Eestis levib hunditeemadel rohkelt emotsioone ja väärarusaamu. Igaüks, kes sõna võtab peab ennast spetsialistiks ja „hundiuurijaid“, kes valdavalt oma asja ajavad, on välja ilmunud nagu seeni pärast vihma.
Ühiskonnas on paraku juurdunud kaks eriti visalt püsivat müüti, mida tasub lähemalt selgitada.
Müüt nr 1: hundikahjude põhjuseks on jahimehed, kes lasevad maha alfa-isendeid.
Seda väidet kuuleb tihti, justkui muutuks kari ohtlikuks koduloomadele kohe, kui juhtloom kütitakse. Praktika seda ei kinnita.
Kõige suuremad kahjud lamba- ja veisekarjadele ei teki seal, kus hunte on küttimisega segatud, vaid hoopis piirkondades, kus neid pole aastakümneid üldse lastud. Soomaa on selle ehe näide: seal pole hunte kaks aastakümmet kütitud, kuid ikkagi on karjakahjud olnud riigi kõige rängemad.
See näitab, et alfa-isendi säilitamine ei ole mingi imerohi. Kui hundipopulatsiooni ei reguleerita, kasvab surve koduloomadele paratamatult.
Müüt nr 2: jahimehed on metskitsed ära küttinud ja huntidel pole enam midagi süüa.
See väide kõlab esmapilgul justkui usutavana, kuid jällegi faktid räägivad muud.
Soomaa rahvuspargi näitel ei toimu seal sõraliste küttimist. Isegi seakatku kõrgleviku ajal on metssead seal kaitse all. Ometi on metskitsed piirkonnast pea kadunud.
Veel mõni aeg tagasi kubisesid luhad ja heinamaad kauristest, nüüd pole neid enam pea olemaski. Veel mõned aastad tagasi oli normaalne näha Soomaalt läbi sõites metskitsi ja lihaveiseid koos toimetamas.
Metskitse kadumine ei ole seotud küttimisega, vaid eeskätt huntide ja ilveste suure arvukusega, ehk siis ülemäärase kisklussurvega. Loomulikult mõjutavad metskitsede arvukust ka lumerohked ja rasked talved, aga neid pole mõnda aega olnud.
Tegelikkus: ohjamata hundipopulatsioon kahjustab nii karjakasvatajat, toidujulgeolekut kui rikub ka tasakaalu looduses.
Linnalegendid vs faktid
Hundimüütide kordamine ei aita looduskaitset ega maaelu. Kui ignoreerida reaalseid protsesse, kaotavad lõpuks kõik, sealhulgas ka hunt ja ilves. Viimane aeg on hakata protsesse ausalt, teadmispõhiselt ja teaduslikult juhtima ning kõrvale tuleks jätta muud huvid.
On aeg vaadata hunditeemat kainelt, tuginedes mitte linnalegendidele vaid faktidele. Hundipopulatsiooni teadlik ja mõõdukas reguleerimine ei tekita mitte kahju, vaid on hädavajalik samm, et kaitsta nii elusloodust kui ka maainimese igapäevast elu.
