Loomade eestkoste organisatsioon Loomus esitas mõnda aega tagasi energeetika- ja keskkonnaministrile avaliku pöördumise, milles kutsub riiki tugevamaid samme astuma, et vähendada ulukite ebaseaduslikku küttimist. Nende arvates praegused trahvi- ja kahjuhüvitise summad ei pidurda salaküttimist ning vajavad kiiret ajakohastamist.
EJS peab vajalikuks mitmeid pöördumises esitatud järeldusi korrigeerida ning rõhutada, et ainuüksi karistuste ja kahjumäärade järsk tõstmine ei ole piisav ega pruugi anda soovitud tulemust.
Sellest tulenevalt saatsime energeetika- ja kliimaminister hr. Sutile oma kirja, milles esitasime oma seisukoha.
Allpool avaldame kirja originaalversiooni:
Lugupeetud energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt
Loomade eestkoste organisatsioon Loomus esitas energeetika- ja keskkonnaministrile avaliku pöördumise, milles kutsub riiki tugevamaid samme astuma, et vähendada ulukite ebaseaduslikku küttimist. Nende arvates praegused trahvi- ja kahjuhüvitise summad ei pidurda salaküttimist ning vajavad kiiret ajakohastamist.
Kinnitame Teile, et jahimeeste kogukond jagab muret – salaküttimine kahjustab ulukiasurkondi, õõnestab jahinduse mainet, moonutab ulukiseire andmeid ning seab ohtu ausalt tegutsevad jahimehed ja maaomanikud.
Samas peame vajalikuks mitmeid pöördumises esitatud järeldusi korrigeerida ning rõhutada, et ainuüksi karistuste ja kahjumäärade järsk tõstmine ei ole piisav ega pruugi anda soovitud tulemust.
Meediakajastus ei ole kindlasti statistiline tõend nn süsteemsusest.
Pöördumises tuginetakse olulisel määral meedias kajastunud juhtumitele ja üksikutele tähelepanekutele, mille põhjal tehakse üldistusi.
Viimasel ajal on tõesti meedias näidatud mitut telesaadet salaküttidest. Miks teema sattus meediasse ja mis selle taga tegelikult peitub on hoopis eraldi teema.
Kinnitame Teile ka, et nn Pärnu juhtumi päevavalgele toomise taga on just jahimehed ise, kes soovivad ridu puhastada ja kindlustada läbipaistva ja jätkusuutliku jahinduse arengu piirkonnas. Aga nagu praktika näitab ei ole see lihtne protsess. Ilmestab seda just meedia kaasamine protsessi erinevate huvigruppide poolt.
Jahimeeste hinnangul ei ole selline alus metoodiliselt piisav ulatuslike karistusõiguslike muudatuste tegemiseks.
Meediasse jõuavad eeskätt erakordsed ja šokeerivad juhtumid, mis ei kirjelda tingimata tüüpilist olukorda.
Samas statistika tõlgendamisel tuleb arvestada järelevalve fookuse, kontrolli intensiivsuse, menetluspraktika ja tõendamisvõimaluste muutumisega ajas.
Me oleme ka eelnevalt, kui teema on päevavalgele tõusnud rõhutanud, et kui soov on kujundada tõhus poliitika, on vaja terviklikku analüüsi. See peaks eristama asjaolud, millistele liikidele jahti peetakse, millistes piirkondades, mis on motiivid ja missugused on meetodid ebaseaduslikul jahipidamisel. Samuti seda, milline osa rikkumistest on pahatahtlik ja milline osa formaalsed rikkumised.
Täna kasutatakse tavakäibes sõna salaküttimine, mis tegelikult ei ole õigusaktides sisustatud ja mida seal ei ole olemas. Sellest tulenevalt kui räägitakse salaküttimisest ei olegi tihti teada, millest täpselt tegelikult räägitakse.
Samuti tuleks analüüsida seda, kus on järelevalve pudelikaelad.
On ju üldteada, et karistuse karmus üksi ei heiduta, kui vahelejäämise tõenäosus ja menetlusvõimekus ei muutu.
Heidutus ei sõltu ainult karistuse maksimumist, vaid eelkõige sellest, kas rikkumine avastatakse, tõendatakse ja menetlus jõuab lõpplahenduseni. Praktika on näidanud, et probleem ei pruugi olla pelgalt trahvimäärade väiksus, vaid menetluste venimine ja lõpetamata jäämine (tõendite nappus, ekspertiiside ajakulu, ressursipuudus, prioriteetide konflikt).
Kui suurendada maksimumkaristusi, kuid ei paranda avastamis- ja menetlusvõimekust, ei muutu tulemus sisuliselt – suureneb vaid poliitiline korrektsus paberil, mitte reaalse heidutuse tase.
Kriminaliseerimise laiendamine võib suruda tegevuse sügavamale varju.
Pöördumises soovitakse suurkiskjate puhul kriminaalmenetluse võimaldamist juba ühe isendi ebaseadusliku küttimise korral. Mõistame eesmärki, kuid juhime tähelepanu järgnevatele riskidele:
- Kui kogukonnas tekib tunne, et piiride tõlgendamine muutub järsult kriminaalõiguslikuks, võib see vähendada koostööd ja infovahetust ning muuta rikkumiste avastamise raskemaks.
- Sügavale varju surutud tegevust ei õnnestu kriminaalmenetluse “kombitsatega” automaatselt paremini välja õngitseda, kui operatiivinfo, tunnistajate koostöö ja tõendusmaterjali kättesaadavus hoopis väheneb.
Teisisõnu ainuüksi karmim karistus ei asenda uurimis- ja tõendamisvõimekust. Mõnel juhul võib see isegi halvendada seda, mida riik tegelikult vajab – varajast infot, koostööd ja kiiret menetlust.
Kahjumäärade inflatsiooniga korrigeerimine vajab sisulist metoodikat, mitte poliitilist hüpet.
Kui kahjumäärasid ajakohastada, tuleb teha seda läbipaistva metoodika alusel. Kindlasti tuleb arvestada liigi ökoloogilist väärtust, populatsiooni seisundit, piirkondlikku haavatavust, taastootmisvõimet, seireandmeid jms, mitte ainult elukalliduse tõusu. Vastasel juhul tekib oht, et kahjumäärade tõus hakkab täitma eelkõige karistusliku lisatrahvi rolli, mitte keskkonnakahju tegeliku ulatuse mõõtmist.
Jahimeeste kogukond ei vaidle vastu, et määrad võivad vajada ajakohastamist, kuid rõhutame, et see peab põhinema analüüsil ja eesmärgipärasel mõjul, mitte emotsioonil ja üksikjuhtumite pinnalt tehtud üldistusel.
Helisummutid ja öösihikud ei ole “salaküttimise legaliseerimine”, vaid jahimeestele riigi poolt antud tööriistad, mille risk tuleb maandada nii kontrolliga kui teadlikkuse tõstmisega.
Pöördumises seotakse soovitud seadusemuudatused automaatselt ”ebaseadusliku jahipidamise lihtsustamisega”. Jahinduse vaates on tegemist töövahenditega, millel on eelkõige legitiimsed põhjendused (nt ohutus, täpsus, loomakaitseline aspekt haavata jätmise vähendamisel, tauditõrje). Eriti oluline on SAK tõrje. EJS-i analüüs infosüsteemi Jahis andmetel näitas, et sügissuve riikliku küttimismeetme rakendamisel kütiti üle 90% metssigadest öösihikuga.
Naiivne on mõelda, et risk tuleneb üksnes vahendist, mitte sellest, kuidas seda kasutatakse ja kui tõhus on järelevalve.
Seetõttu on mõistlikum rääkida kasutamise tingimustest, kontrollmehhanismidest ja rikkumiste avastamise võimekusest nagu näiteks suunatud järelevalve, riskipõhine kontrollimine jms. Pole eriti mõistlik teaduse tehnika arengule kätt ette panna ja järeldada, et iga tehniline küttimisvõimekuse tõus toob endaga kaasa rohkem ebaseaduslikku jahipidamist.
Lisaks näeme äärmiselt olulise osana lahendusest jahinduskogukondade enda tööd sisemiste standardite ja eetika tagamisel.
Jahiseltsid ja maakondlikud katusorganisatsioonid saavad ja peavad võtma suurema rolli selles, et liikmed mõistaksid üheselt nii seaduse kui ka jahieetika piire ning et kõrvalekalletele reageeritaks varakult. Meil on kinnitatud Eesti jahinduse hea tava, mis sisuliselt sätestab meie jahieetika.
Samuti tähendab see selgeid sisereegleid ja käitumisstandardeid nagu näiteks jahipidamise korrektne dokumenteerimine, jahikorralduse läbipaistvus, relva ja abivahendite kasutamise korrektsus. Samuti tähendab see regulaarset teavitust ja vajadusel kohustuslikke koolitusi nii uutele kui ka kogenud jahimeestele. Samuti on oluline, et kogukonnas oleks toimiv ja turvaline võimalus probleemsetest juhtumitest märku anda ning et maine- ja liikmelisusmeetmed toimiksid reaalsete hoobadena enne, kui rikkumised jõuavad kriminaal- või väärteomenetlusse.
EJS-i ettepanek on tervikliku meetmete paketi rakendamine, mille hulgas on ka karistuste korrigeerimine.
Jahimehed toetavad eesmärki vähendada ebaseaduslikku jahipidamist, kuid leiavad, et esitatud pöördumine on suures osas emotsioonipõhine ja teeb liiga kiired järeldused karistuste karmistamise vajalikkusest kui põhilahendusest. Kui soovime reaalselt tulemust, tuleb esmalt või paralleelselt lahendada see, mis määrab heidutuse tegeliku tugevuse: avastamine, tõendamine ja menetluse lõpuleviimine.
Oleme valmis osalema sisulises töös ning esitama täiendavaid ettepanekuid nii ennetuse, järelevalve kui ka jahinduskogukonna iseregulatsiooni tugevdamiseks.
Lugupidamisega
Margus Puust/EJS president
