TEKST TÕNIS KORTS
Viimasel ajal räägitakse seoses uutele energiaallikatele üleminekuga üha rohkem juhitavatest tehnoloogiatest ja võimsustest. Protsesside juhtimiseks on vaja hoobasid, mille abil tagada nende toimimise stabiilsus ja jätkusuutlikkus. Sama loogikat saab rakendada ka ulukipopulatsioonide ohjamisel.
Ulukipopulatsioonide ohjamine on metsloomade populatsioonide seire, elupaikade majandamise ja säästva kasutamise kombinatsioon. See lähenemine, mida võib nimetada ka alusfilosoofiaks, on tekkinud inimese ja looduse tasakaalustatud kooseksisteerimise vajadusest ja annab aluse, kuidas ohjata metsloomade populatsioone, kasutades ulukite majandamise põhimõtteid.
Just sellise ohjamise alusfilosoofiast lähtumine Eesti praktikas on taganud selle, et näiteks suurkiskjate karu, hundi ja ilvese arvukus on oluliselt tõusnud löömas ajaloolisi rekordeid.
Populatsiooni ohjamine
Ulukipopulatsioonide ohjamises on äärmiselt oluline roll kaitsemeetmetel. Aga sama oluline roll on ka vajadusel adekvaatsete küttimismahtude määramisel ja nende realiseerimisel. See tuleneb sellest, et ulukid taastoodavad ennast, ja kui mingeid arvukust mõjutavaid tegureid ei ole, siis saavutab populatsiooni arvukus nn kriitilise piiri, kust alates algavad probleemid.
Näiteks sekkuvad haigused, nagu metssigade puhul sigade Aafrika katk või suurkiskjate hundi ja ilvese asurkondades laialt leviv kärntõbi. Kui metskitsi on väga palju, tekib nn pasatõbi, mis võib olla letaalsete tagajärgedega.
Ökoloogia õpetab meile, et organismide levik ja arvukus sõltuvad keskkonnas eksisteerivatest vastastikest mõjudest, kusjuures huvitav on, et tulemuseks on mõlemapoolne mõju. Seega mõjutab ulukite arvukus kogu keskkonda ja vastupidi.
Loodusprotsessidesse sekkumine
Inimene on keskkonda pöördumatult muutnud ja selle tagajärjel on paljud looduslikud protsessid saanud mõjutatud. Inimene on oma tegemised keskkonnas laiali laotanud ja teinud seda kohati vägagi egoistlikult. Seetõttu on muutunud ka ulukipopulatsioonide ja keskkonna vastastikune mõjutamine.
Sellises keerulises olukorras on naiivne arvata, et loodus toimib edasi ikka omapäi ja seda pole vaja juhtida. Inimene on loodusesse ja tema protsessidesse sekkudes võtnud endale suure vastutusekoorma. Just inimene peab tagama, et keskkond ja protsessid selles toimiksid võimalikult süsteemselt ja jätkusuutlikult.
Ei ole ju rohepööregi muud kui sotsiaalsete muutuste strateegia, mis võimaldab muuta globaalse olukorra uueks jätkusuutlikuks süsteemiks, mis juhib arengut ja rahu.
Ka rohepöörde idees on juhtimise roll tähtsal kohal. Ainult läbi juhtimise saame tagada, et inimese ja keskkonna areng on jätkusuutlik ja annab võimaluse ka järeltulevatele looma- ja inimpõlvedele. Ja seda juhtimist ei saa kuidagi vaadata kui jumala rolli ülevõtmist. Pigem kui süü tunnistamist ja vastutuse võtmist.
Rekordiline kiskjate arvukus
Oleme olukorras, kus suurkiskjate arvukus ületab rekordeid. Kui need oleksid ainult arvud, millega Brüsselis uhkustada, oleks üks asi. Küll aga on ulukite elupaikade ressurss piiratud, nagu ka nende toidubaas. Suur arvukus nõuab rohkem elupaiku ja rohkem toitu.
Olemasolevatest ressurssidest ei piisa ja nii hakkavad saagiks langema lambad, veised, hobused ja koerad. Ka tõhusatest kaitsemeetmetest jääb näljaste ja leidlike kiskjate puhul väheseks. Lisaks looduslikule ja majanduslikule taluvuspiirile on olemas ka sotsiaalne taluvuspiir.
Nii ei ole meil muud võimalust, kui protsesse ise juhtida. On äärmiselt vastutustundetu, kui ootame ära mõne haiguse, mis populatsiooni pikaks ajaks madalseisu viib. Sama vastutustundetu on lasta kiskjatel ära süüa paljudele peredele sissetulekuallikaks olevad majapidamisloomad. Kümnete kaupa hukkuvad lemmikloomad koerad, kes paljudele üksikutele maainimestele ja ka peredele on ainukene selts ja lohutus.
Uuenenud jahindus
Unustada ei tohi ka kaasnevaid sotsiaalseid protsesse. Kui riik ei aita nuhtlusisenditest tulenevaid probleeme lahendada, teeb seda kogukond omal moel. Kas me aga selliseid kontrollimatuid ja kiiresti kinnistuvaid protsesse tahame? Kindlasti mitte, sest nendest lahti saada on hulga raskem, kui nende tekkimine.
Kaasaegne jahindus areneb jõudsalt. Saladus, miks jahindus ja jahipidamine on inimkonna tekkest alates jõudnud kaasaega välja, on selles, et jahipidamine käib käsikäes ühiskonna arenguga. Jahindus kaasajastub ja on vahel isegi ühiskonna arengust sammu ees.
Uuenenud jahindus on keskkonnakaitse praktiline tööriist elurikkuse kaitse ja taastamise juhtimisel. Ka rohepööre tähendab eelkõige protsesside juhtimist.
Kaasaja jahipidamine on kergesti juhitav. Meil on olemas seadused ja regulatsioonid, arenev ja Euroopa üks efektiivsemaid jahinduslikke infosüsteeme Jahis. Kaasaegne jahindus eeldab kvaliteetset seiret, elupaikade analüüsi ja uuringuid.
Meil on see kõik olemas ja seda rakendatakse edukalt. Selle tõestuseks on näiteks indikaatorliikide – suurkiskjate – populatsioonide hea seisund. Ja see hea seisund on saavutatud just nimelt tänu sellele, et oleme targalt juhtinud.
Turbulents, tõrked ja lahendused
Viimasel ajal on tulnud aga ette tõrkeid, kus protsesside juhtimisse on sekkunud emotsioonid, ebaprofessionaalsus, vähesed teadmised, omakasu ja egoism. See on tekitanud turbulentsi ja ülemääraseid kahjusid inimestele ja ulukipopulatsioonidele.
Protsesside juhtimine tähendab keelamise kõrval lubamist ja vahel ka ebapopulaarsete, kuid vajalike otsuste vastuvõtmist, mille aluseks ei saa olla emotsioonid, arvamused, lootused või poliitilised surved. Otsused saavad tugineda teadmistele, kogemustele ja täpsetele andmetele. Ainult nii saab efektiivselt ja jätkusuutlikult juhtida.
Jahipidamine on keskselt juhitav võimsus ja kui seda teha teadus- ja teadmispõhiselt, siis saavutame parima võimaliku tulemuse. Ehk siis populatsioonid on heas seisus, kahjud majandustegevusele talutavad ja tasakaal looduse ja inimtegevuse vahel olemas.
Artikkel on varasemalt ilmunud õppelehes Sinu Mets nr 75 (2025)
