Talvine loodus pakub ainulaadset võimalust heita pilk metsloomade varjatud ellu. Lumi on justkui looduslik päevik, kuhu ulukid jätavad oma käikude ja tegemiste jäljed. Ulukijälgede abil saab teada, millised loomad piirkonnas elavad, kuhu nad liiguvad ja kuidas nad oma igapäevaseid toimetusi teevad.
Ulukijälgede tundmine arendab looduse märkamise oskust ning aitab paremini mõista loomade käitumist ja nende elukeskkonda. Iga jälg – olgu see suur või väike, kannab endas teavet looma suuruse, liikumisviisi ja sageli ka tema meeleolu kohta. Seetõttu on ulukijälgede uurimine oluline nii loodushuvilistele, jahimeestele kui ka kõigile, kes soovivad talvise loodusega lähedasemat sidet luua.
Ulukijäljed õpetavad meid looduses liikuma tähelepanelikult ja lugupidavalt. Need meenutavad, et mets ei ole kunagi tühi – isegi siis, kui loomi endid ei ole näha, annavad nende jäljed tunnistust rikkalikust ja mitmekesisest elust meie ümber.
Allpoolt leiate tutvustava valik tavalisemate ulukite jäljeridasid ja nende tegevusjälgi metsas ning avamaastikul.
Paksema ja koheva lumekihi korral selge üksikjälg ei olegi nähtav ja peame otsustama jäljeaugu suuruse ja sammu pikkuse põhjal.
Testi oma teadmisi jälje tundmises ka SIIN (sisuloome.ee).
Põder
Eesti suurim uluk. Jätab lumme suurte aukudega jäljerea, mida on raske teistega segamini ajada. Sügava lume korral jäävad lumepinnale jalgadega veetud vaod. Jälgi võime rohkem kohata metsas ja metsaserval.
Metskits
Meie väiksem sõraline. Oma küllalt peenikeste jalgadega jätab kohevas lumes suhteliselt väikesed augud ja veab ka jalaga kriipse. Talvel kohtab rohkem metsaservadel ja talivilja või teistel põldudel, kust on võimalik toitu leida.
Metssiga
Küllalt suur sõraline suhteliselt lühikeste jalgadega ja seega jätab suuremas lumes liikudes järele vao.
Hunt
Kuulub meie suurkiskjate hulka. Hundi jäljerida on sirge ja tagumine jalg asetatakse tavaliikumisel esijala jälge.
Ilves
on teine meie suurkiskja. Ilvese jäljed on suured, ümmargused ja näha ei ole küüniste jälgi. Esmapilgul võib segamini ajada hundi jälgedega.
Punarebane
Loom, keda kohtame talvel sagedasti avamaastikul. Jäljerida on sirge, kuna asetab tavaliikumisel tagumise jala esijala jälge. Enamasti on jäljerada loogeline. Kiiremal liikumisel jätab ka paaris ja nelikjälgi.
Kährikkoer
on meil võõrliik. Külmade ilmadega on taliuinakus urus või mujal varjulises kohas. Sulailmadega ja vähese külmaga liigub ringi, seega võime kohata ka tema jälgi.
Metsnugis
on üks meie tavalisemaid väikekiskjaid metsades. Lähisugulane kivinugis hoiab rohkem inimasulate lähedale. Nugis liigub nii puudel kui maapinnal ja seega võib jälerida lumel ootamatult katkeda. Tüüpiliselt kärplastele jätab enamasti paarisjälgi, kuid kiirel jooksul ka nelikjälgi.
Tuhkur
Selle väikekiskja jälgi võime talvel kohata rohkem hoonete läheduses. Tavaliikumisel jätab paarisjälgi. Jäljed nugise jälgedest pisut väiksemad ja lühema hüppevahega.
Saarmas, mink
Nende jälgi võib talvel leida veekogude äärest, mis ei külmu täielikult kinni. Saarmale meeldib ka lumel liugu lasta. Mink ehk ameerika naarits on võõrliik ja jätab ka paarisjälgi.
Kärp, nirk
on meie pisikiskjad, kes kannavad talvel valget kasukat. Kärbil jääb mustaks sabaots. Nende jälgi võib kohata mitmesugustel maastikel. Nirk liigub vahel ka lume all.
Halljänes
Talvel leiab enim jälgi kultuurmaastikul. Kui võimalus, siis tuleb ka aeda viljapuid „koorima“. Noore õunapuu koor ja võrse otsad on jänesele hea toit.
Orav
See väike loomake on kõigile hästi tuntud. Elab nii metsas kui linnapargis.
Nurmkana
on avamaastike liik. Talvel kohtab enam taliviljaorase põllul ja rohumaal, kus kraabib toiduks rohelisi taimeosakesi. Lennata eriti ei armasta, rohkem tegutseb maapinnal. Talveperioodil salkadena.
Laanepüü
on sobivas metsatüübis meie arvukaim kanaline. Talvepoolaastal tegutseb enamasti puudel, toitudes pungadest ja urbadest. Lumepinnal liikudes jätab kolmevarbalisi jälgi. Võib segi ajada tedrejälgedega, kuid laanepüü jälg on väiksem ja sammupikkus lühem.
Vaata rohkem ulukite jälgi EJS-i lehelt.
Autor: Arvi Lepisk
