Hiljuti avalikustatud Keskkonnaagentuuri kokkuvõte „Ulukiasurkondade seisund ja küttimissoovitus 2026“ annab Eesti karude asurkonnale selge hinnangu. Teadlaste sõnul on karu looduskaitseline seisund jätkuvalt soodne, populatsioon kasvab ning eeloleval jahihooajal võiks küttida kuni 150 karu.
See hinnang meenutab paratamatult eelmise aasta sündmusi, mil kohus peatas karujahi ning lubatud küttimismahust jäi suurem osa realiseerimata.
Vastuolud karu populatsiooni majandamisel
Eesti Jahimeeste Seltsi tegevjuhi Tõnis Kortsu sõnul tekib sellises olukorras tunne, nagu oleks meil korraga kaks erinevat Eestit.
„Meil on justkui kaks Eestit. Mõlemad on ametlikud, mõlemad tegutsevad riigi nimel ning mõlemad lähtuvad sama riigi kogutud andmetest. Ühes Eestis ütlevad teadlased, et karuasurkond on heas seisundis ning soovitavad tänavu küttida kuni 150 karu. Teises Eestis peatatakse karujaht kohtumenetluse käigus. Selline olukord tekitab paratamatult küsimusi nii jahimeestes kui ka maaelanikes,“ on Korts nõutu.
Ühtne hinnang
Keskkonnaagentuuri hinnang on üheselt mõistetav. 2025. aastal hinnati Eestis vähemalt 1100 karu, sama-aastaste poegadega emakarude arvuks on 98 ning viimase kahekümne aasta jooksul on karude arvukus peaaegu kahekordistunud. Kuna eelmisel hooajal kütiti kohtu poolt karujahi peatamise tõttu vaid 32 karu, prognoosivad teadlased asurkonna kasvutempo suurenemist ning soovitavad lubada eeloleval hooajal küttida kuni 150 isendit. Samuti soovitatakse toetada Eesti karuasurkonna kaitsestaatuse alandamist Euroopa tasandil.
Need on riigi enda teadlaste järeldused.
Kohtu roll jahiteemalistes vaidlustes
Tegevjuhi sõnul on ka kohtu roll õigusriigis vaieldamatu. „Kohus ei hinda loomade arvukust ega tee populatsioonide osas bioloogilisi analüüse, vaid kontrollib, kas haldusotsused vastavad seadusele ning kas need on piisavalt põhjendatud. Selline kontroll on õigusriigi lahutamatu osa,” lisas Korts.
Just siin tekibki EJS-i arvates küsimus, mille üle ühiskonnas tasub arutleda.
Kui riigi teadusasutus jõuab järeldusele, et karuasurkond on heas seisundis ning küttimist tuleb suurendada, kuid kohtumenetluse tulemusena jääb jaht siiski ära, siis kas meie otsustusprotsess toimib tervikuna nii, nagu peaks? Kas teaduslik hinnang, haldusotsus ja õiguslik kontroll moodustavad ühtse terviku või liiguvad need eri suundades?
Jahimehed ei sea kahtluse alla ei teaduse ega kohtu vajalikkust. Mõlemal on demokraatlikus õigusriigis oma kindel koht. Küsimus on pigem selles, kuidas tagada, et need kaks süsteemi täiendaksid teineteist, mitte ei looks olukorda, kus avalikkusele jääb mulje kahest erinevast tegelikkusest.
Kui Keskkonnaagentuuri teadlased koostavad aastaid seireandmeid, hindavad populatsiooni seisundit ning annavad riigile küttimissoovitusi, peab olema selge, milline kaal on neil hinnangutel lõplike otsuste tegemisel. Vastasel juhul tekib paratamatult küsimus, kuidas mõista teaduspõhise otsustamise põhimõtet.
Lahenduse võti
Eesti Jahimeeste Selts usub, et lahendus ei peitu vastandumises. Vastupidi – vajalik on senisest tihedam koostöö teadlaste, Keskkonnaameti, kohtusüsteemi ja huvirühmade vahel.
Looduse kaitsmine, suurkiskjate soodsa seisundi säilitamine ning kahjude vähendamine ja inimeste turvalisus ei ole vastandlikud eesmärgid. Need peavad moodustama ühtse ja usaldusväärse terviku.
Lõppkokkuvõttes ei vaja Eesti kahte erinevat arusaama karudest. Eesti vajab ühtset, teaduspõhist ja õiguskindlat looduse hoidmise süsteemi, millest saavad ühtemoodi aru nii maaelanikud, jahimehed, teadlased, ametnikud kui ka kohtud.
