Euroopa jahindusorganisatsioon FACE viis läbi küsitluse, mille fookuses oli Euroopa riikide murekohad jahinduses ja FACE´i roll jahinduse poliitika kujundamises.
Anname ülevaatliku kokkuvõtte Euroopa riikide vastustest.
Suurim mure ei ole uluk, vaid ühiskond
Euroopa jahimeeste katusorganisatsiooni FACE´i liikmete vastustest joonistub välja väga selge pilt: suurim oht jahindusele ei tule metsast, vaid poliitikast, avalikust kuvandist ja ühiskonna eemaldumisest loodusest.
Eri riikide vastused olid sõnastuselt erinevad, kuid sõnum kordus peaaegu kõikjal. Jahindust survestavad üha rohkem regulatsioonid, ideoloogilised rünnakud, linnastunud mõtteviis ning asjaolu, et järjest vähem inimesi mõistab, miks jahindus üldse vajalik on.
Teisisõnu: küsimus ei ole enam ainult selles, kuidas ulukeid majandada. Küsimus on selles, kas Euroopa suudab alles hoida tervet mõistust looduse kasutamisel ja hoidmisel.
Jahinduse vastu ei võidelda faktide, vaid hoiakutega
FACE´i liikmesorganisatsioonide vastustest tuli tugevalt esile, et jahindust ei ohusta niivõrd üksik probleem, vaid laiem hoiakute muutus. Mitmel pool nähakse, et jahinduse roll looduskaitses, liigihalduses ja maaelu toimimises ei ole enam iseenesest mõistetav.
Kõige sagedamini toodi ohuna välja:
- üha kasvavad õiguslikud ja halduslikud piirangud;
- tajutav negatiivne avalik kuvand ja jahivastane surve;
- poliitilised otsused, mis sünnivad kaugel tegelikust maaelust;
- jahimeeste vananemine ja järelkasvu vähenemine;
- teadmatus jahinduse tegelikust rollist.
See on karm, kuid aus järeldus. Kui ühiskond ei saa enam aru, miks jahimees metsas käib, siis ei kaitse jahindust ka kõige parem statistika üksi.
Lisaks tajutavale negatiivsele jahindusvastasusele on jätkuvalt Euroopa eri nurkades väljakutseteks järgmised teemad:
- suurkiskjate majandamine ja nende kasvav populatsioon,
- pliiteema,
- rändelindude majandamine.
FACE´ilt oodatakse selgust, jõudu ja selgroogu
Kui küsiti, millised peaksid olema FACE peamised prioriteedid järgmisel kolmel aastal, tuli vastustest välja viis väga selget ootust.
Esiteks oodatakse FACE´ilt tugevat ja järjepidevat tööd Euroopa Liidu tasandil. Jahindust puudutavad otsused sünnivad järjest enam Brüsselis ning seal peab olema kohal ka jahimeeste hääl.
Lisaks oodatakse teaduspõhist kaitset. Mitte emotsiooni, mitte vabandamist, vaid faktilist ja enesekindlat selgitust, miks jahindus on looduskaitse osa.
Veel peetakse oluliseks avaliku kuvandi parandamist. Jahindusest tuleb rääkida lihtsalt, arusaadavalt ja otse. Kui seda ei tee jahimehed ise, teevad seda nende eest teised.
Rõhutati ka vajadusele seista vastu valeinfole ja ideoloogilisele survele. Üha sagedamini ei vaielda jahinduse üle mitte teadmiste, vaid uskumuste pinnalt.
Lõpuks tuli paljudest vastustest läbi mure järelkasvu pärast. Kui noori ei kaasata, jääb jahindus nõrgemaks ka siis, kui tänased lahingud võidetakse.
Kõige paremini toimib otsene ja asjatundlik suhtlus
Huvitav on see, et ametivõimudega suhtlemisel ei peetud kõige tõhusamaks nende ründamist, vaid järjekindlat kohalolu. Riikide vastustest joonistus välja üsna ühtne arusaam: tulemusi annab see, kui jahimeeste organisatsioonid on otsustusprotsessides sees, kohtuvad regulaarselt ametnike ja poliitikutega ning räägivad andmete, kogemuse ja lahenduste keeles.
Teisisõnu, kõige paremini töötab mitte protest loosungiga, vaid tugev organisatsioon laua taga.
See ei tähenda, et avalik kommunikatsioon pole tähtis. On küll, kuid institutsionaalne töö, usaldus ja järjepidevus on need, millega päriselt otsuseid mõjutatakse.
Koostöö ei ole nõrkus, vaid ellujäämise tingimus
Teiste huvirühmadega suhtlemise vastustes kordus kõige rohkem üks märksõna: koostöö.
Koostöö maaomanikega, põllumajandusega, looduskaitseorganisatsioonidega ja kohalike kogukondadega.
See on oluline sõnum ka Eestile. Euroopa kogemus näitab, et kõige paremini toimib praktiline ühiste huvide otsimine, mitte kaevikusse kaevumine. Kui teemaks on elupaigad, liigiseire, ulukikahjud või looduse hoidmine, siis just ühised lahendused loovad usaldust.
Jahimeeste tugevus ei peaks seisnema ainult selles, et nad kaitsevad oma õigusi. Sama oluline on näidata, et nad suudavad olla partnerid.
Mida sellest peaks järeldama Eesti?
FACE´i liikmete vastused annavad Eestile üsna konkreetse sõnumi. Esiteks, jahindust ei saa enam kaitsta ainult jahimeeste sees. Seda tuleb selgitada väljapoole.
Lisaks peaks argument olema teaduspõhine, aga sõnum inimlik ja arusaadav.
Veel selgus, et koostöö ei ole lisategevus, vaid vältimatu osa tänapäevasest jahindusest. Kõige suurem risk aga ei ole mõni uus piirang, vaid see, kui jahindus muutub ülejäänud ühiskonnale võõraks. Kui see juhtub, siis hakkavad otsuseid tegema inimesed, kellel puudub side maaelu, looduse ja tegelike tagajärgedega.
Euroopa sõnum on selge
FACE´i liikmesorganisatsioonide vastused eri riikidest annavad kokku ühe väga selge sõnumi: Euroopa jahinduse tulevik otsustatakse praegu.
Otsustatakse selles, kas jahimehed suudavad olla nähtavad, usaldusväärsed ja mõistetavad ning kas nad suudavad rääkida kaasa poliitikas. Samuti otsustakse seda,t kas nad jäävad looduse kasutajatena ühiskonnale vajalikuks või muutuvad mugavaks sihtmärgiks neile, kes tunnevad metsa ainult ekraani kaudu.
Jahinduse tulevik ei sõltu ainult relvast, koerast või hooajast. See sõltub sellest, kas jahimehed suudavad hoida oma kohta ühiskonnas. Praegu on viimane aeg seda kohta mitte lihtsalt kaitsta, vaid selgelt ja julgelt välja öelda.
Jahinduse aktsepteerimise parandamine on FACE´i praeguse strateegia üks võtmeteemasid.
See kokkuvõte kajastab Eesti Jahimeeste Seltsi tõlgendust FACE’i liikmete aruteludes esile kerkinud põhiteemade kohta ega ole ametlik FACE’i poliitikadokument.
