Tallinna halduskohtu 1. septembri määrusega peatati ajutiselt suurem osa keskkonnaameti tänavu välja antud karu küttimise erilubadest. Täpsuse huvides tuleb rõhutada, et kohus ei ole otsustanud, et nende lubade väljastamine oli õigusvastane. Tegemist on esialgse õiguskaitsega: kümne vaidlustatud korralduse kehtivus peatati esialgu 15 päevaks ning Keskkonnaamet saab esitada oma vastuväited.
Eesti Jahimeeste Seltsi hinnangul näitab tekkinud olukord aga märksa suuremat probleemi. Eesti karupoliitika on jõudnud punkti, kus riigi pädeva asutuse katsed lahendada juba tekkinud konkreetseid probleeme on võimalik kohtuvaidlustega sisuliselt halvata. See ei ole mõistlik suurkiskjate ohjamine.
Karusid on palju ja nende arvukus kasvab, see on selge isegi linnainimesele. Riiklik seire ütleb väga selgelt, millises seisus Eesti karuasurkond on.
Arvukus on tõusutrendis, probleemid kasvavad
Keskkonnaagentuuri 2026. aasta ülevaate järgi on karu arvukus jätkuvalt tõusutrendis. 2025. aastal registreeriti vähemalt 98 sama aasta poegadega emakaru ning asurkonna suuruseks hinnati vähemalt 1100 isendit. Keskkonnaamet märkis, et viimase kümne aasta jooksul on karude arvukus kasvanud keskmiselt umbes viis protsenti aastas. Jahimeeste seltsi hinnangul on selle aasta seisuga Eestis ca 1500 karu.
Keskkonnaamet märkis, et viimase kümne aasta jooksul on karude arvukus kasvanud keskmiselt umbes viis protsenti aastas.
Karude lugu on Eesti looduskaitse edulugu. Jahimehed ei vaidlusta seda ega soovi karu Eesti loodusest kaotada. Küll aga tuleb edukalt taastunud ja kasvavat suurkiskja asurkonda ohjata.
Mida rohkem on karusid ja mida laiemalt nad levivad, seda enam jagavad nad eluruumi inimesega. Sellega kaasnevad kohtumised, kahjustused ja probleemsed isendid. Kõiki neid olukordi ei lahenda elektrikarjus, prügi lukustamine ega soovitus karule ruumi anda.
Kõnekas on seegi, et keskkonnaamet ise ütleb oma juhistes, et Eesti karude inimpelglikkus on säilinud tänu jahipidamisele.
Praeguse kohtuvaidluse juures on üks asjaolu eriti oluline, nimelt peatati load, mida anti probleemide lahendamiseks. Need ei olnud suvaliselt väljaloositud karuload, ega soov „lihtsalt karusid küttida“.
Keskkonnaamet on selgitanud, et eriluba antakse korduvate kahjustuste vältimiseks ja ohusituatsioonide ennetamiseks ning alles viimase abinõuna. Ameti järgi puudutavad load muu hulgas karusid, kes jätkavad mesitarude kahjustamist vaatamata tõrjevahenditele või on kaotanud inimpelglikkuse ja tulevad korduvalt asulatesse.
Karude lugu on Eesti looduskaitse edulugu. Jahimehed ei vaidlusta seda ega soovi karu Eesti loodusest kaotada.
Millal on jaht põhjendatud?
Ohuolukordade lahendamiseks peab riigil olema toimiv süsteem.
Jahimeeste jaoks on siin põhimõtteline küsimus: kui isegi konkreetsete kahjustuste ja inimese suhtes kadunud pelglikkusega loomade küttimiseks antud eriload suudetakse kohtuvaidlusega peatada, siis millal on karu küttimine looduskaitsjate arvates üldse põhjendatud? Kas alles pärast seda, kui midagi väga tõsist on juhtunud?
Arvukuse reguleerimine on mõistlikum kui karistusoperatsioonid, ennetus on taibukam kui tagajärgedega võitlemine.
Arvukuse reguleerimine on mõistlikum kui karistusoperatsioonid, ennetus on taibukam kui tagajärgedega võitlemine.
Jahimehed on aastaid rääkinud ühest lihtsast põhimõttest: suurkiskja arvukust on mõistlikum järjepidevalt reguleerida kui oodata probleemide tekkimist ja korraldada seejärel üksikutele loomadele karistusoperatsioone.
Toimiv jahindus tähendab, et elujõulist asurkonda hoitakse tasemel, mida Eesti loodus ja ühiskond suudavad taluda.
Alternatiiv on see, mida järjest enam näeme: karu muutub liiga julgeks, käib õuedes või mesilates, inimesed helistavad ametnikele, proovitakse looma peletada, lõpuks vormistatakse erandkorras eriluba ning seejärel algab kohtuvaidlus, kas sedagi looma üldse tohib küttida.
See ei ole süsteemne suurkiskjate majandamine. See on probleemidele tagantjärele reageerimine ja sisuliselt nende mitte lahendamine.
Kes kaitseb maal elava inimese õigust turvalisusele?
Käiakse kohtuteed, aga vastutust ei võeta
Looduskaitseühendustel on loomulikult õigus Keskkonnaameti otsuseid kohtus vaidlustada. Õigusriigis ei saa ega tohigi seda õigust kelleltki ära võtta. Ent õiguste kõrval võiks rääkida ka vastutusest.
On lihtne nõuda järjest rangemat kaitset, kui selle otsuse praktiliste tagajärgedega peavad toime tulema teised inimesed.
Karu ei ela kohtutoimikus. Karu elab metsas, põllumaastikul ja järjest sagedamini inimese vahetusläheduses. Seal elavad ka pered, kasvatatakse loomi, peetakse mesilasi, käiakse metsas ning saadetakse lapsi koolibussi peale. Just nende inimeste kogemust ei tohi suurkiskjate kaitsmise debatis üleolevalt kõrvale lükata.
Karu kaitsmise kõrval väärib kaitset ka inimene. Samuti ei ole jahimees karu vaenlane. Kõige eksitavam on vastandada karu ja jahimeest.
Looduskaitse ei saa tähendada seda, et linnas või kabinetis otsustatakse, kui palju ebamugavust, varalist kahju või riski peab maal elav inimene looduskaitse nimel taluma.
Karu kaitsmise kõrval väärib kaitset ka inimene. Samuti ei ole jahimees karu vaenlane. Kõige eksitavam on vastandada karu ja jahimeest.
Reguleeritud jahipidamine on arvukust kasvatanud
Eesti tugev karuasurkond ei ole tekkinud jahimeeste kiuste. Meie metsades on aastakümneid toimunud reguleeritud jahipidamine ning samal ajal on karude arvukus kasvanud. Praegu hindab riik eelmise aasta asurkonna suuruseks vähemalt 1100 looma ja selle trendi jätkuvalt kasvavaks.
Ka eelmisel jahihooajal kütiti kõigest 32 karu. See on keskkonnaagentuuri sõnul umbes kolm korda vähem kui mitmel varasemal hooajal, muu hulgas seetõttu, et jahipidamine peatati kohtumenetluses. Samal ajal hindab agentuur karuasurkonna seisundit väga heaks ja arvukust kasvavaks.
Seetõttu on meil raske nõustuda käsitlusega, nagu kujutaks reguleeritud küttimine endast automaatselt ohtu karu kaitsele. Jahimeeste eesmärk on täpselt vastupidine: elujõuline, inimesest hoiduv ja ühiskonna poolt aktsepteeritud karuasurkond.
Tasakaalu ei saa lõputult kohtusse kaevata.
Vajadus arvukust ohjata
Kõige suurem oht pole praegu Eesti karule. Suurem oht on see, et pidevate konfliktide ja kohtuvaidluste tulemusena kaob ühiskondlik kokkulepe, millel suurkiskjate kaitse tegelikult püsib.
Kui maaelanikule jääb mulje, et tema vara, turvatunne ja kogemus kaaluvad otsustamisel vähem kui ühe huvigrupi soov takistada praktiliselt igasugust küttimist, hakkab kaduma ka inimeste valmisolek suurkiskjaid aktsepteerida. Seda ei tohiks soovida ei jahimehed, ametnikud ega tegelikud looduskaitsjad.
Eesti karu vajab kaitset, kuid ta vajab ka ohjamist. Need kaks asja ei ole vastandid.
Vastutustundlik looduskaitse eeldab ka arvukuse reguleerimist
EJS leiab, et riik peab kaitsma oma pädevate asutuste võimalust teha teaduspõhiseid ja tegelikust olukorrast lähtuvaid otsuseid. Keskkonnaamet peab kasutama talle kohtumäärusega antud võimalust oma otsuseid põhjendada ja esialgse õiguskaitse jätkamisele vastu vaielda.
Määruse järgi saab amet esitada oma seisukoha hiljemalt 8. septembril ning seejärel peab kohus otsustama põhjendatud määrusega, kas õiguskaitset jätkata.
Karude arvukuse mõistlik reguleerimine ei ole karuvastasus. See on vastutustundlik looduskaitse.
Ja mida kauem lükatakse edasi otsuseid, mida kasvava suurkiskjaasurkonnaga riigis tuleb niikuinii teha, seda suuremaks muutub tõenäosus, et ühel hetkel ei vaielda enam kahjustatud mesitarude või silorullide, vaid märksa tõsisemate tagajärgede üle.
