Juba 19 aastat järjepanu toimus Kamaris lastelaager, kus osalesid 25 last vanuses 7-17 ja 9 juhendajat. Kamari rühma kodutütarde ning noorkotkaste laagripäevade esimeses pooles tehti tööd, teine pool sisustati muude tegevustega.
Üheks huvitavaks kohtumiseks oli kokkusaamine Põltsamaa jahiseltsi juhatuse esimehe Toivo Tõnsoniga. Jõe veerel asuvat jahiseltsi maja teab ilmselt pea iga kohalik inimene, uksest sisse kiigata aga ei ole saanud mitte igaüks. Seepärast oligi võib-olla üllatuseks, et kohe sisenedes hakkas esmalt silma hallivatimehe ehk hundi topis, keda vabas looduses naljalt näha ei õnnestu. Tegelikult jagus lastel mõistatamist kogu vestluse ajaks, sest oli põnev ära arvata, kas erinevate lindude ja loomade topiste seast on mõni ka eksimatult äratuntav. On see lind sookurg või hoopis haigur? Nendele ja paljudele teistele küsimustele saadigi vastused.
Suurim kiskja on karu
„Jahimehed on need, kes kütivad loomi,“ arvasid lapsed esialgu. Eks siin on muidugi tõetera sees, kuid peale küttimise on veel palju teisi olulisi ülesandeid – päästavavad hättasattunud loomi, toidavad neid talvel jne. „Põltsamaa jahiselts on üks Jõgevamaa suurimaid – 180 liiget ja 52 000 ha jahimaid,“ sõnas Tõnson.
Eesti metsade kiskjatest rääkimine tekitas lastes elevust. Milline neist siis ikka kõige suurem on? Ehkki esialgu pakuti ka ilvest, selgus, et selleks on ikka meile kõigile tuttav mesikäpp ehk karu, kelle kaal võib küündida lausa 300 kilogrammini. „ Nii suure loomaga kohtudes tunneb iga inimene end üsna väikesena. Arvestama peab, et oma poegi kaitsevad kõik metsaelanikud – nii kits kui ka põder, rääkimata metsseast, seepärast ei tohi üksikuna tunduvat väikest nunnut metsaelanikku leides teda kunagi paitama minna. Ärge minge neile kunagi ligidale!“ pani Toivo Tõnson lastele südamele.
Põltsamaa jahiseltsi juhatuse esimees Toivo Tõnson rääkis lastele põhjalikult jahimeeste tööst, metsadest ja nende elanikest ning loodushoiust. Nii saadi näiteks teada, millised on jahimeeste ülesanded ja kohustused; millised loomad elavad Eestimaa metsades ja millised on nende mured ja rõõmud; mida ei tohi teha karuga kohtudes; mida saame me igaüks teha, et ümbritsevat loodust puhtana hoida.
„Lahe!“ arvasid lapsed kohtumise lõppedes. Nüüd, kui auto – või bussiaknast silmatakse jänest või kitse, on see põgus silmamine juba kui tuttavaga kohtumine. Ka tahaks väga loota, et need lapsed oskavad senisest hoopis rohkem austada ja hinnata Maarjamaa looduse erilist ilu.
Raimo Metsamärt
