Kilde jahindusest sada aastat tagasi: detsember

Kilde jahindusest sada aastat tagasi: detsember

331
Foto: Flickr

Meie metsa jahiloomad ja -linnud

Nirk on kõige väiksem kärplane. Väga tubli hiirepüüdja, aga teeb kahju ka linnupesadele, väikestele lindudele ja isegi noortele jänestele.

Oravaid võib enim kohata okaspuu heal käbiaastal. Ta kahjustab ka linnupesi. Mainitakse ka lendoravat, peamiselt Lõuna-Eestis. Tema on taimetoiduline ja tegutseb öösel metsades, kus leidub tüveõõnsustega puid.

Tuhkur, keda kutsutakse ka tõhuks, teeb inimeste majapidamistes kurja kodulindudele, aga põldudel püüab hiiri, linnupoegi ja noori jäneseid. Peidupaikadeks võivad olla kivihunnikud, heinaküünid, puuvirnad ja vahel ka heinakuhjad. Tuhkruid püütakse lõksudega. Paari lausega mainitakse ka lahitsat, kes on olnud kõige tagakiusatavaim loom oma talvel valge kasuka pärast.

Kodusel viisil lindude ja loomade täistoppimine

Nüüd, kus topis suuresti valmis, tuleb anda viimane lihv ja paigaldada alusele. Tuleb korrastada suled, paigaldada kunstsilmad. Kui mõni koht on vajunud lohku, tuleb naha alla asetada lisavatti (takku), sättida soovitud asendisse ja kinnitada alusele. Kuna jalgadele on paigutatud traat, siis tuleks puurida alusele või oksale augud ja pista traadiotsad sealt läbi ning fikseerida.

Kui kõik vajalik tehtud, pannakse topis paariks nädalaks sooja kohta kuivama. Kuivanud topis eksponeeritakse soovitud kohas. Sedasi käis see sada aastat tagasi, peamiselt linnutopiste tegemisel.

Üks ootamatu hundijaht

Juba alates kevadest tuli Triigi vallast kaebusi, et hundid käivad lambaid murdmas. Hunte olla ka nähtud ja üks olevat olnud poolenisti valge sabaga.

Oktoobrikuul tuli teade Saarnakõrve metsavahilt, et õhtuti olla metsas kuulda huntide ulgumist. Oodati esimest lund ja siis 26. oktoobril lumi tuligi. Mõne päeva pärast tehti kindlaks, et Saarnakõrves on kuus hunti. Otsiti välja hundilipud, teatati küttidele kogunemiskoht ja paluti kohal olla järgmise päeva hommikul. Hundid olid küll öösel olnud Saarnakõrve metsas aga varahommikul välja läinud Purdi metsa ja jaht jäi ära.

Järgmise pühapäeva õhtul teatas Vanamõisa metsavaht, et tema vahtkonnas olla sisse piiratud (huntide asukoht kindlaks tehtud) seitse hunti. Oli juba õhtu ja kohe jahile minna ei saanud. Kõigile metsavahtidele anti käsk oma vahtkond üle vaadata, kuhu hundikari liigub. Teisipäevaks oli aga lumi sulanud ja hundijaht jäi jälle pooleli. Neljapäeval tuli uus lumesadu ja reedel õhinaga metskonda saabunud metsavaht teatas, et nägi siia tulles ühte hunti üle metsatee minemas, kellel olnud saba osaliselt valge. Kiiresti organiseeriti jaht, kaasates niipalju metsavahte ja metsnikke kui oli võimalik. Keskpäevaks oli hundi asukoht teada ja paigaldati lipuring 5‒6 versta ringis. Vahepeal kaasati veel kohalikke jahimehi. Lõpuks saadi kokku ainult kuus kütti ja mõned ajajad. Kütid juhatati „numbritele“. Minek oli ebamugav, läbida tuli vesine soo ja nii mõnigi kütt sai jalad märjaks. Ajajad asusid tööle.

Oli vaikne õhtupoolik ja igal kütil peas oma mõtted. Järsku kõlavad number kolme ja nelja pealt lasud – kolm pauku. Jälle vaikus. Kostab ajaja hääl, kes seletab, et siit on tahtnud hunt lipuringist läbi murda, kuid pööranud siiski tagasi ja sedasi veel kaks korda. Kui ajajad jõudsid küttide juurde ja hakati jälgi uurima, selgus, et hunt oli saanud siiski pihta, keeranud metsa tagasi jättes jälgedele veretäpikesi. Jälgi mööda järele minnes leiti peagi hinge heitnud hunt. Oli suur isasloom ja saba tõesti poolenisti valge. Kaaluks takseeriti kaks ja pool puuda. Andis teist soo pealt välja tassida. Hundi küttimise au kuulus Ojasoo mõisa valitsejale hr. Reitelile, kes otsustas lasta hundi täis toppida. Soovitati selline suur haruldane loom mõnes pealinna muuseumis eksponeerida.

Head lugejad! Käesolevaga saab aasta täis, kus püüdsin refereerituna tuua teieni lookesi saja aasta tagustest jahilugudest.

Soovin teile mõnusat jõuluaega ja põnevaid jahielamusi ka uuel aastal!

Arvi Lepisk