Soome uuring näitab, et huntide kolju kuju ja suurus varieeruvad sõltuvalt kliimast, saakloomadest, evolutsioonilisest taustast ning üha enam ka inimese mõjust.
Inimtegevus on viimase kahe sajandi jooksul oluliselt muutnud hundipopulatsioone, selgub Oulu ülikooli värskest uuringust. Teadlased analüüsisid 227 hallhundi koljut Euroopast, Aasiast ja Põhja-Ameerikast.
19. ja 20. sajandil vähendas inimene Euroopas ja Põhja-Ameerikas hundi populatsioone ulatuslikult ning mõnes piirkonnas hävitati need täielikult. Osa populatsioone taastus hiljem looduslikult, teistel aladel asustasid piirkonnad naaberpopulatsioonidest pärit huntidega või toimus erinevate populatsioonide omavaheline ristumine.
Need ajaloolised muutused on jätnud mõõdetava jälje huntide kolju kujusse ning suurendanud erinevusi eri populatsioonide vahel.
„Inimene on mitmel viisil süvendanud hundipopulatsioonide eristumist. Populatsioonide vähenemine ja elupaikade killustumine on vähendanud geenivahetust eri populatsioonide vahel ning see kajastub nii geneetikas kui ka loomade välimuses,“ ütles doktorant Dominika Bujnáková.
Uuring näitab veel, et osa täheldatud erinevustest on seotud geograafilise laiuse ning toitumisega.
„Hundid on oma elukeskkonnaga kohanenud tuhandete aastate jooksul. Erinevates piirkondades elavad populatsioonid puutuvad kokku erinevate ökoloogiliste tingimustega ning see väljendub ka kolju kujus,“ selgitas Bujnáková.
Soome ja Skandinaavia vaade
Tulemused on eriti olulised Soome ja kogu Skandinaavia seisukohalt. Hundid hävitati sealsetest piirkondadest omal ajal peaaegu täielikult, kuid idapoolsetest populatsioonidest pärit isendid asustasid ala hiljem uuesti. Uuring näitab, et ajaloolised sündmused võivad mõjutada populatsioonide ülesehitust veel kaua pärast nende taastumist.
Praegu, kui hundipopulatsioonid taastuvad mitmel pool Euroopas ning Põhja-Ameerikas jätkatakse huntide taasasustamist, muutub üha olulisemaks kohalike kohastumuste mõistmine. See on vajalik nii loomade ümberasustamise, taasasustamise kui ka populatsioonide tugevdamise kavandamisel.
Teadlaste hinnangul võib huntide ümberpaigutamine ühest piirkonnast teise ilma nende evolutsioonilise ajaloo ja ökoloogiliste erinevustega arvestamata vähendada loomade ellujäämisvõimalusi uues elukeskkonnas.
Muuseumikogude tähtsus
Uuring rõhutab ka loodusmuuseumide kogude väärtust. Paljud analüüsitud koljud koguti aastakümneid tagasi ning võimaldavad teadlastel jälgida pikaajalisi muutusi, mida tänapäeval enam vahetult uurida ei oleks võimalik.
Uuringust
Uuring viidi läbi Oulu Ülikooli ökoloogia ja geneetika uurimisüksuses koostöös rahvusvaheliste teadlaste ning loodusmuuseumidega.
Koljusid uuriti kolmemõõtmelise kujutamise ning geomeetrilise morfomeetria meetodite abil, mis võimaldavad väga täpselt võrrelda koljude kuju.
Teadustöö “Global Drivers of Morphological Variation in Grey Wolves” avaldati 2026. aasta juunis.
Algallikas
Joonatan Reunanen. Uusi tutkimus paljastaa: Ihminen muokkaa susia – tulokset merkittäviä Suomelle. Metsä|Erä, 7. juuli 2026. Artikkel põhineb Oulu Ülikooli teadustööl “Global Drivers of Morphological Variation in Grey Wolves”.
