Ikka ja jälle kostab siit-sealt kriitikat jahipidamise ja jahimeeste suunal. Tuleb aga tõdeda, et Eestis on selliseid hoiakuid viimastel aastatel üha vähem. Eesti jahimeeste seltsi (EJS) tellitav meediapildi analüüs annab ülevaate jahinduse avalikust kuvandist ja näitab, et kajastuste emotsioon on valdavalt neutraalne või positiivne.

Mõni aasta tagasi korraldas EJS Nordstati abiga uuringu, kus selgitati, kui suur osa Eesti elanikest toetab täielikult või osaliselt jahipidamist. See näitaja on erakordselt hea: nimelt 88%. Selle tulemusega oleme Euroopas Taani järel teisel kohal.

Sageli tuleneb vastasus jahipidamisele teadmatusest ja tihti ka emotsioonidest. Jahipidamise tegelikku tähtsust looduses ja ühiskonnas käsitletakse avalikus arutelus harva, mistõttu kujunevad arvamused pigem tunnete kui faktide põhjal.

Jahipidamine kui kultuuri ja ellujäämise osa

Jahipidamine on olnud inimkultuuri lahutamatu osa inimkonna algusest peale. Suhe loodusega ja oskus kasutada seal leiduvat on andnud meie esivanematele teadmised eluks. Selle pärandi säilitamine ja edasiandmine on peale õiguse ka vastutus.

Tänapäeva tehnoloogiline ühiskond on haavatav. Piisab suuremast kriisist või elektrikatkestusest, et tavapärane elukorraldus oleks häiritud. Sellistes olukordades muutuvad jahimeeste praktilised oskused ja teadmised looduses toimetulekust äärmiselt väärtuslikuks.

Jahipidamine aitab hoida looduse tasakaalu

Üha sagedamini mõjutavad ulukipopulatsioone haigused ja epideemiad. Samal ajal on edukas looduskaitse mitme liigi arvukust suurendanud üle optimaalse taseme, mis toob kaasa nii haiguspuhangud kui ka kahju põllumajandusele ja metsandusele.

Sellistes olukordades pöördub ühiskond jahimeeste poole. Hea näide on sigade Aafrika katk, mille ohjeldamisele on jahimehed palju kaasa aidanud. Samuti osalevad jahimehed linnugripi seires ja marutaudi järelkontrollis, kogudes igal aastal üle tuhande bioproovi teadusuuringuteks.

Nüüdisaegne looduskaitse ei vastandu looduskasutusele, vaid need käivad käsikäes. Jätkusuutlik looduskasutus tähendab teaduspõhist ja tasakaalustatud sekkumist, mida jahimehed rakendavad oma teadmiste ja kogemustega iga päev. Mõningatel juhtudel on jahipidamine otseselt looduskaitse meede. Siinkohal võib nimetada koostöös keskkonnaametiga korraldatavat rannaniitude linnustiku kaitse projekti, mille käigus kütitakse väikekiskjaid, et anda maaspesitsevatele haruldastele lindudele võimalus kasvatada üles järglased. Lendorava kaitse projekti käigus kütiti Alutagusel nugiseid, et kaitsta lendoravat.

Teiste meetodite eetiline alternatiiv

Euroopas kasutatakse mõnel pool lindude arvukuse piiramiseks äärmuslikke meetodeid, nagu näiteks gaasitamine. Jahipidamine pakub sellele märksa eetilisemat ja kontrollitumat alternatiivi, kus lähtutakse selgetest reeglitest ning austusest looduse vastu. Kõik kütitu tarbitakse ka ära, sest utiliseerimine on ilmselge raiskamine.

Eesti jahinduse hea tava näeb ette, et kütitakse ainult nii palju, kui on vaja, ja kütitud loomad kasutatakse maksimaalselt ära. Eesti jahimees ei küti prügikasti, seda ei luba meie loodus- ega jahieetika.

Majanduslik ja sotsiaalne väärtus

Lisaks looduskaitsele on jahindus ka vajalik majandustegevus. Jahipidamise tulemusena saadakse kvaliteetset ulukiliha, mida peetakse sageli väärtuslikumaks kui tehistingimustes kasvatatud liha. Näiteks annab jahihooaeg hulgaliselt ulukiliha, mis müüakse kokkuostu või kasutatakse ise.

Jahiturism toob Eestisse väliskülalisi, kes kasutavad majutus-, toitlustus- ja transporditeenuseid, andes nõnda oma osa kohalikku majandusse. Tähtis on, et küttimine on taastuv loodusressurss, mille kasutamine toetab keskkonna tasakaalu. Samuti on oluline, et küttide majutamisega pikendatakse turismihooaega, sest jahihooaeg on turismi mõttes madalhooaeg.

Jahimehed kui kogukonna tugisammas

Jahimehed on aktiivne ja iseseisev kogukond, kes katab oma hobi kulud ise. Jahipidamine on ühtlasi väärtuslik vaba aja veetmise viis, pakkudes liikumist, värsket õhku ja vaimset tasakaalu.

Lisaks on jahimehed väga olulised ühiskonna turvalisuse ja sidususe tagamisel. Nad osalevad kadunud inimeste otsingutel, aitavad hättasattunud loomi ja aitavad kriisiolukordades kogukondadel toime tulla.

Jahindus ühendab inimesi olenemata rahvusest või sotsiaalsest taustast. Metsas loevad oskused, koostöö ja vastutus.

Tervis ja elukvaliteet

Jahipidamine tähendab liikumist looduses, mis parandab nii kehalist kui ka vaimset tervist. Regulaarne viibimine värskes õhus, aktiivne eluviis ja kontakt loodusega aitavad vähendada stressi, parandada elukvaliteeti ning lisada tervena elatud aastaid.

Tasakaalustatud vaade

Nagu igal tegevusel, on ka jahipidamisel oma varjuküljed. Mõnikord aetakse segi seaduslik jahipidamine ja salaküttimine. Ebaseaduslik jaht on seotud sotsiaalmajanduslike või korralduslike probleemidega. Seda tuleb ette peamiselt seal, kus jahindus ei ole korralikult või pädevalt reguleeritud. Põhjus võib olla ka see, kui kaotatakse usk võimudesse ja hakatakse ise ülemääraste kahjude korral tegutsema.

Eestis toimiv kogukondlik jahindus aitab salaküttimist hoida minimaalsel tasemel. Samuti aitab kogukondlik jahindus tuua mustad teod päevavalgele, sest kogukonna liikmed ei talu, kui ühiskatlast varastatakse.

Kokkuvõtteks

Jahipidamine on eluviis. See on hobi ja tähtis tegevus looduse tasakaalu hoidmisel, majanduses, kultuuris ja kogukonnas. Teaduspõhine ja vastutustundlik jahindus aitab ennetada probleeme, toetab keskkonda ja toob ühiskonnale mitmekülgset kasu arvukuse reguleerimisest taudidega võitlemiseni.

Need, kes soovivad jahindusega lähemalt tutvuda, on oodatud ühendust võtma kohalike jahiseltside või Eesti jahimeeste seltsiga. Tavaliselt muudab just teadmiste ja kogemuste omandamine arusaamu ning aitab tasakaalustatult näha jahinduse tegelikkust.

Rõõm on märkida, et viimastel aastatel on suurenenud huvi jahitunnistuse taotlemise koolituste vastu. Rohkesti lisandub jahimeeste kogukonda naiskütte ja ka keskealisi inimesi, kes ei saanud omal ajal suure tööpinge või mõne muu põhjuse tõttu pühenduda oma kutsumusele ja hobile.

TEKST TÕNIS KORTS, ulukibioloog ja jahimees