Jahipidamise peale võib vaadata väga erinevalt. Ühe jaoks on see võimalus veeta aega looduses, teisele põnevust pakkuv tegevus, kolmandale traditsioon, mis on tulnud kaasa kodust ja eelmistelt põlvkondadelt. Jahimehe enda jaoks on see kindlasti kvaliteetselt veedetud aeg, aga enamasti midagi veelgi enamat.
Jahindus on elustiil. Seda on raske mõõta ainult metsas veedetud päevade, kütitud ja ulukite, väärindatud trofeedega või jahikalendrisse märgitud kuupäevadega.
Jahipidamine algab ammu enne jahipäeva ega lõpe siis, kui püss on relvakappi pandud. See väljendub selles, kuidas inimene loodust vaatab, milliseid teadmisi ja väärtusi ta oluliseks peab ning kui palju aega, tööd ja vahendeid ta on valmis sellesse maailma panustama.
Iidne tegevusala
Küttimine on üks inimese ürgsemaid tegevusalasid. Ajad ja vahendid on muutunud, kuid midagi põhilist on jäänud samaks. Jahimees peab tundma loodust ja ulukit, oskama jälgida ning oodata. Ta peab teadma, millal tegutseda ja millal jätta tegutsemata.
Tänapäeva jahipidamise juurde kuulub eelkõige vastutus. Ulukiasurkondade ja nende tasakaalu hoidmine, elupaikade eest hoolitsemine, ulukikahjude ennetamine, ulukite haigustega võitlemine, liiklusõnnetustes vigastatud ulukitega tegelemine ja palju muud toimub suuresti jahimeeste endi aja ning vahendite arvelt. Kõrvalt vaadates ei pruugi seda alati märgata. Jahimehe jaoks on see aga loomulik osa jahindusest.
Kvaliteet ja panustamine
Oluline märksõna on jahinduses kvaliteet. Jahimehed hindavad kvaliteeti. Sellel on lihtne põhjus – jahindus ise eeldab seda.
Metsas peab varustus töötama. Püss peab olema “peal” ja usaldusväärne, optika paigas, jalatsid pidama vett ning riietus kaitsma igasuguse ilma eest. Nuga peab lõikama ja tera hoidma, koerale mõeldud varustus täitma oma ülesannet ka siis, kui tingimused on rasked.
Kvaliteet ei tähenda jahimehele tingimata kallist varustust ja luksust. Sageli tähendab see hoopis usaldust.
Head asja ostetakse teadmisega, et seda kasutatakse aastaid. Mõnikord aastakümneid. Mõni ese saab lõpuks koguni osaks perekonna jahiloost ning liigub edasi järgmisele põlvkonnale. Tihti on selleks vanaisa jahirelv või jahinuga.
Ja muidugi tuleb tunnistada sedagi, et vahel kulutab jahimees oma harrastusele rohkem, kui esialgne eelarve lubada tahaks. Uus optika, ilmastikukindel riietus, koer, relv, jahireis või mõni ammu soovitud varustusese võib ratsionaalses tabelis tunduda liigse kuluna.
Jahimees ise teab, et alati ei ole küsimus ainult hinnas. Kui miski on inimesele päriselt oluline, siis ta panustab sellesse. Ja jaht seda on. Panustamine on jahinduse üks vaikseid alustalasid. Nii individuaalses kui ühistöö mõttes.
Panustatakse aega. Varahommikutesse ja hilistesse õhtutesse. Jahimaa ja -maja hooldamisse, ulukiseiresse, söödaplatsidesse, laskepaikadesse ja ühistesse talgutesse. Panustatakse koertesse, varustusse ja teadmistesse. Panustatakse jahiseltsi ning inimestesse enda ümber. Kõike seda ei saa rahasse ümber arvutada.
Võib-olla just seepärast on jahindus paljude jaoks nii püsiv osa elust. See ei ole teenus, mida tarbitakse, vaid tegevus, milles osaletakse. Mida rohkem sinna panustad, seda rohkem õpid nägema ka selle väärtust.
Jahindus eeldab austust
Jahinduse juurde kuuluvad oskused ja kogemused, kuid sama olulised on hoiakud. Austus uluki vastu. Austus looduse vastu. Austus kõige elava suhtes. Austus kaasjahimeeste ja maaomanike vastu. Ning austus nende põlvkondade vastu, kes on kandnud jahikultuuri ja -traditsioone edasi enne meid.
Hea jahimees teab, et mets ei ole ainult koht, kust midagi võtta. Sinna tuleb osata ka anda, seda tuleb osata hoida ja vahel ka loobuda.
Jahinduse tähendusest saab kõige paremini aru ilmselt see, kes on ise enne kukke ja koitu metsa läinud. Kes tunneb hilissuvise metsa küpset lõhna, kuuleb vaikuses lähenevat ulukit või ootab koos truu jahikaaslase, koeraga päeva esimest valgust. Need hetked ei vaja palju selgitamist.
Vana ja uus maailm
Jahinduses saavad kokku väga vana ja väga tänapäevane maailm. Ühelt poolt ürgne side looduse, uluki ja küttimisega. Teiselt poolt kaasaegsed teadmised, tehnoloogia, eetika ning vastutus ulukiasurkondade, loodusliku tasakaalu ja elukeskkonna ees. Sellepärast ei olegi jahindusega tegelemine lihtsalt hobi.
See on teadmised ja oskused. Traditsioonid ja inimesed. Varustus ja kogemused. Vastutus ja vabadus. Vahel ka kulutused, mille vajalikkust on kodus pisut keeruline põhjendada.
Aga eelkõige on see panustamine sellesse, mida peetakse väärtuslikuks.
Ja austus selle vastu, mida mets meile annab.
Jahindus on elustiil.
