Värske teadusuuring näitab, et Itaalia huntide populatsioonis on koerte geneetiline mõju jõudnud murettekitava tasemeni. Teadlaste hinnangul võib ligi pool Apenniini poolsaare huntidest kanda endas kodukoera geene, mis seab ohtu hundi geneetilise puhtuse ja võib mõjutada kogu Euroopa hundipopulatsiooni tulevikku.
Hundi ja koera piir muutub hägusamaks
Huntide ja koerte ristumine ei ole uus nähtus – see on toimunud aeg-ajalt juba tuhandeid aastaid. Kuid viimastel aastakümnetel on probleem Euroopas kiiresti süvenenud.
Põhjuseks peetakse eelkõige:
- vabalt ringi liikuvate ja metsistunud koerte suurt hulka,
- inimtegevuse laienemist loodusmaastikele,
- huntide naasmist piirkondadesse, kus nad varem puudusid,
- ning killustunud elupaiku, kus loomade kontaktid sageneb.
Itaalia on saanud selle probleemi üheks kõige selgemaks näiteks.
Peaaegu pooled uuritud hundid olid hübriidid
Teadlased analüüsisid aastatel 2020–2024 kogutud 774 hundi DNA-proove. Geneetiline uuring näitas, et:
- 46,7% uuritud huntidest olid segunenud koertega,
- 29,5% olid hiljutised hübriidid,
- 17,2% pärinesid vanematest ristumispõlvkondadest.
See tähendab, et koerte geenid on juba sügavalt hundipopulatsiooni sisse kandunud.
Teadlaste hinnangul toimus suurem osa ristumisi umbes 9–16 aastat tagasi, kuid uuringust leiti ka esimese põlvkonna hübriide, mis kinnitab, et ristumine toimub jätkuvalt ka praegu.
Miks see looduskaitsjatele muret teeb?
Kuigi hundi ja koera järglased võivad väliselt meenutada hunti, võivad geneetilised muutused mõjutada:
- käitumist,
- inimese kartust,
- jahioskusi,
- sigimiskäitumist,
- ning kogu populatsiooni ökoloogilist rolli.
Pikaajalise ristumise tulemusel võib tekkida olukord, mida teadlased nimetavad „geneetiliseks üleujutuseks“ (genetic swamping) – puhtaid hunte jääb järjest vähemaks ja algne populatsioon kaotab oma eripära.
Lisaks võivad hübriidid levida teistesse Euroopa piirkondadesse, sest hundid liiguvad suurte vahemaade taha. Seetõttu ei ole tegemist ainult Itaalia probleemiga.
Inimtegevus on probleemi keskmes
Teadlased rõhutavad, et hübridiseerumine ei ole loomulik protsess samal kujul nagu minevikus. Tänapäeval põhjustab seda peamiselt inimene:
- hulkuvad koerad,
- kontrollimatu koerapopulatsioon,
- metsistunud koduloomad,
- ja inimese surve looduslikele elupaikadele.
Mida rohkem hunt peab elama inimese läheduses, seda suurem on võimalus koertega kokku puutuda.
Võimalikud lahendused
Uuringu autorid leiavad, et olukorra parandamiseks oleks vaja:
- vähendada hulkuvate koerte hulka,
- tõhustada geneetilist seiret,
- eemaldada loodusest teadaolevad hübriidid,
- ning säilitada huntidele piisavalt looduslikke elupaiku.
Mitmes Euroopa riigis käivad juba projektid, mille eesmärk on hundi geneetilise pärandi kaitsmine.
Mida see tähendab Euroopa huntide tulevikule?
Hunt on viimastel aastakümnetel Euroopas edukalt taastunud, kuid uus uuring näitab, et populatsiooni arvukus üksi ei pruugi tähendada head looduskaitselist seisundit.
Kui hundipopulatsioon kaotab oma geneetilise eripära, võib see muuta kogu liigi tulevikku. Teadlaste sõnul tuleb lisaks huntide arvule hinnata ka nende geneetilist terviklikkust.
Algallikas
Pizzarelli, A., Attili, L., & Ciucci, P. (2025). Genetic evidence reveals extensive wolf-dog hybridisation in peninsular Italy: warnings against ineffective management. Biological Conservation. ScienceDirect.
Kasutatud allikad
- ScienceDirect – Genetic evidence reveals extensive wolf-dog hybridisation in peninsular Italy
- Smithsonian Magazine – Nearly Half of Italy’s Wolves Are Part Dog Now
- Yale Environment 360 – ülevaade uuringust
- Euroopa LIFE programm – hundi geneetilise kaitse projektid
