Poolas avaldatud uuring käsitleb põtrade populatsiooni riigi kesk- ja idaosas, tuletab meelde, et küsimus ei seisne üksnes loomade arvukuses, vaid ka nende elupaikades, liikumismustrites, populatsiooni struktuuris ning suure asustustiheduse tagajärgedes.
Ajakirjas Animal Science and Genetics avaldatud uuring „Põdrapopulatsiooni iseloomustus Kesk- ja Ida-Poolas“ analüüsib põtrade ruumilist jaotust, soolist struktuuri, sotsiaalsete rühmade koosseisu ning elupaikade valikut Lublini piirkonnas. Tulemused on praktilise väärtusega ning olulised jahindussektori jaoks.
Arvukus on Poolas märkimisväärselt kasvanud
Uuringu autorid tuletavad meelde, et alates 2001. aastast on põdrad Poolas kaitse all, mis tähendab, et neid ei kütita. Selle tulemusel on populatsioon kiiresti kasvanud. Kui 2000. aastal oli Poolas ligikaudu 2000 põtra, siis 2022. aasta märtsiks oli nende arv ületanud 30 000. Ainuüksi Lublini vojevoodkonnas kasvas põtrade arv kümne aastaga 2155-lt 6666 loomani.
Bioloogilise mitmekesisuse seisukohalt on see kahtlemata positiivne areng. Samas juhivad autorid tähelepanu ka teisele poolele. Nad märkisid, et kasvav populatsioon tähendab suurenevaid kahjustusi metsadele ja põllumajandusele, sagedasemaid liiklusõnnetusi ning suuremat haiguste ja parasiitide leviku riski.
Eelistatuim asupaik on mets
Üks olulisemaid järeldusi on, et põdrad eelistavad tugevalt metsaalasid. Uuringu käigus tehti 65,1% vaatlustest metsas, märksa vähem noorendikes ja põldudel. See on kooskõlas ka teiste riikide tähelepanekutega, mis täheldasid, et põder on metsloom, kellele on eriti olulised suured niisked metsad, soised alad hea varjevõimalusega.
Samas rõhutasid autorid, et põdrad on kohanemisvõimelised. Nende toitumisalad võivad muutuda sõltuvalt aastaajast, toidu kättesaadavusest ja häiringute tasemest. Toitumiseks kasutatakse sagedamini põlde ja noorendikke, eriti öösiti, kuid päevasel ajal liigutakse tagasi turvalisematesse ja varjatumatesse metsaaladesse.
Sotsiaalne stuktuur
Uuringus tuvastati 12 erinevat sotsiaalset struktuuri, milles põdrad liiguvad, kuid 73% juhtudest esinesid loomad vaid kolmes peamises koosluses: lehm vasikatega, üksik pull ning üksik lehm.
See näitab, et hoolimata võimalikust käitumuslikust mitmekesisusest on populatsiooni põhiline struktuur praktikas suhteliselt lihtne ja prognoositav. Sellised andmed on olulised populatsiooni seires, kuna aitavad mõista tegelikku soo- ja vanuselist jaotust, mitte ainult koguarvu.
Kerge ülekaal lehmade osas
Uuringualal oli sooline suhe keskmiselt 1:1,13 lehmade kasuks, st lehmi oli veidi rohkem kui pulle. Autorid rõhutavad, et selline jaotus võib soodustada kõrgemat sigimisedukust ja kiiremat populatsiooni kasvu.
See on oluline ka majandamise seisukohalt. Kui populatsioonis on rohkem lehmi ja sigimine on edukas, suureneb arvukus kiiremini. Seetõttu ei piisa ainult koguarvu hindamisest, vaid arvesse tuleb võtta ka populatsiooni struktuuri, sh lehmade, pullide, vasikate ja sigimisvõimeliste loomade osakaalu.
Vasikatest
Poola uuring näitas, et 12,9% vaadeldud lehmadest oli kaksikud. Keskmiselt oli lehma kohta 0,73 vasikat, mis ei ole väga kõrge näitaja, kuid on liigile iseloomulik.
Huvitaval kombel oli 31,44% vaadeldud lehmadest ilma vasikateta. See kinnitab, et sigimisedukust ei saa hinnata pealiskaudselt. Populatsioon võib olla suur, kuid selle kasvukiirus ja struktuur võivad piirkonniti ja aastati oluliselt erineda.
Asustustihedus on pigem ebaühtlane
Keskmiselt esines uuringualal (metsa- ja soomaastikel) 5,9 põtra 1000 hektari kohta. Mõnes piirkonnas oli tihedus oluliselt madalam, teistes jälle kõrgem. Autorid viitasid ka Eesti uuringutele, kus optimaalseks peetakse umbes viit põtra 1000 hektari kohta.
Peamine järeldusena leiti, et liiga suur asustustihedus ei ole probleem ainult metsale, vaid kahjustab ka uluki populatsiooni ennast. Suureneb konkurents toidu pärast, loomad on sunnitud rohkem liikuma, kasvab haiguste leviku risk ning sageneb konflikt inimtegevusega.
Pideva seireta ei ole võimalik ulukit tõhusalt majandada
Uuringu autorid järeldavad, et põdrapopulatsiooni pidev seire on hädavajalik. Euroopa metsades on väga keeruline hoida sõraliste arvukust tasemel, mis ei kahjusta metsauuendust ning püsib tasakaalus keskkonnaga.
Eriti väärtuslikuks peetakse otseseid vaatlusi. Autorite sõnul on metsavahtide, jahimeeste ja loodushaldajate kogutud andmed ühed usaldusväärseimad allikad populatsiooni struktuuri ja arvukuse hindamisel.
Mida saab sellest õppida?
Poola uuring tuletab meelde mitut olulist tõsiasja. Esiteks seda, et põtrade majandamisel ei tohi lähtuda üksnes koguarvust. Arvesse tuleb võtta ka elupaiku, soolist ja vanuselist struktuuri, vasikate osakaalu, sotsiaalseid rühmi ning piirkondlikke erinevusi.
Samuti ei tähenda suur populatsioon alati edulugu – sellega kaasnevad ka kahjustused, liiklusõnnetused ja surve metsaökosüsteemile. Lisaks ilma jahimeeste, metsandustöötajate ja teiste valdkonna inimeste vaatluste ja andmeteta ei ole võimalik teha tarku majandamisotsuseid.
Põdrapopulatsioon ei ole staatiline – see muutub, kohaneb ja reageerib vastavalt keskkonnale. Seetõttu peavad majandamisotsused põhinema andmetel, mitte oletustel.
MooseBelt projekt ja selle tähtsus
MooseBelt projekt on Eestile ja Lätile eriti oluline, kuna see pakub võimalust analüüsida põdrapopulatsiooni, selle struktuuri ja mõju keskkonnale piirkondlikul tasandil süsteemselt ning andmepõhiselt.
Projekt „Põdra (Alces alces) populatsiooni majandamise süsteem EstLat piirkonnas“ (MooseBelt, nr EE-LV00111) viiakse ellu Interreg Eesti–Läti programmi 2021–2027 raames.
Projekti eesmärk on luua piiriülene ühtne lähenemine populatsiooni majandamisele. See tähendab paremat arusaamist põtrade olukorrast Lätis ning võimalust teha õigeaegseid ja teadlikke otsuseid enne, kuni probleemid muutuvad ilmselgeks. Just selline lähenemine võimaldab liikuda tagajärgedele reageerimiselt nutika ja tulevikku suunatud ennetamise ja majandamise suunas.
Vaata ka:
