumine mõistliku koormusega ja põnevusega, mis maandab pingeid ja aitab ära hoida stressi ja haigestumist.

Jahirajad. Foto T.Korts

Jahisaagina võib käsitleda ka põnevaid hetki jahiretketel, mis olid hästi plaanitud ja läbimõeldud, aga siiski täis elamusi ja üllatusi. Udused sügishommikud ja kevadised päikesetõusud, hetked mis jäävad meelde kogu eluks ja mida sai jagada isa, vanaisa või sõpradega.

Väärtusta jahisaaki alusmõteteks said Raili Elleri pakutud  väärtusta väikeulukit ja Kaido Kaasiku poolt esitatud väärtusta ulukiliha.

Raili tõi põhjenduseks, et viimasel ajal jääb väikeulukeid aina rohkem kaamerasilma ette ja kahjuks ka maanteedel autorataste alla. Talle väga meeldivad igasugused metsloomade nahast riietusesemed, aga kahjuks on nahkade parkimiseks vähe võimalusi. Väikeulukite nahku peaks rohkem hindama ja neile praktilist väärtust andma.  

Kaido arvates on väga hea, et viimase suurema EJS-i projektina tegid jahiseltsid  korda hulga ulukiliha esmakäitluskohti. Sellest lähtuvalt tegi ta ettepaneku, et võiks järgneval aastal tähelepanu pöörata ka ulukilihale kui väärtuslikule toorainele, mis rikastab meie toidulauda.

Juhatuse liige Ive Kuningas pakkus välja variandi, et võiks kasutada neid kahte väga head mõtet, liites nad kokku. Nii sündiski juhatusel teema aasta ettepanekuna väärtusta jahisaaki aasta.

Millele väärtusta jahisaaki aastal tähelepanu pöörata?

Lähtudes ühest aluspõhimõtetest on oluline, et jahiseltsid ja jahimehed väärtustaksid väikeulukite küttimist. Väikeulukite jaht on põnev, emotsionaalne ja nõuab järjest edasiarendatavaid oskusi. Meie jahieeskirjas on loetletud 43 väikeulukit, kelledele võib Eestis jahti pidada. Loomulikult näitab see nii meie head keskkonnaseisundit kui ka loodusrahva suhtumist väikeulukitesse kui taastuvasse ressurssi. See arv on piisav, et iga jahimees leiaks endale sobivad ulukid. Arvestada tuleks ka muidugi seda, mida oleks vaja esmajoones küttida, et kaitsta võõrliikide eest meie kodumaiseid liike, hoida looduslikku tasakaalu, hoida ära kõrgest arvukusest tulenevaid haiguste riske ja vähendada võimalikke kahjustusi.

Väikekiskjate küttimisel on oluline, et kasutatakse ära nende väärtuslikud karusnahad. Eesti jahimees on heast tavast lähtudes küttinud nii palju kui on olnud vajalik ja kõik mis on küttinud, võimaluste piires ka ära kasutanud.

Just väikekiskjate nahkade osas on olnud probleeme, et neid kasutada. Negatiivselt on mõjunud ulukinaha vastased kampaaniad. Ehkki need on lähtunud puurikarusloomade kasvatamise vastasest liikumisest on need negatiivselt mõjutanud ka jahiulukite nahkade kasutamist. Ehkki loomakaitsjad kutsuvad  võitlema karusloomakasvatuse vastu, siis erinevad rõivabrändid deklareerivad loobumist karusloomade nahkade kasutamisest üldse. Kas teadlikult või teadmatusest on see igal juhul silmakirjalik. Just selle tõttu, et sellisel juhul ei saa kasutada ka ausal teel kütitud ulukinahku. See aga on juba ebamõistlik ja keskkonnavaenulik. Ulukinahad on tulnud loodusest, pargitud looduslike parkimisvõtetega ja nende ökoloogiline jalajälg on olematu. Naftast toodetud kunstkarusnahkadele on kasutatud taastumatut loodusressurssi, hulga keskkonda kahjustavat energiat ja tihti ka ebaõigelt kasutatud ja alamakstud tööjõudu kuskil arengumaades.

Rääkides ringmajandusest ja rohepöördest on legaalselt kütitud karusnahkade kasutuselevõtt õige asi, mis säästab keskkonda ja aitab säästlikult kasutada meie taastuvaid ressursse.

Mida siis olukorras, kus karusnahad on põlu all teha?

Ega keegi peale meie endi midagi kasulikku karusnahkade osas ei teegi. Pigem üritavad erinevad huvigrupid veelgi halvustada karusnahkasid ja neid välja tõrjuda. Iga halvustamine ühtede huvigruppide poolt toob aga vastu jõuna kaasa huvi teiste huvigruppide poolt. Seda energiat saab kasutada.

EJS jahimeeste huvide eest seisva katusorganisatsioonina on otsimas koostöös kolme Eesti kunstikõrgkooliga,  lamba- ja loomakasvatajatega ning lihatöötlejatega lahendusi. 2020. aasta novembris toimus Viljandis ühiselt konverents https://www.ejs.ee/viljandis-toimub-konverents-oma-nahk/

Seal tekkis mitmeid ideid ja üks nendest on ühise nahabrändi „Eesti oma ja aus nahk“ loomine. See aitaks ka meie ausalt kütitud väärtuslikke karusnahku turustada ja annaks keskkonnateadlikule tarbijale piisavalt infot ja garantiid, et tegemist on keskkonnasõbraliku ja rohelise tootega.

Just selle väljatöötamisega soovib EJS algaval väärtusta jahisaaki aastal aktiivselt tegutseda. Loomulikult koos partneritega.

Iga jahimees saab kaasa aidata väikeulukijahi väärtustamisele läbi jahisaagi- karusnahkade väärtustamise. Niikaua, kui ei ole ühtset brändi ja turgu, saab neid kasutada ise, teha neist väärtuslikke tooteid ja propageerida oma tutvusringkonnas. Külmad talved ja keskkonnasäästlik mõtlemisviis aitavad sellele kaasa.

Millele veel tähelepanu pöörata väärtusta jahisaaki aastal?

Lähtudes teisest aluspõhimõttest on oluline senisest enam väärtustada ulukiliha, aga ka sarvi ja nahku.

EJS-i mitmeaastase töö tulemusena saime riigilt jahinduse sektorisse 2 mln eurot, et välja arendada nõuetele vastavad esmatöötlemise kohad. Ühest küljest on see oluline SAKi tingimustes, et küttimist ja loomade lihakehade säilimist kindlustada aasta ringi. Teisest küljest on oluline, et ulukiliha ei kaotaks peale küttimist väärtust, et teda õigesti töödelda. See tagab jahisaagi kõrge väärtuse ja ka bio- ja toiduohutuse. Esmatöötluskoht, mis sai rajatud, korrastatud või parendatud 2021 Jahikoda korda aastal või omavahenditest ka enne seda on mitte ainult kõrge jahikultuuri tunnus vaid hädavajalik, et jahisaadust vastavalt nõuetele töödelda. Hetkel veel ei nõuta jahiseltsidelt kasutusõiguse loa pikendamisel nõuetekohase käitlemiskoha olemasolu, aga järgmisel pikendamisel 10 aasta pärast juba kindlasti. Seda näitavad kõik märgid kaasa arvatud erinevate haiguspuhangute järjepidev tõus.

Väärtusta jahisaaki aastal algab jahisaaduse väärtustamine kvaliteetsest lasust. Ebaõige lask võib põhjustada suurt kahju nii ulukile kui jahisaadusele. Täpse lasu kindlustab korras relv, hea laskemoon ja pidev laskeoskuste lihvimine. Eks siis jahiõnn on muuhulgas peidus heas ja korras jahirelvas, kvaliteetses moonas ja lasketiirus.

Kui loom kütitud, tuleb ta toimetada võimalikult kvaliteetsena esmatöötluskohta. Selleks on head väljaveo kelgud, selleks kohandatud pärakärud ja jahiautod.

Ulukiliha kvaliteet sõltub paljuski lasust, kütitud uluki transpordist ja esmatöötlusest. Siin aga on igal jahimehel ja jahiseltsi oma sõna kaasa öelda.

Väärtusta jahisaaki aastal on oluline väärtustada ka trofeesid. Pole oluline, kas sarved on suured või väikesed, esimesed või viimased. Nad väärivad väärtustamist ja koos põneva looga on nad jahitoa seinal jutustamaks oma lugu. Kellel pole kodus ruumi, saab trofee paigutada seltsi jahimajja, kus see meenutab jahikaaslastele järjekordset tulemusrikast jahiretke.

Väärtustada tuleb ka suurulukinahad, mis läbi EJS-i poolt organiseeritud kokkuostu suunatakse Soome, kus neist lemmikloomatoitu tehakse. Kokkuostu hind ei ole suur, aga siin on olulisem põhimõte, et kõik mis kütitud saaks läbi kasutamise väärtustatud.

Hea praktika on jahisaagi austamine. Väärtusta jahisaaki aastal on paslik ka sellele kõrget jahikultuuri iseloomustavale tegevusele tähelepanu pöörata. Ühine jahipidamine algab ühise rivistusega ja instrueerimisega. Ilus ja igati korrektne on jaht ka koos jahikaaslastega lõpetada. Kui on saadud saaki, siis seda austades. Austades ka kütte ja kuulates nende lugusid küttimisest. Selline infovahetus annab kasulikku ja õpetlikku teavet kõigile jahilistele. Ühine jahi lõpetamine, kasvõi ajaliselt lühikese ettevõtmisena annab kogu jahipäevale tervikliku ja korrektse näo ja vormi.

Kokkuvõtteks.

Väärtusta jahisaaki sai lahti mõtestatud läbi kahe suurema aluspõhimõtte, millele tuginedes see aasta teema tekkis. Iga jahimees ja jahiselts saab aga jahisaagi väärtustamisele lisada oma mõtte ja idee. Samuti seda just endale sobival viisil lahti mõtestada ja tegutseda. Igasugune mõte ja tegevus, mis aitab jahisaagi väärtustamisele kaasa, on õige ja väärt, et seda ellu viia ja sellega tegeleda.

Läbi jahisaagi väärtustamise väärtustame me jahipidamist. Jahipidamist väärtustades aga peame me lugu nii endist kui ka oma esivanematest, kes jahipidamisega hallidest aegadest tegelenud on. Väärtustades endid ja oma tegevust täna, kindlustame me selle, et jahipidamine ei hääbuks. Et ta ei upuks rohepöörde sohu ja ei lendaks sealsetest kurvidest välja. Vastupidi, et ta koguks rohepöörde protsessis hoogu ja võimu, et tugevneda, puhastuda ja pareneda ja saada uueneva inimkonna ja hoitud looduse vahelise suhtluse  vääramatuks osaks.

Selleks on aga meil vaja eranditult kõigi jahimeeste jõupingutusi ja panust jahisaagi väärtustamisel.

Head uut väärtusta jahisaaki aastat ja kivi kotti!

Margus Puust  EJS president

Tõnis Korts  EJS tegevjuht

 

JAGA