Beilharz GmbH & Co. KG

Metslooma hoiatavad reflektorid on optilised seadmed, mida nimetatakse ka metslooma  valgustõkke reflektoriks, uluki peatajaks jne,  (ingl *Wildlife Warning Reflectors* – WWR).

Valgustõkend on optiline, sinine või valge, 250 mm pikkune poolringreflektor, mille põhi on valguskiirguse levimiseks kaetud alumiiniumiosakestega. Horisontaalselt on valgustatuse nurk 120 kraadi, suunaga sõiduteest eemale paigaldatakse teed ääristavatele postidele nii, et need on pööratud teest eemale ehk teepeenra poole. Nende eesmärk on takistada metsloomadel teele sattumist ajal, mil sõiduk möödub – öisel ajal peegeldub sõiduki esituledest tulev valgus reflektoritelt teepeenra suunas.

Materjal: reljeefne läbipaistev, tasapinnaline. Kuna optilise läätse “töötav” osa on vaid ta pind, kus toimub valguskiirte murdumine üleminekul optiliselt hõredamast keskkonnast (õhk) tihedamasse (anorgaaniline või polümeerklaas), võib kogu ülejäänud osa ilma suuremate kahjudeta eemaldada. Tulemuseks on Fresneli lääts. 1820. aastate alguseks olid Fresneli läätsed esimestes majakates ja võrreldes tolleaegsete peegelmajakatega, mis suutsid kasutada ära umbes 17% valgusest, suutis Fresneli läätsede süsteem kasutatavaks muuta kuni 83% valgusest. Kuigi prantsuse füüsik Augustin-Jean Fresnel ei olnud esimene, kes kavandas endanimelise Fresneli läätse kontseptsiooni, suutis ta populariseerida nende kasutust majakates. Tänu tänapäevastele tootmisviisidele on Fresneli läätsesid võimalik kasutada mitmesugustes rakendustes sh ka uluki reflektorites.

Mitmelt reflektorilt lähtuv peegeldus peaks tekitama liikuvate sõidukite läheduses viibivate loomade ette justkui „valgusaia“. Eestis läbiviidud uuringutega (Erimäe, Remm 2026) on tõestatud, et see muudab loomade käitumist ja peatab nende liikumise tee suunas. Selliseid reflektoreid on kasutatud juba 1960. aastate algusest, kuid tänapäeval on need saadaval mitmesuguse ehituse ja värvitooniga. Ühed esimestest mudelitest olid Hollandis välja töötatud „Van de Ree“ peeglid, millele järgnesid „Rupperti“ reflektorid. Laialdasemalt on kasutusel ja katsetatud mudeleid „Swareflex“, mille arendas 1973. aastal Austrias välja Swarovski ning „Strieter Lite“, mille töötas 1994. aastal Ameerika Ühendriikides välja Strieter Corp. Ka Saksamaa ettevõtted Bosch ja GFT on välja töötanud vastavaid reflektoreid, kuid täpsem teave nende toodete kohta autoril puudub.

Värvinägemine

*Metsloomade hoiatusseadmeid (WWR – *wildlife warning reflectors*) toodetakse kõige sagedamini punastena, kuid neid leidub ka valgete, siniste või merevaigukollastena. Kui inimesed on trikromaatilised ja tajuvad punast värvi hoiatussignaalina, siis enamik imetajaid, sealhulgas sõralised, on dikromaatilised ning nende silmas on suur hulk kepikesi. Seega on sõralistel üks fotopigment, mis on seotud lühikeste lainepikkuste jaoks mõeldud kolvikesesüsteemiga (maksimum 450–460 nm juures, nn S-kolvikesed), ning teine ​​fotopigment, mis on seotud keskmiste lainepikkuste jaoks mõeldud kolvikesesüsteemiga (maksimum 537 nm juures, nn M/L-kolvikesed). Sellest tulenevalt jääb 650 nm lainepikkusega punane valgus väljapoole sõraliste nägemisulatust. Just seetõttu jätsid tootjad 2010 ja hiljem välja töötatud reflektorid kõrvale muud värvid ja kohandasid reflektorid lühema lainepikkusega värvides, nagu roheline, hõbedane ja sinine.

Jay Neitz, Ph.D. – nägemisteadlane (Medical College of Wisconsin) väidab graafikut kommenteerides järgmist:

Graafiku koostas: Jay Neitz, Ph.D. Medical College of Wisconsin

**Need graafikud illustreerivad inimese ja valgesaba-hirve päevavalguse (värvinägemise) erinevust. Iga graafik näitab ühe retseptoriklassi tundlikkuse profiili. Pange tähele, et hirvel on ainult sinise ja rohelise valguse tippudega retseptorid, samas kui inimesel on kolmas retseptor, mida tavaliselt nimetatakse “punaseks”, kuna see annab meile võime näha punast valgust. See kolmas koonus muudab meid palju tundlikumaks pikemate lainepikkuste suhtes (näiteks ereoranž 605 nanomeetri juures). Samuti pange tähele, et meie sinise retseptori ja rohelise retseptori lühikese külje tundlikkus on väiksem kui hirvel. See on tingitud ultraviolettfiltri (UV) puudumisest hirvel. See muudab meid võimetuks nägema UV-kiirgust ja palju vähem tundlikuks kõigi lainepikkuste suhtes alla 500 nanomeetri. Värviribad illustreerivad täielikku värvi- ja heledusevahemikku, mida mõlemad näeksid, kui hirv ja inimene vaataksid spektrit võrdse heledusega.

See graafik illustreerib ulukite ja lindude laiendatud võimet näha meie nähtavast vahemikust kaugemale. Pange tähele, et 400 nanomeetri juures (kus inimese nägemine on meie UV-filtri poolt täielikult blokeeritud) on ulukitel Blaze Orange’i suhtes suurem tundlikkus kui inimestel. Illustreerimise hõlbustamiseks kasutatakse hirve varrastundlikkuse tohutu eelise kokkusurumiseks logaritmilist skaalat.

Eestis kasutatakse reflektoreid, millised on plastik alusel ja tsingitud kruvide abil kinnitatud olemasolevate, 2 mm seinaga plastist ümarpostide külge. Enamikes Euroopa riikides kasutatakse ovaalseid poste, nagu näha lisatud pildil

 

 

Joonis 1. Vasakpoolne eraldi paigaldatav, teisel pildil integreeritud piirdepostiga.

Reflektorid Eesti teedel

Reflektorite paigaldamisel lähtutakse tootja ettekirjutustest ja Eesti liiklusseadusest.

*Refereeritud ajakirjast Frontiers in Ecology and Evolution, april 2018 | Volume 6 | Article 37.

**Kasutatud kirjandus veebis Atsko

Artikli autor: Urmas Salmu