Küllap on nii ühel kui ka teisel ette tulnud, et pargis jalutades või tervisejooksu tehes tuleb sulle äkki vastu suur koer ja tükk maad tagapool tema peremees. Jääd kangestunult seisma, südamerütm muutub kiireks. “Ärge kartke, ta ei tee midagi!” hüüab koeraomanik. Võib-olla tõesti, aga näiteid “sõbralike” koerte rünnakutest on küllaga.
Selliseid olukordi tuleb ette õnneks üha vähem. Koeraomanikud käituvad üldjuhul kaasinimeste suhtes vastutustundlikult. Ent tänasel päeval on hakanud levima uus trend: kirglikud karukaitsjad kasutavad inimeste rahustamiseks täpselt sama eelpool kirjeldatud fraasi: “Ärge kartke, karu ei tee midagi!”
Karusid on Eestis palju. Väga palju! Selleks ei pea tegema pidevalt teaduslikke uuringuid, nagu karukaitsefundamentalistid häälekalt nõuavad. Kui aastate eest oli inimese jaoks juba karu jälgede nägemine sündmus, siis nüüd on inimeste kokkupuuted karudega muutunud igapäevasteks. Karusid kohtab metsas, asulates, linnades, teedel, põldudel, koduhoovides… Tõepoolest, nüüd võib näha seda varemalt haruldast suurkiskjat pea igal pool. Ega ilmaasjata jagata inimestele juhendeid, kuidas käituda, kui kohtute ootamatult karuga.
Pole mõtet karta, ütlevad suurkiskjate jäägitud kaitsjad. Mina ei karda! Mina olen julge! Arad kardavad.
Selline uhkeldav suhtumine on kaasinimeste suhtes üleolev ja alandav. Kristlikus traditsioonis peetakse uhkust pea kõige suuremaks patuks, sest uhke inimene peab ennast teistest paremaks ja enda ego kõige tähtsamaks.
Inimestel on tuhandeid hirme. Hirmud on enamasti irratsionaalsed. Kes kardab ämblikke, kes hiiri ja rotte, kes kardab pimedust, kes lennukiga sõitmist, kes avalikku esinemist… Mis me räägime siis veel karudest! Igal juhul on küüniline teiste hirme pisendada ja tühiseks pidada.
Kui maalaps kohtub koduteel ootamatult karuga, siis karu teda tõesti enamasti ei ründa, aga šokk on see lapsele igal juhul. Kas talle tuleb sel hetkel meelde juhend “Mida teha, kui kohtud karuga”? Šokiteraapia ei ole alati kõige tõhusam viis hirmu ületamiseks. Tulemuseks võib olla hoopis lapse püsiv hirm üldse õue minna. Selle asemel, et lapsed saaksid vabalt väljas liikuda, veavad vanemad neid nüüd karuhirmu tõttu igale poole autoga. Põltsamaal jalutasid mõne aasta eest noored emad lapsevankritega mööda kergliiklusteed ja nägid värskelt sadanud lumel karujälgi. Võttis aega, mil emad lastega jälle välja jalutama julgesid minna.
Karude arvukus on viimastel aastatel kasvanud kontrollimatult. Kirglikud karukaitsjad vastandavad ennast jahimeestele, kes justkui iga hinna eest himustaksid karusid küttida. Sellist avalikkusele suunatud “õilsat” hoiakut – meie oleme head, jahimehed pahad – on hakatud tabavalt nimetama vooruspoosetamiseks.
Eesti karudel läheb hästi. Elujõulise karupopulatsiooni kestmist tulevikus soovivad ka jahimehed, kuid selleks on vajalik ajas kiiresti kasvavat karude arvukust mõistlikult reguleerida ja jälgida, et see ei ületaks ühiskonna sotsiaalse taluvuse piiri.
Aga loota, et karukaitsefundamentalistid seda toetaksid, on mõistagi naiivne. Karud ikka kõigepealt!
Jaanus Vaiksoo
EJ nr 5/2026
