Tartu Ülikoolis kaitses geoinformaatika erialal doktoritöö Maris Kruuse, kes uuris metsloomadega juhtuvate liiklusõnnetuste põhjuseid, nende registreerimist ning ulukipääsude tõhusust õnnetuste ennetamisel. Doktoritöö näitab, et ametlik statistika alahindab ulukiõnnetuste tegelikku ulatust ning liiklussagedus on üks olulisemaid tegureid, mis mõjutab kokkupõrgete arvu.
Uuringust selgus, et COVID-19 pandeemia ajal liiklusmahtude vähenemine tõi kaasa ka ulukiõnnetuste arvu languse, mis kinnitab liiklussageduse otsest mõju metsloomade hukkumisele teedel. Samuti analüüsis Kruuse, kuidas õnnetustest teatamise kord ja eri osapoolte vastutus mõjutavad andmete kvaliteeti ning ulukimajandust.
Doktoritöö käsitleb ka jahimeeste olulist rolli ulukiõnnetustega seotud andmete kogumisel ja loomade populatsioonide majandamisel. Uuring näitab, et jahimehed on sageli esimesed, kes jõuavad õnnetuspaigale vigastatud või hukkunud looma kohta infot koguma. Samas mõjutavad andmete kvaliteeti nii õiguslikud kohustused kui ka koostöö politsei, transpordiametite ja jahindusorganisatsioonide vahel.
Doktoritöö üks olulisemaid järeldusi puudutab ulukipääsude toimivust. Eesti esimese ökodukti pikaajaline seire näitas, et aastate jooksul suurenes märgatavalt suurulukite kasutus ning rajatise võtsid omaks ka põdrad, punahirved ja pruunkarud. Tulemused kinnitavad, et hästi kavandatud ulukipääsud aitavad vähendada liiklusõnnetusi, säilitada elupaikade ühenduvust ja toetada elurikkuse hoidmist.
Kruuse rõhutab, et teedevõrgu ja liikluskoormuse kasvades peab ökoloogilise terviklikkuse säilitamine muutuma üheks transpordipoliitika keskseks eesmärgiks. Doktoritöö tulemused pakuvad väärtuslikku teavet nii looduskaitsjatele, teede planeerijatele kui ka jahindussektorile, aidates leida tasakaalu liiklusohutuse, elurikkuse hoidmise ja ulukiasurkondade kestliku majandamise vahel.
Doktoritööga saab tutvuda Tartu Ülikooli kodulehel.
