Uluksõralistest on põdra üldarvukus püsinud stabiilselt mõõdukas 10 000–11 000 isendi vahemikus. Samasuguse arvukustaseme hoidmiseks soovitame 2026. aasta jahihooajal küttida Eestis kokku 3 200–3 580 põtra ehk 2025. aasta jahihooajaga sarnases mahus. Eelistatult võiks küttimise esialgseks eesmärgiks seada soovitatud vahemiku alumise piiri, jättes jahipiirkondadele rohkem otsustamisruumi.
Punahirve arvukus on saartel jätkuvalt väga kõrge, mandril aga on nii arvukus kui ka hirvede poolt püsivalt asustatud alad oluliselt suurenenud. Punahirve küttimismahte soovitame suurendada nii Mandri-Eestis kui ka saartel.
Metssea arvukus oli tänavu kevadeks aastataguse ajaga võrreldes kolmandiku võrra langenud, sealjuures Mandri-Eestis eraldivõetuna sigade Aafrika katku (SAK) laialdase leviku tõttu isegi ligi kaks korda. Paraku levib SAK metssigade seas endiselt ning oht selle haigustekitaja jõudmiseks koduseafarmidesse on ka sel suvel äärmiselt kõrge. Eesmärgiga langetada kõrge metssea arvukusega piirkondades asustustihedus tasemele <3 isendit 1000 hektarile ja vältimaks arvukuse tõusu madala asustustihedusega piirkondades, tuleks asurkonna kevadisele seisule tuginedes 2026. jahihooajal küttida ligi 13 000 metssiga. Arvestades laialdast SAKi levikut, võib reaalne metssigade küttimisvajadus ja võimalused hooaja jooksul oluliselt muutuda.
Metskitse arvukuse langus on Mandri-Eestis viimase aasta jooksul jätkunud, kuid see on oluliselt väiksem kui eelnevatel aastatel ning piirkonniti on märgata ka arvukuse tõusule viitavaid märke. Asurkonna suurust 2026. aasta alguses võib hinnata 55 000–65 000 isendile ja seisundit hinnata arvukuse madalseisule vaatamata siiski pigem heaks. Metskitse küttimisel Mandri-Eestis soovitame piirduda sümboolse küttimismahuga, Saare- ja Hiiu maakonnas võib jätkata sarnaselt eelmiste aastatega.
Suurkiskjatest on karu arvukus jätkuvalt tõusutrendis. 2025. aastal registreeriti vähemalt 98 sama-aastaste poegadega emakaru ning asurkonna suurus oli vähemalt 1 100 isendit.Karude poolt mesindusele tekitatud kahjud olid 2025. aastal eelneva aastaga võrreldes pisut väiksemad, samas kui lõhutud silorullide hulk oluliselt suurenes.
Hundi arvukus 2025. aastal mõnevõrra suurenes, jäädes jätkuvalt kõrgemaks suurkiskjate tegevuskavas kokku lepitud maksimummäärast. Arvestades möödunud jahihooaja suhteliselt suure küttimissurvega, võiks loota, et tänavune hundipesakondade arv langes soovitud 20–30 pesakonda vahemikku.
Ilvese pesakondade arv 2025. aastal jäi viiendiku võrra väiksemaks kui aasta varem, üldarvukus jäi aga veel püsima samale tasemele. Erinevaid poegadega emailveseid eristati 2025. aasta vaatlustes kokku vähemalt 80 ja üldarvuks möödunud sügisel tõenäoliselt 650–800 isendi vahemikus.
Hallhülge asurkonna üldine seisund Eestis ja Läänemeres on väga hea ning eeskätt tänu küttimispiirangute leevendamisele möödunud aastal on oluliselt suurenenud ka nende küttimine. Arvukus püsib stabiilsena.
Väikeulukitest väljendab šaakali arvukus kasvu, samuti on pisut laienenud tema levikuala. Kopra arvukus on pikemat aega olnud langustrendis ning oluliselt on vähenenud ka nende küttimine. Sama kehtib valgejänese kohta. Ka rebase arvukus on jätkuvalt langustrendis, samas arvukuse kasv on täheldatav saartel. Kährikkoera arvukus on peale pikemaajalist langust hakanud taas kasvama. Langust väljendab metsnugise, jätkuvat tõusu aga mägra ja halljänese arvukus.
Tuhkru arvukuses näeme pikaajalist tagasihoidlikku kasvutrendi ja mingi omas vastupidist suundumust. Jahimeestel soovitame enamiku imetajatest väikeulukite küttimist jätkata eelmise aastaga samade põhimõtete järgi, invasiivseid võõrliike minki ja kährikkoera soovitame rohkem küttida. Jahilindudest soovitame jätkuvalt kõrge arvukusega probleemliikidest hanede, valgepõsk-laglede ja kormoranide küttimist suurendada ning nende küttimisvõimalusi avardada.
Keskkonnaagentuuri iga-aastased ulukiseire andmed annavad ülevaate liikide käekäigust ning aitavad teha teaduspõhiseid otsuseid, mis toetavad Eesti eluslooduse tasakaalu ja liikide pikaajalist säilimist. Küttimissoovitused on üks osa riigi laiemast ulukite ohjamise ja kaitse süsteemist, kus arvestatakse nii looduse vajaduste kui ka inimeste ja metsloomade kooseksisteerimisega.
