Eesti Jahimeeste Selts vaatab otsa enamlevinud arusaamadele jahindusest ning selgitab, kuidas asjad tegelikult on teaduspõhiselt, ausalt ja lihtsalt. Sel korral peatume trofeejahil, selle müütidel ja tegelikkusel.
Kas jahimehed kütivad ainult trofeesid?
Aeg-ajalt võib avalikkuses kuulda väidet, et jahimehed käivad metsas üksnes selleks, et saada võimalikult uhke trofee, et suured sarved seinale panna. Tegelikkus on aga hoopis teine.
Müüt
„Jahimehed valivad välja ainult kõige suuremate sarvedega loomad ja ülejäänud neid ei huvita.“
Tegelikkus
See on üks levinumaid eksiarvamusi jahinduse kohta. Mitte ühtegi ulukit ei eemaldata loodusest niisama, ajaviiteks või pelgalt trofee saamise eesmärgil.
Jahipidamisel on alati kindel eesmärk: hoida ulukiasurkonnad tasakaalus, vähendada liiklusõnnetusi, ennetada põllu- ja metsakahjusid, piirata loomataudide levikut ning tagada inimese ja looduse koostoimimine. Mõnel juhul tuleneb küttimisvajadus ka riiklikest kohustustest, näiteks sigade Aafrika katku tõrjel.
Valdav osa kütitud ulukitest ei ole trofeeloomad
Kõige rohkem kütitakse Eestis metssigu, metskitsi, kopraid, rebaseid, kährikuid ning mitmeid veelinnuliike. Nende liikide puhul ei ole trofee jahipidamise peamine eesmärk või puudub see üldse.
Jahi tulemusena saadakse kvaliteetset kohalikku ulukiliha, kogutakse teaduslikku teavet ning aidatakse hoida looduse tasakaalu.
Populatsiooni hoidmine algab õigetest valikutest
Jahindus põhineb ulukiasurkondade majandamisel. Küttimisotsused tehakse lähtudes looma vanusest, soost, tervislikust seisundist ja asurkonna olukorrast.
Sageli kütitakse:
- noorloomi;
- emasloomi, kui arvukust on vaja kiiresti vähendada (näiteks metssigade puhul);
- vigastatud või haigustunnustega isendeid (näiteks Sigade Aafrika katk, kärntõbi jms);
- vanu loomi, kelle roll sigimisel on vähenenud;
- loomi, kes põhjustavad ulatuslikke kahjustusi põllumajandusele või metsandusele ehk nn nuhtlusisendeid.
Sellist lähenemist nimetatakse valiklaskmiseks ning see on kogu tänapäevase ulukimajanduse alus enamikus Euroopa riikides. Eesmärk ei ole küttida juhuslikult, vaid teha teadlikke otsuseid, mis aitavad säilitada populatsiooni õige vanuselise ja soolise struktuuri ning tagada selle soodne seisund. Eestis on ka riiklikult ette nähtud küttimismaht ja -struktuur, mis aitab neid eesmärke saavutada.
Mis on üldse trofee?
Sageli peetakse trofeeks ainult suuri sarvi või kihvu. Tegelikult on trofee palju laiem mõiste.
Trofeeks võib olla iga ulukist säilitatav mälestus: sarved, kihvad, nahk, linnu sulg, saba või isegi väikesed sokusarved. Seega ei määra trofee väärtust selle suurus, vaid selle tähendus jahimehele ning kogutav teave uluki kohta.
Trofee ei ole eesmärk, vaid mälestus
Kui jahimehel õnnestub küttida väärikas vana pull või sokk, võib sellest saada ilus trofee. Kuid see ei tähenda, et jahile mindi ainult sarvi otsima.
Kõige väärtuslikumad trofeed pärinevad enamasti vanadelt loomadelt, kes on jõudnud aastaid populatsiooni järelkasvu anda. Sellise looma küttimine õigel ajal on bioloogiliselt põhjendatud ning sobib kokku ulukiasurkonna pikaajalise majandamise põhimõtetega.
Nn supertrofeed moodustavad tegelikult vaid väikese osa kõigist mõõdetud trofeedest ning nende küttimine on pigem õnnelik juhus kui omaette eesmärk.
Miks trofeesid üldse mõõdetakse?
Trofeede hindamist peetakse vahel ekslikult võistluseks, kus otsitakse kõige suuremaid sarvi. Tegelikkuses on sellel palju praktilisem eesmärk.
Trofee annab teavet looma vanuse, tervise, elupaiga kvaliteedi ning populatsiooni seisundi kohta. Rahvusvahelise jahinduse ja ulukikaitse nõukogu (CIC) andmebaasi kogutavad mõõtmistulemused aitavad teadlastel ja ulukibioloogidel hinnata, kuidas populatsioonid ajas muutuvad. Tänapäeval lisatakse trofeede mõõtmisel üha enam ka andmeid looma vanuse, küttimiskoha ja elupaiga kohta, mis muudavad kogutud teabe teaduslikult veel väärtuslikumaks.
Trofeede mõõtmine annab tagasisidet ka jahimeestele endile – kas valiklaskmine on olnud õige ning kas ulukiasurkonna majandamine liigub soovitud suunas. Pikaajalised andmed näitavad, et hästi majandatud populatsioonides on paranenud nii sõraliste kui ka neist sõltuvate kiskjate üldine seisund.
Ulukiliha on jahipidamise kõige olulisem tulemus
Paljude Eesti jahimeeste jaoks on kõige olulisem ulukiliha. Põder, metskits, metssiga, hirv ja teised ulukid annavad kvaliteetset kohalikku toitu, mille väärtust hinnatakse üha enam.
Trofee võib jääda meenutama erilist jahikogemust, kuid ulukiliha jõuab pere toidulauale või jagatakse sõprade ja lähedastega.
Vastutustundlik jahimees mõtleb tervikule
Tänapäevane jahindus ei tähenda üksnes küttimist. Jahimehed loendavad ulukeid, koguvad seireandmeid, osalevad teadusuuringutes, aitavad ennetada loomataude, otsivad liiklusõnnetustes vigastatud loomi, koristavad maanteedelt hukkunud suurulukeid ning hoiavad silma peal looduse seisundil.
Selle tegevuse eesmärk ei ole võimalikult suur trofee, vaid elujõulised ulukiasurkonnad ja tasakaal inimese ning looduse vahel.
Kokkuvõte
Kas jahimehed kütivad ainult trofeesid? Ei.
Trofee on vaid üks osa jahikultuurist ning puudutab väikest osa kogu jahipidamisest. Valdav osa Eesti jahindusest on seotud ulukiasurkondade kestliku majandamise, looduse tasakaalu hoidmise, kahjustuste vähendamise, haiguste tõrje, teadusliku seire ning kvaliteetse kohaliku ulukiliha saamisega.
Eetilise jahimehe jaoks ei ole kõige tähtsam see, kui suured on looma sarved. Oluline on teha õige küttimisotsus õigel ajal, et ulukiasurkond püsiks terve ning looduslik tasakaal säiliks.
