Eesti Jahimeeste Selts vaatab otsa enamlevinud arusaamadele jahindusest ning selgitab, kuidas asjad tegelikult on teaduspõhiselt, ausalt ja lihtsalt. Sel korral peatume trofeejahil, selle müütidel ja tegelikkusel.
Kas jahimehed kütivad ainult trofeesid?
Aeg-ajalt võib avalikkuses kuulda väidet, et jahimehed käivad metsas üksnes selleks, et saada võimalikult uhke trofee, et suured sarved seinale panna. Tegelikkus on aga hoopis teine.
Müüt
„Jahimehed valivad välja ainult kõige suuremate sarvedega loomad ja ülejäänud neid ei huvita.“
Tegelikkus
Valdav osa Eestis kütitavatest ulukitest ei ole üldse trofeeloomad.
Kõige rohkem kütitakse näiteks metssigu, metskitsi, kopraid, rebaseid, kährikuid ja paljusid veelinde. Nende liikide puhul ei ole trofee jahipidamise peamine eesmärk või puudub see üldse. Jahi eesmärk on eelkõige ulukiasurkondade tasakaalus hoidmine, põllu- ja metsakahjustuste vähendamine, haiguste leviku piiramine ning kvaliteetse kohaliku toidu hankimine.
Ka suurulukite puhul ei tähenda jahipidamine automaatselt trofeejahi pidamist.
Populatsiooni hoidmine algab õigetest valikutest
Jahindus põhineb ulukiasurkondade majandamisel. See tähendab, et küttimisel lähtutakse vanusest, soost, arvukusest ja populatsiooni seisundist.
Sageli kütitakse:
- noorloomi;
- emasloomi, kui arvukust on vaja kiiresti vähendada (näiteks metssigade puhul);
- vigastatud või haigustunnustega isendeid (nt katkus metssead, kärntõve tunnustega loomad jms);
- loomi, kes põhjustavad ulatuslikke kahjustusi põllumajandusele või metsandusele.
Trofee olemasolu või suurus ei ole nende otsuste juures kriteerium.
Trofee ei ole eesmärk, vaid mälestus
Kui jahimees saab küttida väärika vana pulli või soku, võib sellest tõepoolest saada ilus trofee. Kuid trofee ei teki eesmärgina omaette, see on osa hästi õnnestunud jahist ja meenutus loodusest saadud kogemusest.
Hea trofee sünnib enamasti vanast loomast, kes on saanud elada pika elu ja andnud aastaid oma panuse populatsiooni järelkasvu. Sellise looma küttimine õigel ajal on ka bioloogiliselt põhjendatud.
Trofeede hindamise laiem eesmärk
Trofeede hindamist peetakse vahel ekslikult võistluseks, kus otsitakse kõige suuremaid sarvi. Tegelikult on rahvusvahelises jahinduses trofeede hindamisel palju laiem eesmärk.
Trofee annab teavet looma vanuse, tervise, elupaiga kvaliteedi ning populatsiooni seisundi kohta. Aastakümnete jooksul kogutud trofee andmed aitavad hinnata, kuidas ulukiasurkonnad ajas muutuvad ja milline on nende üldine seisund.
Seetõttu kasutatakse trofeesid lisaks jahikultuuri väärtustamisele hinnalise teadusliku ja bioloogilise teabe allikana.
Ulukiliha on jahipidamise kõige olulisem tulemus
Eesti jahimeeste jaoks on väga oluline ulukiliha. Põder, metskits, metssiga, hirv ja teised ulukid annavad kvaliteetset kohalikku toitu, mille väärtus on viimastel aastatel üha enam hinnatud.
Paljude jahimeeste jaoks on just ulukiliha üks peamistest põhjustest, miks jahil käiakse. Trofee võib jääda seinale, kuid liha jõuab pere toidulauale või seda jagatakse sõprade ja lähedastega.
Vastutustundlik jahimees mõtleb tervikule
Tänapäevane jahindus ei tähenda üksnes küttimist. Jahimehed loendavad ulukeid, osalevad teadusuuringutes, koguvad seireandmeid, aitavad ennetada loomataude, otsivad liiklusõnnetustes vigastatud loomi, koristavad maanteedelt hukkunud suurulukid ning hoiavad silma peal looduse seisundil.
Selle tegevuse eesmärk ei ole võimalikult suur trofee, vaid elujõulised ulukiasurkonnad ja tasakaal inimese ning looduse vahel.
Vaid osake jahipidamisest
Kas jahimehed kütivad ainult trofeesid? Ei, trofee on vaid üks osa jahikultuurist ning puudutab väikest osa jahipidamisest.
Valdav osa Eesti jahindusest on seotud ulukiasurkondade kestliku majandamise, looduse tasakaalu hoidmise, kahjustuste vähendamise, haigustega võitlemise ja kvaliteetse ulukiliha saamisega.
Eetilisele jahimehele ei ole esmatähtis, kui suured on looma sarved. Talle on oluline, milline loom tuleb küttida, et populatsioon püsiks terve ja looduslik tasakaal säiliks.
