Jahipidamise üle arutledes kohtab sageli väidet, et loodust kaitsev inimene ei saa samal ajal olla jahimees. Selline käsitlus loob mulje, nagu seisaksid jahindus ja looduskaitse teineteise vastas.
Aga kas see vastab tegelikkusele?
Müüt
Jahipidamine ja looduskaitse on vastandid – kui hoolid loodusest, ei saa sa olla jahimees.
Tegelikkus
Tänapäevases looduskaitses ei ole küsimus selles, kas inimene sekkub loodusesse või mitte. Küsimus on selles, kuidas ja millal sekkuda, et säilitada liikide ja ökosüsteemide tasakaal.
Eestis nagu kogu Euroopaski on jahindus seadusega reguleeritud looduskasutuse valdkond. Jahiaegu, küttimismahte ja liikide kasutamist kavandatakse ulukiseire, teadusandmete ning riigi seatud eesmärkide alusel. Küttimine ei toimu suvaliselt jahimeeste otsustamise, vaid kokku lepitud reeglite järgi.
Loodus ei püsi alati tasakaalus iseenesest
Sageli arvatakse, et inimese mittesekkumine tähendab automaatselt paremini toimivat loodust ja keskkonda. Eesti maastikud on aga juba sajandeid olnud inimese kujundatud. Metsad, põllud, teed ja asulad mõjutavad loomade arvukust ning liikumist.
Suurkiskjate arvukus on küll taastunud, kuid nad ei reguleeri ulukipopulatsioone kõikjal ega sellises ulatuses, mis hoiaks ära põllumajandus- ja metsakahjud või liiklusõnnetused.
Samas paljudes paikades on kiskjaid ülemäära ja nad suruvad alla sõraliste populatsioonid ja seejärel lülituvad ümber koduloomadest toitumisele.
Seetõttu kasutatakse Euroopa riikides ulukipopulatsioonide ohjamiseks ka jahindust.
Jahimehed teevad palju enamat kui peavad jahti
Avalikkus näeb enamasti küttimist, kuid jahimeeste igapäevane tegevus on palju laiem.
Jahimehed:
- koguvad ulukite seireandmeid ja edastavad need teadlastele;
- osalevad haiguste, näiteks sigade Aafrika katku, seires ja tõrjes;
- aitavad hinnata loomade arvukust ja ulukite tekitatud kahjusid;
- osalevad vigastatud loomade abistamisel ja hukkunud ulukite eemaldamisel maanteedelt;
- rajavad ning hooldavad elupaiku paljudele liikidele, korraldavad vajadusel lisasöötmist.
Need tegevused annavad riigile, kodukonnale ja teadlastele olulist infot looduse seisundi kohta ning aitavad teha põhjendatud otsuseid.
Ka looduskaitsealadel kasutatakse jahindust
Paljudele tuleb üllatusena, et ka kaitsealadel võib olla vajalik ulukite arvukuse reguleerimine.
Kui mõne liigi arvukus kasvab liiga suureks, võivad kannatada kaitsealused taimekooslused, metsa uuenemine või teiste liikide elupaigad. Sellistel juhtudel kasutatakse jahipidamist ühe looduskaitselise praktilise meetmena, mitte looduskaitse vastandina. Ka Keskkonnaamet käsitleb jahindust ja looduskaitset omavahel seotud valdkondadena.
Mõnikord on jahindus otsene looduskaitsemeede
On olukordi, kus jahipidamise eesmärk ei ole ulukiasurkonna ohjamine, vaid otseselt mõne haruldase liigi kaitsmine. Nii on Keskkonnaameti tellimusel kütitud Alutaguse lendorava elupaikades metsnugiseid, sest uuringud on näidanud, et kuni 90% märgistatud lendoravate hukkumise põhjustajaks on just metsnugis. Kuna lendorav kuulub Eestis kriitiliselt ohustatud liikide hulka ning on Euroopa Liidu loodusdirektiivi järgi esmatähtis kaitsealune liik, aitab kiskjate arvukuse reguleerimine suurendada tema ellujäämisvõimalusi.
Samal põhimõttel osalevad jahimehed ka Lääne-Eesti ja saarte rannaniitudel väikekiskjate ohjamises, et parandada haruldaste maas pesitsevate lindude pesitsusedukust. Mõlemad projektid toimuvad Keskkonnaameti eestvedamisel ning on head näited sellest, kuidas jahindus võib olla osa looduskaitseliste eesmärkide saavutamisest.
Kas kõik jahipidamine on automaatselt looduskaitse?
Ei. Nii nagu iga looduskasutus, peab ka jahindus olema teaduspõhine, seaduslik ja jätkusuutlik. Kui küttimine ei arvesta liikide seisundit või toimub väljaspool kehtestatud reegleid, ei teeni see looduskaitselisi eesmärke.
Just seetõttu on meie jahindus teadus- ja teadmispõhine ja tugineb küttimismahtudele, ulukiseirele ja riiklikule järelevalvele.
Kokkuvõte
Jahindus ja looduskaitse ei ole vastandid. Mõlemal on sama lõppeesmärk: elujõuline loodus ja tasakaalus ulukiasurkonnad. Erinevus seisneb kasutatavates meetodites.
Tänapäevases Eestis on vastutustundlik jahindus üks looduse hoidmise tööriistu, mitte selle vastand.
