Kopra pesakonna territooriumile on peale langetatud puude, radade, kanalite, urgude ja kuhilpesade iseloomulikud ja liigispetsiifilised ka territooriumitähised. Need paiknevad enamasti kaldaserva vahetus piirkonnas hästi avatud kohtades.
„Territooriumitähised ehk nn. lõhna- ehk „haisumättad“ rajab kobras kaldaserva väljaulatuvate mätaste, kaldale tõusu radade piirkonda, kuhu ta kuhjab heintest ja pinnasest väikesed mättad, mida niisutab regulaarselt nõrenäärmete eritistega,“ teab koprauurija Nikolai Laanetu öelda.
Piirialade tähis
Kopra territooriumitähised rajatakse enamasti territooriumi piirialadele, need on tugeva spetsiifilise lõhnaga ja seetõttu isegi inimese haistmismeeltele juba kaugelt tajutavad.
„Territooriumi tähistamise intensiivsus kasvab oluliselt seoses asustustiheduse kasvades,“ nentis Laanetu. „Kõrge asustustihedusega piirkonnas esineb territooriumitähised arvukalt enamasti küll piirialadel, aga ka kodupiirkonna teistes kohtades. Territooriumi markeerivad peamiselt vanaloomad ja nende nõrel on ka intensiivsem lõhn,“ lisas ta.
Laanetu sõnul toodavad nõre rasunäärmete vahetus läheduses paiknevad nn. nõrenäärmed. „Need on noortel loomadel ovaalsed ja vanematel enamasti pirnikujulised kotikesed pruunika ja hästi kurrulise sisemise struktuuriga. Nõre produktsioon on oluliselt suurem vanematel loomadel ehk nõre koostis annab teatavat infot liigikaaslastele selle omaniku vanusest, soost ning sugulise aktiivsuse seisundist,“ teadis Laanetu öelda.
Märgistamine on tavaline ka teistel liikidel
Kodupiirkonna märgistamine uriini, väljaheidete rasu- ja lõhnanäärmete eritisega on üsna tavaline ka suurkiskjate, sõraliste ning enamuse teistegi imetajate seas, kuid kõikide liikide juures tulevad ilmsiks liigispetsiifilised markeerimise kombed.
„Karud hõõruvad puutüvedel oma rasu eritisi ja murravad demonstratiivselt noori puid ja oksi ning selle kõrgu annab teada ka looma vägevusest,“ sõnas koprauurija. „Samamoodi toimetab ka ilves ja hunt, kes pritsivad uriini võimalikult kõrgele, mis annab liigikaaslastele teada vähemalt selle isendi vägevusest, soolisest kuuluvusest ning sugulisest aktiivsusest,“ lisas ta.
Ka sõraliste juures võime täheldada samalaadset, kuid siiski liigispetsiifilist käitumist, sõnas mees. Laanetu: „Hästi on tuntud metskitsede poolt silmatorkavates kohtades ja käiguradade servas räsitud noored puud ja maha nühitud koor. Sama võime leida metsigade peatumispaikades ja radade servas puude koore vigastamisi ja selle mudaseks nühitud vaigust nõretavaid tüvesid.“
Põder ja hirv annavad enda olemasolust teada häälitsedes ja kohtudes ka oma vägevust demonstreerides, kuid samas on nende sigimispiirkondadele iseloomulikud ka spetsiifilised märgistused.
„Innaperioodil koonduvad nad kohtadesse, kus nad kraabivad sarvedega puid ja tallatud pinnasesse lohud, mida lõhnastatakse uriini ja selles leiduva spetsiifilise lõhna sekreediga. Taolisi kohti nimetatakse ka paaritumise paikadeks,“ ütles ta.
Kahtlemata on liikide suhtlemine ja selle kommunikatiivsete mehhanismide valim oluliselt suurem ja keerukam kuid siinkohal tahaks pöörata enam tähelepanu koprale.
Kodupiirkonna kasutus ja kaitse
Laanetu tõdes, et ka loomade kodupiirkonna kasutus ja valvamine on hooajati oluliselt erinev. Jääkattega perioodil on see tagasihoidlikum kui see vaba veega perioodil.
„See sõltub peamiselt sellest, et jääkattega perioodil on liigikaaslaste liikumine ja ka sesoonselt omane migratsioon piiratud või hoopiski takistatud. Konkurents territooriumitele suureneb arvukuse ja asustustiheduse kasvades,“ põhjendas ta.
„Eriliselt intensiivselt valvatakse kodupiirkonda ja hooldatakse territooriumi tähiseid kevadise veekogude vabanemise perioodil, kui algab pesakondadest väljatõrjutud noorloomade ränne uute elualade otsinguks,“ lisas Laanetu.
Taolistes piirkondades võib territooriumi piirialadel kohata mitmeid mudaseks tallatud ja kahe kuni viie haisumättaga ja kuni 10 m2 suuruseid haisuväljakuid.
„Territooriumi piirialade aktiivne märgistamine on vajalik kodupiirkonna kaitse tagamiseks. Selle aktiivsus on indikatiivse tähendusega, iseloomustamaks üldise arvukuse ja asustustiheduse taset piirkonnas,“ selgitas Laanetu.
Märgid paaritumisajast
„Hoopiski küsitavad on veebruari lõpul ja märtsis kopranõre tähised jää servadel ja territooriumi keskses piirkonnas, kui loomade kevadine rändeperiood pole veel alanud ja territooriumi valvamiseks ja kaitsmiseks pole vajadust,“ lisas ta.
Laanetu põhjendas, et see on seotud kobraste innaperioodiga, kui tekib vajadus anda märku valmidusest paaritumiseks ja stimuleerida partnerit selleks.
„Märgistamise intensiivsust võib mõjustada teataval määral ka läheduses oleva pesakonna isendite ilmumine ja provotseeriv käitumine, mille käigus märgistatakse paarituvate isendite piirkonda,“ põhjendas ta.
Laanetu teadis öelda, et seda võis täheldada arvukuse kõrgperioodil, mil kodupiirkondade vahele jäävad neutraalsed alad olid kokku surutud. „Siis võis juba jääkatte perioodil ilmneda konkureerivat käitumist, millega kaasnes territooriumi piirialade, aga ka selle keskse osa intensiivne märgistamine,“ selgitas mees.
Optimaalse, st. mõõduka arvukuse perioodidel, mil esineb veel jääkate veekogudel, ei märgistata territooriumi tähiseid, vaid nõre märgiseid leidub üksnes pesaurgude vahetus läheduses, jäälahvanduste servaaladel ning toitumisradade ja väljumisavade vahetus läheduses. „Need on innaperioodile omased signaliseerivad ja paaritumist stimuleerivad märgid, mis peagi paaritumist ja emase tiinestumist vaibuvad,“ põhjendas ta.
„Omapäraseks ja ka üsna arusaadavaks ilminguks on kopra pesalähedase ala intensiivne ja regulaarne märgistamine nõrega innaperioodil, ka siis kui pesakonda on jäänud alles vaid üks sigimisealine isend,“ lisas koprauurija ja lisas, et: „selline olukord võib tekkida kui üks täiskasvanud isenditest on hukkunud kiskjate läbi või küttimise tulemusena ning pesakonnas puudub asenduseks sobiv partner“.
„Taolist ilmingut võib näha praegu mitmetes piirkondades, kus kopra asurkondi on laastatud kiskjate erakordselt suure surve ja ka küttimise liialt suur koormus,“ selgitas Laanetu.
