- mail lahkus meie hulgast parematele jahimaadele metsa- ja jahimees Vello Vainura.
Tema ärasaatmine toimub 17. mail kell 13 Tartu krematooriumis.
Vello lahkumine oli selline, nagu meist ilmselt igaüks endale sooviks: kõrges vanuses, 87-aastaselt, veel heas füüsilises ja vaimses vormis, lahkus Vello valutult oma kodus.
Vello Vainura sündis 19. veebruaril 1938 Ruusivälja talus Kootsi külas Viljandimaal. Ta lõpetas Suure-Jaani keskkooli. Jahil hakkas käima juba koolipoisina. Peale keskkooli tegi kohe ka jahimehepaberid. Astus EPA-sse õppima metsamajandust, mille lõpetas 1962. aastal. Asus tööle Tartu jahindusklubis jahindusarendajana, kuid lahkus sealt tüliga 1967. aastal, sest polnud põhimõtteliselt nõus põtrade küttimisnormide riiklike plaanidega. Vello oligi väga kindlate põhimõtetega kogu oma elu. Seejärel töötas ta tuletõrje järelevalveinspektorina, miilitsas looduskaitseinspektorina, hiljem elektroonilise järelevalve ametnikuna kuni pensionini miilitsakapteni auastmes 1991. aastal.
Looduskaitseinspektor Vello eest olevat aastate jooksul suutnud ära põgeneda vaid üks röövpüüdja, kes roomas üle veekogu mööda õhukest jääd. Kõige pikem jälitamine kestnud neli tundi – ega röövpüüdja teadnud, et jälitaja on tegelenud maratonijooksuga.
Vello oli üks neist vähestest, kellest sai legend juba eluajal. Kuulus algul Võnnu jahiseltsi. 1980. aastatel astus Järvselja jahiseltsi. Seal ta kuulis, et keset Emajõe Suursood, soosaarel Leego järve kaldal on ühed tühjad taluhooned, kuhu toona pääses vaid paadiga mööda jõgesid või jalgsi üle soo, linnulennult neli kilomeetrit lähimast külast ja elektrialajaamast. Vähesed valivad sellised rasked olud vabatahtlikult, aga Vello valis. 1986. aastal ostis ta selle koha ja kolis sinna jäädavalt 1991. aastal. Ta elas pensionist, kalapüügist ja nugiste ning kährikute küttimisest. Tema rekordiks jäi 82 kährikut ühe talve jooksul. Põhimõtteliselt ei alustanud ta karusloomade püüki enne 8. novembrit, sest varem polnud talvekarv valmis.
Vello majapidamine soosaarel sai elektri 2012. aastal. Ta ostis endale külmkapi ja laualambi. Sellest ajast alates „algas allakäik“, nagu ta ise ütles.
Kord põdrajahis ajus olles võttis koer kähriku elusalt kinni. Vellol polnud parajasti väikesekaliibrilist püstolit kaasas, millega tavatses kährikuid surmata. Ta pani koera kaelarihma kährikule kaela, talutas selle rihma otsas metsast välja ja pani oma autokongi luku taha.
Vello oli väga osav nugiste nülgimisel. Mõnikord trehvas aju samasse metsatukka, kus Vellol olid püünised. Niikaua kuni mehed järgmise aju plaani pidasid, oli Vellol juba nugis jalgupidi oksa külge seotud ja nülitud kiiremini, kui meestel uus jahiplaan valmis. Samas oli Vello väga tagasihoidlik. Kui eelmisel sügisel sai küsitud nugisesaagi kohta, rehmas ta käega ja ütles midagi sellist: „Ah mis seal ikka, ei olnud suurt saaki, üheksa tükki sain, aga ma panin lõksud ka alles eelmine nädal üles.“ Vello oli üks suurimaid nugisekütte Tartumaal ja võib olla isegi Eestis. Näiteks kütiti 2023. aastal Tartu jahindusklubis 128 nugist ja neist 42 oli Vello püütud. Kindlasti jääb ka Järvselja lindude, oravate ja kõigi pisiimetajate asurkond Vellot igatsema.
Ühisjaht ei olnud Vellole vaid jaht, talle oli pigem oluline pärast jahti kogu seltskonnaga koos istuda, maksa praadida ja jahilugusid vesta. Ja jahilugusid teadis Vello hulgi. Kui Vellol oli autos kaasas kartulipang, siis teadsid kõik, et õhtul on maksasöömine. Ja seda juhtus Järvselja põdrajahi ajal tihti.
- aastani polnud Vellol autot. Kuni tolle ajani käis ta mööda metsi jala ja jalgrattaga, vahel hobusega. Hobuse nimi oli Honda. Vahel olevat ta hobusega jahil käinud ja hobuse seljast ka küttinud. Laupäevase ühisjahi hommikul sõitis rattaga või kõndis viis kilomeetrit läbi lume Ahunapalu esimeste majadeni, kust keegi ta auto peale võttis. Kui soo oli külmunud, siis sumpas „vaid“ 3 kilomeetrit otse üle soo. Ühisjahil oli Vello alati koeraga ajus, kus läbis 10 kuni 15 kilomeetrit Järvselja metsades, mis ei kuulu just kergesti läbitavate hulka. Õhtul viis keegi ta jälle Ahunapallu, kust ta siis sõltuvalt lumeoludest läks tagasi koju kas 3 või 5 kilomeetrit, jahisaagi osa seljakotis ja püss seljas. Kuni 83. eluaastani oli ta peaaegu alati koeraga ajus.
Vello suur kirg jahinduse kõrval oli mesindus. Kui Ahunapalus oli näha ühte valge triiksärgiga ja habemetuustiga meest ilma igasuguste kaitsevahenditeta tarude juures toimetamas, siis oli juba teada, et Vello on oma hoolealuseid üle vaatamas. Nii nagu Vello, olid ka tema mesilased erakordselt rahulikud ja sõbralikud. Kõik mesinikud on kinnitanud, et Vello käest saadud pered on kõige rahulikumad tiivulised.
Omaette legendaarne oli Vello töövõime. Soosaarele viiva metsatee täitmine kruusaga on iga-aastane vajadus. Vello keeldus järsult, sai lausa pahaseks, kui pakkusin tehnikaabi. Tema meetod oli järgmine: 20-liitrised plekkpanged täitis labida abil kruusaga ja tõstis auto järelkärusse. Kärusse mahtus 48 pange. Iga pang kruusaga kaalus 36 kg. Kokku umbes 1,7 tonni. Sõitis siis täitmist vajavale teelõigule, tõstis panged ükshaaval maha ning valas kruusa vajalikku kohta. Hiljem ajas labidaga laiali ja sõitis „kastikaga“ paar korda tihendamiseks üle. Veel eelmisel nädala vedas ta ühel päeval niimoodi kaks koormat. Paari aasta eest vedas ta hommikupoolikul kaks ja õhtupoolikul veel kaks koormat ja nii päevade viisi. Kusjuures ta ise kaalus pisut üle 60 kilo. See, et ta veel paar aastat tagasi ligi kümme korda lõuga tõmbas, tundus Vello puhul täitsa loomulik.
Selline mees oli Vello Vainura. Teda jäävad meenutama lapsed ja lapselapsed, naabrid soosaarelt, jahikaaslased ja sõbrad.
Järvselja jahiseltsi ja Leegosaare naabrite nimel Jaak Nigul
