Jahindus- ja loodusteemadel küsib Eesti Jahimeeste Seltsi toimetaja Andra Hamburg. Vastab Eesti Jahimeeste Seltsi tegevjuht jahindusbioloog Tõnis Korts.
Andra Hamburg (AH):
Viimasel ajal räägitakse palju suurkiskjatest. Teie aga rõhutate hoopis ökoloogilist tasakaalu. Miks?
Tõnis Korts (TK):
Küsimus ei ole tegelikult ainult huntides, ilvestes või karudes. Küsimus on kogu ökosüsteemi toimimises. Looduses on kõik omavahel seotud.
Kui ühe liigi arvukus muutub, mõjutab see paratamatult ka teisi liike. Ökoloogiline tasakaal tähendabki olukorda, kus liikide arvukus, elupaigad ja toiduahelad toimivad nii, et kogu ökosüsteem püsib pikaajaliselt elujõuline.
Me ei peaks küsima ainult seda, kui palju on Eestis hunte või ilveseid. Palju olulisem küsimus on: kas kogu ökosüsteem on tasakaalus?
AH: Mida tähendab see tasakaal ökoloogia seisukohalt?
TK: Ökoloogias räägitakse troofilistest tasemetest ehk toiduahela erinevatest astmetest. Taimed on kõige alumisel tasemel, nende kohal on taimtoidulised loomad: näiteks metskitsed, põdrad ja punahirved ning kõige tipus paiknevad suurkiskjad.
Kõik need tasemed sõltuvad üksteisest. Kui üks neist muutub liiga domineerivaks või vastupidi liiga nõrgaks, hakkab kogu süsteem tasakaalust välja minema.
Suurkiskjad on looduse loomulik ja vajalik osa, kuid ka nende arvukus peab olema kooskõlas olemasoleva toidubaasi ning elupaikade kandevõimega.
AH: Mida pead silmas kandevõime all?
TK: Kandevõime tähendab keskkonna võimet ülal pidada teatud hulka isendeid nii, et ökosüsteem ei kahjustuks.
Lihtsamalt öeldes suudab mets ära toita ainult piiratud hulga loomi. Kui suurkiskjaid on rohkem, kui looduslik toidu ehk saagibaas võimaldab, hakkavad probleemid paratamatult tekkima.
Esmalt vähenevad saakloomad, seejärel sagenevad konfliktid inimese ja suurkiskjate vahel ning lõpuks kannatavad ka kiskjad ise.
AH: Eestis on ilmselt juba selliseid märke näha?
TK: Paraku küll. Mitmes Eesti piirkonnas on metskitse arvukus langenud väga madalale. Loomulikult mõjutavad seda ka teised tegurid, kuid väga oluline tegur on pidev kisklussurve.
Kui kiskjate mõju püsib pikemat aega suurem kui saakliigi juurdekasv, ei suuda populatsioon enam taastuda. Seda kirjeldataksegi ökoloogias kisklussurvena.
AH: Mida tähendab see omakorda suurkiskjatele?
TK: Kui looduslikku saaki jääb vähemaks, toimub saakliikide vahetumine. See tähendab, et hundid ja teised suurkiskjad ei kao kuhugi, vaid hakkavad otsima alternatiivset saaki.
Eestis tähendab see üha sagedamini lambaid, veiseid, koeri ja teisi koduloomi. Seetõttu kasvavad konfliktid inimese ja suurkiskjate vahel.
AH: Samas sageli öeldakse, et kahjud on lihtsalt looduse osa.
TK: Looduses on kõik seotud. Kui loomakasvatajad loobuvad pidevate rünnakute tõttu lamba- või veisekasvatusest või vähendavad karju, ei ole see enam ainult ühe talu või muu tootmisüksuse probleem.
See tähendab vähem kodumaist toidutootmist ning nõrgemat Eesti toidujulgeolekut. Sellel on mõju kogu ühiskonnale.
AH: Olete rääkinud ka ökosüsteemi säilenõtkusest. Mida see tähendab?
TK: Säilenõtkus ehk resilientsus tähendab ökosüsteemi võimet pärast häiringut taastuda.
Mida liigirikkam ja tasakaalukam on ökosüsteem, seda paremini tuleb ta toime haiguste, kliimamuutuste ja teiste häiringutega.
Kui mõni oluline liik, näiteks metskits, püsib aastaid väga madalal arvukusel, muutub kogu süsteem nõrgemaks. Taastumine võib võtta aega.
AH: Kas suurkiskjate arvukus võib siis olla liiga suur?
TK: Loomulikult võib. Ökoloogia ei tunne põhimõtet „mida rohkem, seda parem“.
Kõik populatsioonid alluvad tihedusest sõltuvale regulatsioonile. Kui populatsioon kasvab liiga suureks, hakkavad teda piirama toidupuudus, haigused, konkurents ning konfliktid.
See kehtib nii metskitse, põdra, hundi kui ka teiste liikide kohta.
AH: Olete siin toonud näiteks ka hundi arvukuse muutumise Eestis.
TK: Jah. Euroopa Liiduga liitudes oli Eestis ligikaudu 7–8 hundikarja ning meie kohustus oli säilitada vähemalt selline seisund. Hiljem nähti suurkikjate ohjamiskavas ette juba 15–25 hundikarja. Järgmises kavas tõsteti eesmärk 20–30 karjani, ehkki jahimeestena olime sellele vastu.
Praktikas oleme sellegi ülempiiri korduvalt ületanud. Samal ajal kuuleme jätkuvalt väiteid, nagu oleks hundi seisund endiselt halb.
See näitab, kui oluline on toetuda faktidele ja seireandmetele, mitte emotsioonidele.
AH: Milline võiks siis lahendus olla?
TK: Lahendus on adaptiivne ulukiasurkondade ohjamine. See tähendab, et populatsioone hinnatakse pidevalt ning majandamisotsuseid muudetakse vastavalt teaduslikele seireandmetele.
Kui saakloomade arvukus langeb, tuleb seda arvestada ka suurkiskjate ohjamisel. Kui konfliktid suurenevad, tuleb reageerida. Kui populatsioonid taastuvad, saab otsuseid uuesti kohandada.
See on paindlik ja teaduspõhine lähenemine.
AH: Millist rolli näed siin jahimeestel?
TK: Jahimeeste roll on palju laiem kui ainult küttimine. Jahimehed koguvad ulukiseire andmeid, aitavad teadusuuringuid materjaliga, osalevad loomataudide tõrjes, otsivad liiklusõnnetustes vigastatud ulukeid ja koristavad maanteedelt hukkunud loomi ning aitavad vähendada ulukikahjusid. See on praktiline loodushoid.
Lisaks peab ühiskonnal säilima võimalus pidada säästlikku jahti sõralistele. Nii säilivad teadmised ja oskused, mida ühiskond vajab ka kriisides.
Jaht annab väärtuslikku kohalikku ulukiliha, mis on üks väikseima keskkonnajalajäljega loomseid toiduaineid ning toetab Eesti toidujulgeolekut.
AH: Millise mõtte sooviksite lugejale lõpetuseks kaasa anda?
TK: Looduskaitse eesmärk ei saa olla olukord, kus kogu maastik muutub suurkiskjate kaitse- või hoiualaks. Samamoodi ei saa mets olla ainult puupõld ega loodus metsanotsude sigala.
Terve ökosüsteem tähendab, et seal on piisavalt saakloomi, elujõulisi suurkiskjaid, toimivat metsa- ja põllumajandust ja inimesi, kes saavad loodusega kooskõlas elada ning seda vastutustundlikult majandada.
Ökoloogiline tasakaal ei tähenda ühe liigi maksimaalset kaitsmist. See tähendab kogu süsteemi toimimist. Kui suudame seda tasakaalu hoida, võidavad sellest nii suurkiskjad, sõralised, inimesed kui ka Eesti loodus tervikuna.
