Karude arvukus on viimastel aastakümnetel oluliselt tõusnud ja karusid on kohtama hakanud ka linnainimesed.
Karu on Eestis olnud selline metsloom, kes on pigem toimetanud nähtamatult ja keda isegi varasemalt metsamehed suhteliselt harva kohtasid. Karu on kindlasti üks meie looduskaitse edulugudest. Nüüd aga tekib oluline küsimus – kuidas edasi?
Looduskaitses on tihti nii, et piiranguid on lihtsam teha kui neid eemaldada. Kindlasti ei tohiks looduskaitse toimida ühesuunaliselt. Meil on hädavajalik oma edulugu säilitada, kuna karu on ka liik, kes igal aastal populatsiooni juurde toodab.
Arvukus aina suureneb
Erinevatel andmetel on karu aastane juurdekasv ca 10-13% vahel. Kui meil on keskkonnaagentuuri seirearuande alusel 112 pesakonda on keskmine pesakonna arv on 2,7, siis juurdekasv aastas on ca 302 karu. Eestis on praegu jahimeeste hinnangul juba ca 1400 karu.
Viimastel aastakümnetel on suurenenud ka karu pesakondade suurus. Kui senini kohati emakaru 1-2 järglasega, siis üha sagedasemini nähakse 3-4 järglasega emakarusid.
Kui me karude arvukuse reguleerimisel midagi ette ei võta, siis meie edulugu võib pöörduda ja saada läbikukkumiseks. Edu saavutamine on üks asi, aga edu hoidmine ja sellega elamine nõuab samuti oskusi ja tihti ka otsustamis julgust.
Elupaiku ja toitu on piiratud koguses
Karu puhul kehtivad samad reeglid, mis kõikide teiste liikide puhul – sobivate elupaikade mahtuvus on piiratud. Samuti nagu toidubaaski.
Lisaks looduse taluvusele on olemas üsna selged piirid sotsiaalse ja majandusliku taluvuse osas. Kindlasti ei soovi ükski lapsevanem, et tema lapse koolitee ristuks emakaru ja tema poegade teega. Samuti ei soovi põllumajandusettevõtjad üle taluvuspiiri ulatuvaid kahjusid. Sellest arusaamine ei tohiks olla otsustajatele raske. Samuti on vaja julgust, et kindlustada meie karude looduskaitselise eduloo jätkusuutlikkus.
Mängime eduloo maha
Eestlastena oleme elanud sajandeid koos karude ja teiste suurkiskjatega. Need oskused ja teadmised on meil geenides. Meil ei ole vaja otsida vastuseid Brüsselist ega teistest Euroopa riikidest, kust karud on hävitatud ja nendega kooselu kogemus puudub.
Abi ei saa ka kohtute poole pöördumisest, kes orienteeruvad küll seaduse pügalates, kuid kellel puuduvad sisulised teadmised ja vastutus selles osas mis juhtuma hakkab.
Jahimeestena soovime, et me ei mängiks maha oma oskamatusega ja otsustusvõimetusega seda, mida oleme saavutanud.
