Esimest korda on Norra teadlased põhjalikult kaardistanud, kui palju põtru langeb igal aastal hundi ja karu saagiks. Uuring annab ka uusi vastuseid selle kohta, mida see tähendab ulukite majandamisele ja jahindusele.
Uuringus võeti fookusesse küsimus, kui palju põtru langeb kiskjate saagiks, vahendab väljaanne Forskning. Innlandeti Ülikooli ja Rootsi Põllumajandusülikooli teadlastel on sellele vastus olemas. Nad viisid läbi ulatusliku ja täiesti ainulaadse uuringu, mis põhineb mitme aasta jooksul Skandinaavia suurkiskjate kohta kogutud teadusuuringute tulemustel.
Teadlased arvutasid jahistatistika, GPS-seirega varustatud kiskjate jälgimise, välivaatluste ning varasemate uuringute koondamise põhjal seda, kui suur osa põdrakarjast langeb kiskjate saagiks ja kui palju põtru kütitakse jahipidamise käigus.
Hundid ja karud vähendasid põdrakarja märkimisväärselt
Teadlased uurisid 20 hundi territooriumi, kus hundi ja karu asustustihedus varieerus, peamiselt Rootsi keskosas ja endise Hedmarki maakonna ida osas Norras. Andmed on võetud 21 aasta pikkusest perioodist.
Uuring näitab, et kiskjate saagiks langeb palju põtru igal aastal. Hundid ja karud kütivad uuritud aladel keskmiselt ligi 11% põtradest. Hundid moodustavad sellest 8,6% ja karud 2,3%.
Suured erinevused aastate ja piirkondade lõikes
Seal, kus põtru on vähe ja hundi territooriumid on väikesed, võib kiskjate mõju põdrakarjale olla suur. Kui põdrakarja suurus on suur, on kiskjate mõju väiksem.
Ühel väikesel hundi territooriumil Norra ja Rootsi piiril jahtisid hundid 2018. aastal 17% kõigist põtradest.
Teadlased jälgisid samas piirkonnas ka viisteist aastat varem ühte hundipaari. Kuigi nad jahtisid peaaegu kaks korda rohkem põtru, moodustas see alla kolm protsenti kogu põdrapopulatsioonist – lihtsalt seetõttu, et põtru oli rohkem ja nad olid jaotunud suuremale geograafilisele alale.
Jahipidamise mõju on suurem kui kiskjate oma
Teadlased on samuti arvutanud, et inimeste poolt peetava jahi keskmine saagikus oli piirkondade lõikes 17,5%. Keskmiselt kütitakse seega endiselt rohkem põtru jahipidamise käigus kui kiskjate poolt, kuid mõnel hundi territooriumil on kiskjate osakaal suurem.
Osades piirkondades kompenseeritakse suurenenud kiskjate põhjustatud suremust väiksema jahimahuga, kuid paljudes piirkondades ei ole jahimahtusid kohandatud. Küttimislimiitide määramisel mängivad rolli ka mitmed muud tegurid, sealhulgas metsakahjustused ja liiklusõnnetuste risk põdraga kokkupõrkel.
Mõju ulukite majandamisele ja jahindusele
Üks uuringu autoritest, Innlandeti Ülikooli professor Barbara Zimmermann ütles, et esitatud andmestikul on tagajärjed jahindusele ja ulukite majandamisele.
„Need arvud on olulised neile, kes tegelevad jahi korraldamisega. Põdra küttimismahtu ja uluki majandamise eesmärke tuleb kohandada, et tagada metsaressursside kestlik majandamine,“ ütles Zimmermann.
Ta tõdes, et kiskjate küttimisvajadus põtrade järele võib mõnes kohalikus kogukonnas avaldada negatiivset mõju jahindusest saadavale tulule. Samas rõhutas professor, et kiskjad ning nende poolt avaldatav surve põdrakarjale aitavad vähendada ulukikahjusid.
„Lisaks on kiskjate jäetud raiped oluline toidulaud raipesööjatele,“ lisas ta.
Vajadus pidada dialoogi
Uuring osutab vajadusele pidada dialoogi maaomanike, jahimeeste, ametiasutuste ja teadlaste vahel, et leida lahendusi, mis tagavad nii põdrakarja kestliku majandamise kui ka arvestavad kiskjate kohaga keskkonnas.
Zimmermanni sõnul tuntakse nii halduses kui ka teadusringkondades tulemuste vastu suurt huvi.
„Maailma mastaabis on tegemist üsna ainulaadse uuringuga, sest meil on juurdepääs paljude aastate teadusandmetele ja jahistatistikale. See võimaldab meil teha selliseid arvutusi,“ ütles professor.
Vaata ka:
- Norra teadlaste uuring teadusajakirjas Esa – inglise keeles
- Automaattõlge uuringust – eesti keeles
