Grupp Eesti jahimehi käis Eesti Jahimeeste Seltsi (EJS) korraldatud jahinduslikul õppereisil Rumeenias. Reisist võttis osa 44 inimest.
EJS on korraldanud jahinduslikke õppereise erinevatesse riikidesse juba kümme aastat ning Rumeenia reis oli järjekorras üheksas. Õppereiside eesmärk on tutvuda teiste riikide jahinduskorralduse, ulukite majandamise, looduskaitse ja jahitraditsioonidega ning vahetada kogemusi kohalike jahimeeste ja erialaspetsialistidega.
Seekord viis teekond meid Rumeenia pealinnast Bukarestist üle Karpaatide mäestiku ajaloolisse Transilvaaniasse. Kaheksa päeva jooksul kohtusime jahindusorganisatsioonide esindajate, teadlaste ja kohalike jahimeestega, külastasime jahindusmuuseume ning tutvusime Karpaatide loodusega.
Üheks läbivaks teemaks kujunes pruunkarude arvukus, nende käitumine ning inimeste ja karude vahelised konfliktid. Rumeenia kogemused pakkusid Eesti jahimeestele palju mõtteainet ja praktilisi teadmisi, mida saab kasutada ka meie jahinduses.
Bukarest – esmane tutvumine Rumeeniaga
Õppereis algas Rumeenia pealinnas Bukarestis, mida on ajalooliselt nimetatud ka Balkani Pariisiks. Linna arhitektuuris oli märgata nii Lääne-Euroopa mõjutusi kui ka Rumeenia keerulise ajaloo jälgi.
Esimesel päeval külastasime Herăstrău järve ääres asuvat Bukaresti vabaõhumuuseumi, mis andis põhjaliku ülevaate Rumeenia traditsioonilisest maaelust ja ehituspärandist. 1936. aastal rajatud muuseumis on üle 300 ajaloolise hoone, sealhulgas talumajad, kirikud, töökojad ja tuuleveskid Rumeenia erinevatest piirkondadest.
Muuseum pakkus huvitava sissejuhatuse Rumeenia maaellu ja kultuuritraditsioonidesse, millega puutusime kokku ka järgnevatel päevadel Transilvaania külades.
Soe vastuvõtt Rumeenia jahimeeste liidus
Õppereisi üheks esimeseks ja olulisemaks sündmuseks oli 24. septembril Rumeenia jahimeeste ja kalastajate liidu (AGVPS) peakorteri külastamine Bukarestis. Meie delegatsioonile sai osaks väga soe ja südamlik vastuvõtt.
Kõigepealt tutvustati meile jahiseltsi keskuses asuvat jahitrofeede muuseumi, kus olid eksponeeritud mitmed Rumeenia jahindusajaloo seisukohalt olulised trofeed.
Erilist tähelepanu vääris 1934. aastal Făgărași mägedes kütitud mägikitse ehk gemsi (Rupicapra rupicapra) trofee, mille hindeks oli 141,10 CIC punkti ning mida esitleti maailmarekordina.
Muuseumis olid väljas ka mitmed endised Rumeenia rekordtrofeed. Nende hulgas oli 1976. aastal toonase Rumeenia riigijuhi Nicolae Ceaușescu kütitud metskitse trofee, mille hindeks oli 211,67 CIC punkti. Lisaks nägime 1973. aastast pärinevat metskitse trofeed (178,98 CIC punkti) ning 1978. aastal kütitud kabehirve trofeed (195,3 CIC punkti).
Pärast muuseumiga tutvumist tegi meile põhjaliku ettekande jahiseltsi töötaja Alexandru Cernea, kes andis ülevaate Rumeenia jahikorraldusest, ulukite majandamisest, suurkiskjate olukorrast ning jahimeeste probleemidest.
Rumeenias on üle 2100 jahipiirkonna
Rumeenia jahindust reguleerib 2006. aastal vastu võetud jahindus- ja ulukikaitseseadus. Ulukite ohjamise eest vastutab riik keskkonna-, vee- ja metsandusministeeriumi kaudu, kuid jahipiirkondade kasutusõigus antakse lepingutega erinevatele organisatsioonidele.
Riigis on kokku 2134 jahipiirkonda, millest ligikaudu 1250 majandavad Rumeenia jahimeeste ja kalastajate liitu kuuluvad ühendused. Ülejäänud piirkonnad on riikliku metsandusorganisatsiooni ROMSILVA, ülikoolide ning sõltumatute jahindusühenduste hallata.
Jahipiirkonnad jagunevad looduslike tingimuste järgi tasandiku-, kuppelmaastiku ja mägipiirkondadeks.
Rumeenia ulukifauna on tulenevalt geograafiast mitmekesine. Seal elavad pruunkarud, hundid, ilvesed, punahirved, metskitsed, kabehirved, metssead ning mitmed teised imetajad ja linnud.
Jahipidamise korraldus erineb mõnevõrra Eesti omast. Näiteks punahirve ja metskitse võib küttida üksnes hiilimis- või varitsusjahil jahindustöötaja juhendamisel. Metssigadele peetakse lisaks ka ühisjahte ajajate ja jahikoertega.
Rumeenias elab hinnanguliselt kuni 12 800 pruunkaru
Ettekande üks kesksemaid teemasid oli Rumeenia pruunkarude asurkond ning sellega seotud probleemid.
Cernea tutvustas 2023. aastal valminud geneetilise uuringu tulemusi, mille järgi elab Rumeenias hinnanguliselt 10 657–12 787 pruunkaru. Uuringus kasutati looduses kogutud DNA-proove, sealhulgas karude väljaheiteid ja karvaproove.
Rumeenia jahimeeste hinnangul on karude arvukus pärast 2016. aastal kehtestatud jahikeeldu märkimisväärselt kasvanud. Sellega on kaasnenud sagenevad konfliktid inimeste ja karude vahel.
Ettekandes toodud andmed olid kõnekad. Aastatel 2012–2016 registreeriti Rumeenias kokku 850 karude põhjustatud kahjujuhtumit ehk keskmiselt 170 juhtumit aastas. Aastatel 2017─2025. aasta maini registreeriti aga juba 8900 kahjujuhtumit, mis teeb keskmiselt ligi 990 juhtumit aastas.
Veelgi murettekitavam on inimestega juhtunud õnnetuste statistika. Kui aastatel 2006–2016 hukkus karurünnakutes kolm inimest ja rünnata sai 121 inimest, siis aastatel 2016–2025 hukkus karurünnakute tagajärjel 23 inimest ning 305 inimest sai rünnakutes tõsiselt vigastada. See näitab, kui tõsiseks on karude ja inimeste vahelised konfliktid Rumeenias kujunenud.
Karujaht on taas lubatud
Karujahi keelustamise järel tekkinud olukord viis selleni, et 2024. aastal lubati Rumeenias taas piiratud mahus karusid küttida.
2024. aastal kinnitati ennetav küttimismaht 426 karule ning sama suur maht nähti ette ka 2025. aastaks. Küttimismahtude jaotamisel arvestati muu hulgas karude põhjustatud kahjujuhtumeid ning rünnakuid inimestele.
Cernea sõnul oli 2026. aastal parlamendis menetletud uus seaduseelnõu, millega sooviti lubada 859 karu küttimist aastas. Meie külaskäigu ajal oli eelnõu läbinud parlamendi menetluse ning ootas presidendi väljakuulutamist.
5. oktoobril 2026 kuulutas Rumeenia president välja uue seaduse, millega kinnitati pruunkarude küttimismahud 2026. ja 2027. aastaks. Uue seaduse järgi on mõlemaks aastaks ette nähtud 859 karu küttimine ennetusmeetmena ning täiendavalt 110 probleemse või inimesele ohtliku karu eemaldamine. Seega on Rumeenias lubatud küttida kuni 969 pruunkaru aastas.
Seaduse vastuvõtmine lõpetas mitu kuud kestnud seadusandliku menetluse ning lõi selgema õigusliku aluse pruunkarude arvukuse ohjamiseks.
Sigade Aafrika katk ja jahitraditsioonid
Teine meie jahimeestele tuttav teema oli sigade Aafrika katk (SAK). Rumeenias tuvastati esimene haigusjuhtum kodusigadel 2017. aasta juulis ning metssigadel 2018. aasta mais. Järgnevatel aastatel levis viirus üle kogu riigi.
Alexandru Cernea selgitas, et jahimeestel on haiguse leviku tõkestamisel oluline roll. Nende ülesannete hulka kuuluvad haigete ja surnud metssigade otsimine, korjuste nõuetekohane kõrvaldamine, proovide kogumine ning metssigade arvukuse vähendamine bioohutusnõudeid järgides.
Ettekandes tutvustati ka Rumeenia jahindustraditsioone. Üheks olulisemaks traditsiooniks on metssigade ühisjaht, kus kasutatakse ajajaid ja jahikoeri. Rumeenias on au sees ka jahijärgsed tseremooniad, mille käigus avaldatakse kütitud ulukitele austust ning kasutatakse traditsioonilisi jahisarvesignaale.
Rumeenia jahimeeste ja kalastajate liit annab välja ka pika ajalooga ajakirja Vânătorul și Pescarul Român (Rumeenia Jahimees ja Kalamees). Väljaande ajalugu ulatub 1919. aastasse ning praegu ilmub ajakiri ligikaudu 5000 eksemplariga kuus.
Kohtumine liidus andis põhjaliku ülevaate sealsest jahindusest ning näitas, et hoolimata erinevatest looduslikest tingimustest seisavad Eesti ja Rumeenia jahimehed silmitsi paljude sarnaste teemadega.
Kohtumine Eesti saatkonnas
Õppereisi korraldajad olid eelnevalt kokku leppinud kohtumise Eesti Vabariigi suursaatkonnas Bukarestis. Meie delegatsiooni võtsid vastu Eesti suursaadik Rumeenias Aune Kotli ja tema kolleegid.
Kotli tutvustas meile saatkonna igapäevatööd ning andis huvitava ülevaate Rumeenia elust ja arengutest Eesti pilgu läbi. Saime parema ettekujutuse sellest, milline on Eesti diplomaatide töö ühes Kagu-Euroopa suurimas riigis ning kuidas hoitakse ja arendatakse kahe riigi vahelisi suhteid.
Eesti avas oma saatkonna Bukarestis 2015. aastal. Eesti ja Rumeenia diplomaatilised suhted ulatuvad aga juba 1921. aastasse ning taastati pärast Eesti taasiseseisvumist 1991. aastal. Mõlemad riigid kuuluvad Euroopa Liitu ja NATOsse ning teevad koostööd nii julgeoleku, majanduse kui ka Euroopa Liidu küsimustes.
Saatkonna peamisteks ülesanneteks on Eesti huvide esindamine Rumeenias, kahe riigi poliitiliste ja majandussuhete edendamine, Eesti ettevõtjate toetamine ning Eesti kodanikele konsulaarabi osutamine.
Kohtumine kujunes elavaks ja sisukaks vestluseks. Reisist osavõtjatel oli hulgaliselt küsimusi nii saatkonna töökorralduse, Rumeenia eluolu, kahe riigi suhete kui ka kohaliku ettevõtluskeskkonna kohta. Suursaadik ja tema kolleegid vastasid küsimustele ning jagasid oma kogemusi Rumeenias elamisest ja töötamisest.
Saatkonna külastus pakkus õppereisile väärtuslikku täiendust. Kui kohtumine Rumeenia jahimeeste liidus andis ülevaate sealsest jahindusest ja looduskaitseprobleemidest, siis Eesti saatkonnas avanes võimalus näha Rumeeniat laiemalt läbi diplomaatia, majanduse ja kahe riigi koostöö.
Üle Karpaatide mööda Transfăgărășani mägiteed
Kolmandal reisipäeval jätkus teekond Bukarestist põhja poole, läbi ajaloolise Valahhia piirkonna Karpaatide mäestikku.
Üheks reisi kõrghetkeks oli sõit mööda kuulsat Transfăgărășani mägiteed. Seda peetakse üheks Rumeenia kaunimaks maanteeks. Făgărași mägesid läbiv serpentiintee tõuseb enam kui 2000 meetri kõrgusele, pakkudes vaateid järskudele mäenõlvadele, sügavatele orgudele ja ulatuslikele metsaaladele.
Teekonnale jäid ka ajaloolise Poenari kindluse varemed ning muljetavaldav Vidraru pais ja veehoidla.
Karpaatide mäestik on jahinduse seisukohalt erakordselt huvitav piirkond. Siinsed ulatuslikud metsad ja mägised elupaigad pakuvad elutingimusi mitmetele suurulukitele, sealhulgas pruunkarule, hundile, ilvesele, punahirvele ja metsseale.
Karpaate ületades jõudsime Transilvaaniasse, mille nimi tähendab tõlkes „metsatagust maad“. Piirkond on tuntud oma mägede, ulatuslike metsade, keskaegsete linnade ja rikkaliku kultuuripärandi poolest.
Kohtumine kohaliku jahimehega Sibieli külas
Pärast Karpaatide ületamist jõudsime õhtuks Sibiu lähistel asuvasse väikesesse Sibieli külla, kus meid ootas kohalike elanike valmistatud traditsiooniline õhtusöök.
Õhtusöögile tuli meiega kohtuma kohalik jahimees Nelutu Stroescu, kes tutvustas oma jahiseltsi tegevust ning rääkis Rumeenia jahimeeste igapäevaelust ja jahipidamise korraldusest. Juttu tuli ka jahilubade süsteemist, jahimeeste suhetest maaomanikega, ulukite majandamisest ning sigade Aafrika katku levikust ja selle mõjust jahindusele.
Meie grupi jahimeestel jagus talle rohkesti küsimusi. Stroescu vastas neile meeleldi ning jagas oma praktilisi kogemusi. Selgus, et Nelutu Stroescu on ka ise Eestis jahil käinud ning tal on meie riigist ja siinsetest jahimeestest väga head mälestused.
Loomulikult ei puudunud õhtust ka kohalikud traditsioonid. Nelutul oli kaasas omavalmistatud kohalikku märjukest, mida ta meile lahkesti maitsta pakkus. Õhtu möödus mõnusas ja sõbralikus õhkkonnas ning pakkus hea võimaluse näha Rumeenia jahindust ka kohaliku jahimehe pilgu läbi.
Sibiu ja August von Spiessi jahindusmuuseum
Neljandal reisipäeval külastasime Sibiu linna, mis on üks Transilvaania olulisemaid ajaloo- ja kultuurikeskusi. Hästi säilinud vanalinn oma keskaegsete hoonete, tornide ja väljakutega annab hea ettekujutuse piirkonna ajaloolisest kujunemisest.
Jahimeeste jaoks oli päeva üheks olulisemaks sündmuseks August von Spiessi jahindusmuuseumi külastamine. See asub ajaloolises villas, mis kuulus kunagi Rumeenia kuningakoja jahiülemale, kolonel August von Spiessile.
August von Spiess oli oma aja üks tuntumaid jahindustegelasi Rumeenias. Pärast sõjaväelase karjääri määras kuningas Ferdinand I ta 1921. aastal kuningliku jahinduse juhiks. Sellel ametikohal töötas ta kuni 1939. aastani, korraldades kuningakoja jahipidamist ning tegeledes ulukite majandamise ja jahinduse arendamisega.
Lisaks jahipidamisele tundis von Spiess sügavat huvi looduse ja ulukite eluviiside vastu. Ta oli aktiivne looduskaitse toetaja, osales looduskaitsealade arendamises ning seisis vastu salaküttimisele. Samuti kirjutas ta mitmeid jahindusalaseid raamatuid ja uurimusi, milles käsitles eelkõige Karpaatide ulukeid ja nende elupaiku.
1066. aastal avatud muuseum oli esimene spetsiaalselt jahindusele pühendatud muuseum Rumeenias. Alates 1981. aastast asub see von Spiessi endises elamus.
Muuseumi kogusse kuulub ligikaudu 1600 eksponaati, millest osa on üle saja aasta vanad. Kollektsiooni põhiosa moodustavad von Spiessi isiklik kogu, metsandustegelase Emil Wittingi kollektsioon ning Sibiu Transilvaania loodusteaduste seltsi jahindusalased kogud.
Meie grupil õnnestus külastada muuseumi ja tutvuda selle rikkaliku kollektsiooniga. Muuseumis oli vaatamist palju, kuid erilise mulje jätsid meie jahimeestele erinevad ajaloolised jahirelvad, mis andsid põneva ülevaate jahirelvade arengust ja eri ajastute jahipidamistraditsioonidest.
Lisaks relvadele pakkusid huvi arvukad jahitrofeed, sealhulgas Karpaatide ulukite ning von Spiessi Aafrika jahiretkedelt pärinevad eksponaadid.
Külas Sorin Popal – jahimeeste õhtu Karpaatide jalamil
Neljanda reisipäeva õhtul külastasime Sibiu lähistel Raiul Cailori ratsabaasi, mille omanikuks on kohalik ettevõtja ja jahimees Sorin Popa. Ta oli meie delegatsioonile korraldanud kohtumise kohalike jahimeestega ning valmistanud ette mitmekülgse programmi, mis ühendas jahinduse, looduse ja kohaliku toidukultuuri.
Külaskäigu üheks põnevaks osaks oli vibulaskmise demonstratsioon, mille käigus saime tutvuda selle iidse jahipidamisvahendi kasutamise ja laskmistehnikaga.
Samuti vaatasime mitut Rumeenia loodusfilmi, mis tutvustasid Karpaatide mäestiku rikkalikku loodust ja seal elavaid metsloomi. Rumeenial on tugev loodusfilmide tegemise traditsioon ning sealsed filmitegijad on osanud suurepäraselt jäädvustada Karpaatide metsikut loodust ja loomade elu nende looduslikes elupaikades.
Õhtu üheks kõrghetkeks kujunes traditsiooniline jahimeeste õhtusöök, kus pakuti mitmesugustest ulukilihadest valmistatud roogasid. Lisaks oli laual rikkalik valik erinevaid vinnutatud vorste ning kohalikke juustusorte. See oli hea võimalus tutvuda Rumeenia jahimeeste toidutraditsioonidega, kus ulukilihal on oluline koht.
Pärast õhtusööki ja loodusfilmide vaatamist jätkus õhtu vestlusringis Sorin Popa ja kohalike jahimeestega. Meie võõrustajad rääkisid Rumeenia jahinduskorraldusest, kohalikest jahipidamisviisidest ning jahimeeste igapäeva tegevustest.
Vahetu suhtlemine kohalike jahimeestega võimaldas võrrelda Eesti ja Rumeenia jahindustavasid ning saada parema ettekujutuse sellest, kuidas jahindus Karpaatide piirkonnas tegelikult toimib.
Libearty karude kaitseala
Viienda reisipäeva hommikul külastasime Zărnești linna lähedal Karpaatide jalamil asuvat Libearty karude kaitseala, mis on üks maailma suurimaid pruunkarude varjupaiku.
Kaitseala eesmärk on pakkuda turvalist ja võimalikult looduslähedast elukeskkonda karudele, kes on varem elanud vangistuses, sageli väga halbades tingimustes.
Kaitseala rajamise lugu sai alguse 1998. aastal, kui Rumeenia loomakaitsja Cristina Lapis kohtas Brani lossi lähedal väikeses puuris peetud emakaru Mayat. Looma kannatused jätsid talle sügava mulje ning sellest sündis soov luua paik, kus vangistuses väärkoheldud karud saaksid elada väärikates tingimustes.
2005. aastal avatigi organisatsiooni Millions of Friends eestvedamisel Libearty karude kaitseala. See hõlmab 69 hektarit looduslikku metsa, kus karude käsutuses on avarad alad, puud, veekogud ja spetsiaalselt rajatud basseinid. Kaitsealal elab üle 130 pruunkaru ning aastate jooksul on organisatsioon päästnud vangistusest üle 180 karu.
Paljud neist on varem elanud kitsastes puurides loomaaedades, restoranide juures, tsirkustes või erakätes.
Igal karul on oma lugu
Meie grupile korraldati kaitsealal giidiga ekskursioon, mille käigus saime näha arvukalt seal elavaid karusid ning kuulda nende elulugusid. Selgus, et igal karul oli oma nimi ja isiklik lugu. Giid tutvustas meile mitmeid kaitseala elanikke, rääkides nende varasemast elust, päästmisest ning kohanemisest uute tingimustega.
Paljud karud olid enne kaitsealale jõudmist veetnud aastaid väikestes puurides, kus neil puudus võimalus vabalt liikuda ja liigile omaselt käituda. Kaitsealal saavad nad aga liikuda suurematel metsaaladel, ronida puude otsas, supelda ning suhelda teiste karudega.
Karud, kes ei lähe taliuinakusse
Jahimeeste jaoks oli eriti huvitav kuulda kaitseala karude käitumisest ja selle erinevustest looduses elavate karude omast.
Giidi sõnul oli üks tähelepanuväärsemaid asjaolusid see, et kaitsealal elavatel karudel puudus tavapärane taliuinaku harjumus. Kuna loomadele on toit pidevalt kättesaadav ning neil puudub vajadus talvise toidupuuduse üleelamiseks energiakulu vähendada, ei kujune neil välja samasugust talvist puhkerežiimi nagu looduses elavatel karudel.
Teine huvitav tähelepanek puudutas karude omavahelisi suhteid. Giid selgitas, et kaitseala karud on kastreeritud, mistõttu on nende sigimiskäitumine ja sellega seotud konkurents vähenenud. Koos piisava toidu ja avara elukeskkonnaga aitab see vähendada loomadevahelisi konflikte.
Lisaks karudele nägime kaitsealal ka mõnda hunti.
Brani loss ja Brașov
Pärast karude kaitseala külastamist jätkus teekond Brani, kus asub üks Rumeenia tuntumaid ajaloolisi vaatamisväärsusi – Brani loss.
14. sajandil rajatud kindlus on maailmas tuntud eelkõige Dracula legendide kaudu, kuigi selle tegelik ajalugu on märksa mitmekesisem. Loss on olnud nii oluline kaitserajatis kui ka Rumeenia kuninganna Marie suveresidents.
Branist jätkus reis Brașovisse, mis asub Karpaatide jalamil ning on üks paremini säilinud keskaegseid linnu Transilvaanias. Linna ajaloolises keskuses asuvad kuulus Must kirik, vanad gildihooned ja kitsad tänavad. Brașovit ümbritsevad metsased mäenõlvad, mis annavad linnale erilise ilme.
Brașovi ülikoolis – Rumeenia karuprobleemi õppetunnid Eestile
Õppereisi kuuendal päeval külastasime Brașovi ülikooli, kus meie delegatsioonile oli eelnevalt kokku lepitud kahetunnine loeng Rumeenia suurkiskjatest, põhirõhuga pruunkarudel.
Loengu pidas tunnustatud suurkiskjate uurija, professor Ovidiu Ionescu, kes on ühtlasi Rumeenia jahimeeste ja kalastajate liidu (AGVPS) president. Tegemist on teadlasega, kes on aastakümneid tegelenud suurkiskjate uurimise ja nende asurkondade ohjamise küsimustega ning tunneb Rumeenia karudega seotud probleeme nii teadlase kui ka jahindusjuhi vaatenurgast.
Professor Ionescu alustas oma ettekannet ajaloolise tagasivaatega, selgitades, kuidas Rumeenia praegused karuprobleemid üldse alguse said.
Üllatuslikult selgus, et probleemide juured ulatuvad juba sotsialismiaega ning on seotud hoopis punahirvedega. Professor kirjeldas toonase ulukimajanduse korraldust ja inimeste sekkumist looduses toimuvatesse protsessidesse, mis mõjutasid aja jooksul ka karude käitumist ja arvukust.
Sellest kujunes pikaajaline probleem, mille tagajärgedega tuleb Rumeenial tegeleda tänapäevani.
Teadusuuringud näitavad probleemi tegelikku ulatust
Professor tutvustas mitmeid Rumeenias tehtud suurkiskjate uuringuid ning Brașovi ülikooli tegevust nende loomade uurimisel.
Põhjalikumalt käsitleti pruunkarude arvukust, nende levikut, käitumist ning konflikte inimestega. Samuti rääkis professor sellest, milliseid meetodeid kasutatakse karude uurimiseks ja kuidas teadusuuringute tulemusi rakendatakse ulukite majandamisel.
Loeng andis hea ülevaate sellest, kui ulatuslikuks on karudega seotud probleemid Rumeenias kujunenud ning milliseid lahendusi on riik püüdnud nende ohjamiseks rakendada.
Meie jaoks oli eriti huvitav võrrelda Rumeenia olukorda Eestiga. Kuigi kahe riigi karude arvukus ja looduslikud tingimused on erinevad, on paljud küsimused sarnased.
Karude toitmine süvendab probleeme
Loengu üks olulisemaid sõnumeid puudutas inimeste käitumist. Professor Ionescu rõhutas, et märkimisväärne osa Rumeenia karuprobleemist on seotud inimeste tegevusega. Eriti suureks probleemiks on kujunenud karude toitmine.
Sageli arvavad inimesed, et asulate või teede läheduses liikuvad karud on näljased ning vajavad inimese abi. Tegelikkuses ei pruugi see sugugi nii olla. Karud on väga kohanemisvõimelised loomad, kes õpivad kiiresti ära, kust on võimalik vähese vaevaga toitu saada.
Kui karud harjuvad inimestelt toitu saama, hakkavad nad üha sagedamini liikuma asulate ja teede läheduses ning kaotavad järk-järgult loomuliku ettevaatlikkuse inimese suhtes. See suurendab omakorda ohtlike kohtumiste ja konfliktide tõenäosust.
Professor juhtis tähelepanu ka sellele, et pidev lisatoitmine võib mõjutada karude loomulikku aastarütmi. Kui toitu on piisavalt kättesaadav, võivad karud jääda talvel aktiivseks ega pruugi minna tavapärasesse taliuinakusse. Seetõttu võib heast tahtest alguse saanud karude toitmine põhjustada hoopis uusi probleeme.
„Ärge käige meie jälgedes!“
Loengu kõige mõtlemapanevam sõnum oli professori otsene hoiatus Eesti jahimeestele. Ta ütles: „Ärge käige meie jälgedes ja ärge tehke samu vigu, mida meie oleme teinud!“
Professor rõhutas, kui oluline on suurkiskjate majandamisel teha õigeaegseid, teaduspõhiseid otsuseid ning arvestada teiste riikide kogemustega. Kui probleemid on juba väga suureks kasvanud, on nende lahendamine märksa keerulisem.
Loengule järgnenud arutelus tekkis aga mõnevõrra irooniline tõdemus, et Eestis kipume vahel teiste riikide kogemustest õppimise asemel samu vigu ise läbi tegema. Vähemalt osale meie grupist tundus, et suurkiskjate majandamisel oleme liikumas just selles suunas, mille eest Rumeenia professor meid hoiatas.
Kahetunnine loeng möödus kiiresti ning pakkus palju uut ja huvitavat teavet. Professori ettekandes olid ühendatud pikaajalised teadusuuringud, praktilised kogemused ja põhjalikud teadmised Rumeenia jahindusest.
Külastus Posada jahindusmuuseumis
Õppereisi seitsmendal päeval, tagasiteel läbi Karpaatide Bukaresti, külastasime Posada jahindusmuuseumi (Muzeul Cinegetic al Carpaților). Tegemist on Rumeenia ühe olulisema jahindusmuuseumiga, kus antakse põhjalik ülevaade riigi rikkalikust ulukifaunast, jahinduse ajaloost ja metsandusest.
Muuseum asub ajaloolises Posada lossikompleksis, mille ajalugu ulatub 19. sajandi keskpaika. Jahindusmuuseum avati seal 1996. aastal ning pärast põhjalikku renoveerimist avati see uuendatud kujul taas 2004. aastal. Tänapäeval kuulub muuseum Rumeenia riikliku metsandusorganisatsiooni ROMSILVA haldusalasse.
Muuseumi kogud on muljetavaldavad. Seal on ligikaudu 2400 jahitrofeed, millele lisandusid ajaloolised jahirelvad, ulukitopised, kunstiteosed, jahindustarvikud ning metsanduse ajalugu tutvustavad eksponaadid.
Muuseumihoones on üle 3800 ruutmeetri põrandapinda ning ekspositsioonid paiknevad kolmel korrusel, hõlmates ligikaudu 2000 ruutmeetrit näitusepinda.
Väljapanekutes on esindatud Rumeenia olulisemad jahiulukid: pruunkaru, hunt, ilves, punahirv, metskits, kabehirv, metssiga, mägikits, muflon ning mitmed teised imetajad ja linnud. Erilist tähelepanu on pööratud Karpaatide ulukitele, kelle seas leidub mitmeid erakordsete mõõtmetega trofeede omanikke.
Muuseumis on näiteks eksponeeritud 2003. aastal kütitud punahirve trofee, mille hindeks on 264,51 CIC punkti. Samuti asub seal Rumeenia endise riigijuhi Nicolae Ceaușescu 1980. aastal kütitud punahirve trofee, mille hindeks on 262,70 CIC punkti ja mis oli omal ajal maailmarekord.
Giid muutis muuseumi eksponaadid elavaks
Meie grupile korraldati muuseumis põhjalik giidiga ekskursioon. Giid oskas oma teadmiste ja põnevate selgitustega muuseumi elutud eksponaadid justkui ellu äratada. Iga trofee, topise ja ajaloolise eseme juurde kuulus oma lugu, mis aitas paremini mõista nii ulukite eluviise kui ka Rumeenia jahinduse arengut.
Ekskursiooni käigus saime tervikliku ülevaate Rumeenia ulukitest, nende elupaikadest ja käitumisest, samuti jahipidamise traditsioonidest ning ulukite majandamisest.
Muuseumi väljapanekud on koostatud nii, et need ei tutvusta üksnes jahitrofeesid, vaid aitavad mõista ka ulukite seoseid ümbritseva looduskeskkonnaga. Eraldi on eksponeeritud näiteks Karpaatide loomastikku ning Doonau delta rikkalikku linnustikku.
Jahindus ja metsandus käsikäes
Posada muuseumi muudab eriliseks asjaolu, et lisaks jahindusele käsitletakse põhjalikult ka metsandust.
Muuseumis on eraldi väljapanekud, mis tutvustavad Rumeenia metsade majandamist, metsakorraldust, metsade uuendamist ja kaitset ning metsanduses kasutatud ajaloolisi töövahendeid. Selline lähenemine aitab mõista, kui tihedalt on omavahel seotud metsade majandamine, ulukite elupaigad ja jahindus.
Eesti jahimeeste jaoks oli see huvitav võrdlusmoment, sest ka meie jahinduses on metsade seisundil ja metsamajanduslikel otsustel oluline mõju ulukiasurkondadele.
Mida õppereisilt kaasa võtsime?
Kaheksa päeva jooksul saime põhjaliku ülevaate Rumeenia jahindusest, suurkiskjate ohjamisest, looduskaitsest ning jahindustraditsioonidest. Kohtumised teadlaste, jahindusorganisatsioonide esindajate ja kohalike jahimeestega pakkusid palju praktilisi teadmisi ning võimalusi võrrelda kahe riigi kogemusi.
Üheks olulisemaks õppetunniks kujunes arusaam, kui suur mõju on inimese enda käitumisel suurkiskjate ja inimeste vahelistele suhetele. Rumeenia kogemus näitab, et karude toitmine, nende harjutamine inimese lähedusega ning ulukite ohjamisel tehtud otsused võivad mõjutada loomade käitumist ja tekitada probleeme, mille lahendamine on hiljem keeruline.
Kuigi meie karude arvukus, asustustihedus ja looduslikud tingimused erinevad Rumeenia omadest, on mitmed suurkiskjate majandamise põhimõtted universaalsed. Oluline on ennetada konflikte, tugineda teadusuuringutele ning teha otsuseid enne, kui probleemid muutuvad liiga suureks.
Õppereis näitas, et Eesti ja Rumeenia jahinduses on palju sarnast, kuid ka olulisi erinevusi. Erinevad on maastikud, ulukite arvukus, jahipidamise korraldus ja jahimeeste igapäevased võimalused. Samas ühendab mõlema riigi jahimehi loodushoidlik suhtumine, austus ulukite vastu ning soov säilitada elujõulised ulukiasurkonnad ka tulevastele põlvkondadele.
Väärtuslikud olid ka vahetud kohtumised kohalike jahimeestega. Need kinnitasid, et olenemata riigist ja keelest leiavad jahimehed kiiresti ühise jututeema. Jahindus ei ole pelgalt ulukite küttimine, vaid ka looduse tundmine, traditsioonide hoidmine ja vastutuse võtmine elukeskkonna eest.
Rumeenia reis kinnitas, et jahinduslikel õppereisidel on oluline koht nii jahimeeste erialasel enesetäiendamisel kui ka omavahelisel suhtlemisel. Eri riikide jahinduskorraldus võib olla väga erinev, kuid jahimehi ühendavad huvi looduse vastu, loodushoidlik mõtteviis ja soov tagada ulukiasurkondade hea käekäik. Kõige väärtuslikum on aga võimalus tuua välisriikides omandatud praktilised teadmised tagasi Eestisse ning kasutada neid meie enda jahinduse arendamisel.
Eriti jäi kõlama professor Ovidiu Ionescu hoiatus: „Ärge käige meie jälgedes ja ärge tehke samu vigu!“. See on mõte, mida tasub meeles pidada. Teiste riikide kogemustest õppimine annab võimaluse vältida probleeme, mille lahendamiseks on mujal kulunud aastaid või isegi aastakümneid.
Rumeeniast tõime kaasa mitte ainult uusi teadmisi ja häid mälestusi, vaid ka kinnituse, et vastutustundlik jahindus ja looduskaitse ei ole vastandid, vaid teineteist täiendavad tegevused.
Kokkuvõtte koostas Tõnis Korts,
EJS-i tegevjuht ja õppereisil osalenu.
