Pruunkarud on Eesti looduse au ja uhkus. Nad sümboliseerivad metsikust, jõudu aga ka puutumatut ja heas olukorras olevat loodust. Kuid iga suurkiskja populatsioon vajab tasakaalu. Kui karude arvukus kasvab liiga suureks ning loomad kaotavad loomuliku ettevaatuse inimese ees, võivad sageneda olukorrad, kus inimene ja metsloom satuvad ohtlikult lähestikku. Avalikus suhtlusruumis räägitakse sellest sageli emotsionaalselt – ühed näevad karus ainult looduse ilu ja vägevust, teised ainult kiskjat ja ohtu. Tegelikult vajab karuteema kainet ja ausat käsitlust. Oleme karudega koos elanud sajandeid ja aastatuhandeid, meil on päris kogemused ja meil on, mida ka metsiku looduse kaotanud Euroopale rääkida.
Eestis on viimastel aastatel karude arvukus oluliselt kasvanud. Koos sellega on sagenenud juhtumid, kus karud liiguvad inimasustustele üha lähedamal, käivad mesitarude kallal, murravad veiseid, ilmuvad talude ümbrusse või satuvad maanteedele. Enamasti väldib karu inimest. See on normaalne ja looduse seisukohalt hea. Metsloom peab inimest kartma, sest just see inimkartus hoiab ära suure osa konfliktidest. Osa loodusest võõrdunud linnainimesi on üritanud inimkartuse mõistet kritiseerida ja isegi naeruvääristada. Aga see on igas mõttes ohtlik. See on otsetee konfliktideni.
Kui suurkiskja kaotab inimkartuse, muutub tema käitumine julgemaks. Ta võib hakata otsima toitu asulate lähedalt ja linnadest, harjuda inimeste ja nende lõhnade ja tegevusega ning õppida, et inimene ei kujuta endast ohtu. Selline areng on probleemne mitte ainult inimesele, vaid eelkõige ka loomale endale. Mida julgemaks loom muutub, seda suurem on tõenäosus ohtlikeks kohtumisteks.
Looduses toimib väga lihtne põhimõte: metsloom väldib ohtu. Sajandeid on inimene olnud suurkiskjale ohu allikas ning see on kujundanud loomade loomulikku ettevaatust. Seal, kus suurkiskjaid üldse ei kütita või kus inimene ei tekita neis mingit ettevaatust, võib loomade käitumine ajapikku muutuda. Seda on nähtud mitmes riigis, kus karud on hakanud regulaarselt prügilates käima, tungima linnadesse või muutunud agressiivseks toidu kaitsmisel. Igapäevased on uudised, kus siin või sealpool maakera paigas ründas karu matkajat, jalgratturit või muidu looduses liikujat. Karusid on mitmeid like, nende käitumised sh agressiivsus on erinev. Kui aga nende arvukus tõuseb, toitu napib ja inimkartus kaob, siis on konfliktid vältimatud. Siin tuleb appi küttimine.
Küttimise eesmärk ei ole looduse hävitamine ega karude väljasuretamine. Vastutustundliku jahinduse eesmärk on hoida populatsioon sellisel tasemel, kus loomadel säilib loomulik pelglikkus inimese suhtes ning konfliktid sellest tulenevalt jäävad harvaks. Arvukuse reguleerimine on osa ulukiasurkondade ohjamisest – samamoodi nagu hooldatakse metsi või kaitstakse põllumaid.
Oluline on mõista, et suurkiskjate arvukus mõjutab otseselt ka maal elavaid inimesi. Mesinike, loomakasvatajate ja taludes elevate inimeste jaoks ei ole karu abstraktne sümbol, vaid väga reaalne jõud, kes võib ühe ööga hävitada mesiniku elutöö või murda ja vigastada koduloomi. Kui populatsioone ei hallata tasakaalukalt, kasvab inimeste hirm ja sellega ka vastasseis võimu ja looduskaitse suhtes.
Tasakaal tähendabki seda, et karu jääb Eesti metsadesse alles, kuid ei muutu inimese suhtes liiga julgeks. Inimkartus on tegelikult kaitsemehhanism mõlemale poolele. See hoiab ära rünnakud, vähendab õnnetusi ja aitab vältida olukordi, kus nuhtlusisendid tuleb hiljem niikuinii eemaldada.
Eesti loodus vajab suurkiskjaid. Kuid ta vajab ka tarku otsuseid. Eesti loodusmaastik on ühine ruum, kus peavad turvaliselt hakkama saama nii inimesed kui ka metsloomad. Vastutustundlik küttimine ei tähenda looduse vastu olemist. See tähendab looduse tasakaalu hoidmist viisil, mis võimaldab inimesel ja suurkiskjal kõrvuti eksisteerida.
EJS
