Pruunkaru, hundi ja ilvese kaitset või küttimist käsitlevad otsused pälvivad enamasti elavat avalikku tähelepanu. Köitvad, kuid ka kõhedust tekitavad suured loomad, kellega oma kodukamarat jagame, lähevad paljudele väga korda. Uuriks seega, kust need vaidlused on alguse saanud, kirjutab Pihel Sarv algselt kohtute aastaraamatus ilmunud ülevaates.
Kohtu kommunikatsiooni tarbeks fotode tegemine. Istume koos kolleegidega maa- ja ringkonnakohtust Pärnu maantee 7 ajaloolise kohtumaja võimsate trepihallikaarte all kohvinurgas, kohvitassid käes. Kehastame asjalikku, aga samas meeleolukat töist seltskonda. Otsime pildistamise ajaks jututeemat.
“Mis sul seal märkmikus ees ootab?” küsin pressiesindaja Marialt. “Mul on siin kogu lehekülg teie hundilahendite aegu täis”, näitab Maria oma märkmikku. Vestlus läheb kohe käima. Igaühel on midagi arvata huntide, karude ja ilveste kohta. Lõpuks lööb kaasa isegi fotograaf Silver. Ta räägib, et tema uues kodukandis ei soovitata koera üksi õue peale lasta, sest nähtud on nii ilvest kui ka hunte. Paistab, et see ei heiduta teda ennast aga põrmugi. “Ma tahaks väga neid pildistada!” lisab ta hoopis.
Loe lähemalt ERR-ist.
