- Loo lõpus on üleskutse lugejatele anda infot oma esimesest jahisaagist. Kui lugu meeldis ja oma esimene kütitud uluk meeles, anna sellest toimetusele teada!
Jahipäeva hommikul uksest välja astudes, ei tea kunagi, mis päev toob ja millist teid pidi jahipäev kulgeb. Ja just see teebki jahist nauditava hobi, sest see on ettearvamatu – kunagi ei tea, mis juhtuda võib.
Loo vahendas Marko Vinni.
Meie jahilugu sai alguse laupäeval, 21. veebruaril. Algas see igapäevase rutiiniga, hommikune luure, infovahetus.
Lõpuks olid otsused tehtud, mehed kütiliinile paigutatud ja ei läinud väga pikalt, kui jahikoer Minna andis märku, et mehed olge valmis, metssead on leitud. Ka see pole enam väga tavapäratu, et metsseakari laiali jookseb ja igaüks oma suuna võtab ja lahti läheb nii öelda sportlik jaht. Samuti ka seekord, algsest kütiliini kohast olime õigepea enamus meestega juba mitme kilomeetri võrra edasi liikunud.
Lõpuks sai mõned sead kütitud, aga Minna järjekindel hääl andis märku, et kedagi on veel oodata. Mingil hetkel jooksis metssiga kütiliini vahelt läbi järgmisesse seljatagusesse tükki, Minna vapralt järel.
Mehed liigutasid kütiliini edasi. Kuna minu läheduses vaba autojuhti ei olnud, siis mina jäin olemasoleva kütiliini peale üksi kõndima. „Ohh imet!“, eemalt ületas veel üks metssiga tee, jooksin järgmise sihi peale vastu ja ei läinud väga kaua, kui ka metssiga oli sihi peal kohal.
Vaikselt liikudes eemaldus ta minust, kuna teadsin, et ees raudtee peal on mehed vastas. Koera käepärast võtta polnud, seega otsustasin, et ajan ise selle metssea meestele ette. Asusin metssiga siis kütiliini peale suunama, andsin teada, et metssiga ilusti jäljeraja põhjal nende poole ka liigub.
Ei tea millega seal küll tegeleti, aga lõpuks nägid seda metssiga kolm-neli meest, aga püssitorud vaikisid. „Egas midagi“, mina olin oma töö teinud ja sõber Rudolf võttis teatepulga üle ning jätkas metssea välja ajamisega. Kiiresti paigutasime ka kütiliini ümber.
Rudolf tegi head tööd ja mõne minuti pärast oli metssiga tagasi raudteel kõrval olevas tükis, nüüd oli metssiga juba aetud heasse nurka, kus sisetunne ütles, et sealt oleks võimalik ta ka ära küttida.
Veelkord kiiresti operatiivselt mehed liinile paigutades, alustas nüüd kolmas mees Tarmo metssea jälitamist. Ka siin mõne loetud minuti jooksul nähti metssiga sihti ületamas ja siis kõlas lask. Metssiga oli tabatud.
Kogunesime kütitud metssea juurde. Selgus, et lasu oli sooritanud meie jahtkonna kõige noorim liige, kes kevadel sooritas jahitunnistuse eksami. Mihhaili isa Andres säras kui täiskuu ja teavitas, et see on tema poja esimene kütitud metssiga ja samas ka üldse esimene uluk, keda ta küttinud on.
Vaatasime kõik üksteisele otsa ja pidime tõdema, et vahel käib elu ikka mööda huvitavaid teid. Kolm jahimeest, kellel kõigil on jahimehe staaži üle 20 aasta, ajasid noorele jahimehele saagi ette.
Jaht koosneb ikka lugudest ja tihti ka reaalsetest lugudest ning seekord saime kõik sellise loo, mida saab veel pikalt meenutada.
Kui te küsite, kus meie jahikoer Minna samal ajal toimetas, siis tema pidas oma jahti mõned kilomeetrid meist eemal, aga lõpuks jõudis ka tema ilusti koju. Enne kojuminekut jõudis ta veel koos peremehe Rudolfiga oma professionaalsust kinnitada ja ühe haavatud metssea ülesse otsida.
Päevakangelase kommentaar: Kuidas jõudis Mihkel jahinduse juurde
Mihkel (Mihhail Kaev):
Minu esimene kokkupuude metsa ja jahipidamisega sai alguse lapsepõlves. Mäletan, et kuue aastasena jalutasin koos vanaisa Kalju ja isa Andresega talvises metsas kraavipervel, samal ajal kui läheduses jooksis meie talu koer Taiga (Ungari vizsla). Meenub veel, kuidas seisime vanaisaga Päite panga serva lähedal, isa aga otsis koos koeraga panga alt mere äärest rebast.
Siis tuli sisse pikk, rohkem kui 35-aastane vaheaeg, kuni tekkis mõte proovida saada jahimeheks. Leidsin internetist, et 2025. aasta suve lõpul peaks algama jahikursus Ida-Virumaa Jahimeeste Seltsis. Kursus sai läbitud ja siinkohal tänan juhendajaid: Peeter Hussarit, Alar Süda ja Tõnis Kortsu, kes panid minu jahimeheks saamise soovi sädeme juba väikese, aga kindla leegiga põlema. Kuna relvaluba oli mul juba olemas, siis muude vajalike lubade vormistamine ei võtnud rohkem kui kaks nädalat ning pärast suuruluki laskekatse tunnistuse saamist olin jahiks valmis.
Oma esimese ühisjahi tegin eelmise aasta oktoobri lõpus noorjahimehena koos Voka jahtkonna liikmetega ja isaga, kes on samuti selle jahtkonna liige. Juba pärast mõnda jahti tõdesin, et jahimeeste seltskond on kõige sõbralikum, abivalmim ja organiseeritum suurearvuline seltskond, millega ma varem kokku olen puutunud, rääkimata heast huumorimeelest.
Oma esimese suuruluki, metssea, tabasin 21.02.2026 toimunud jahil pärast 16. jahti. Arvan, et see hetk, mil sihtisin läbi optika, vedasin peale, tulistasin ja ütlesin raadiosaatja kaudu „loom on maas“, jääb mulle igaveseks meelde. Pärast lasku käed vabisesid veel mitu minutit. Loodan, et seda ja tulevasi jahilugusid saan tulevikus jutustada oma lapselastele, et pere jahilugu jätkuks.
PS! Tänan oma abikaasat Nataljat ja oma kolme poega: Markust, Alanit ja Harryt mõistva suhtumise eest, et veedan külmal aastaajal oma laupäevad metsas.
Üleskutse
Tavaliselt on nii, et kui jahimeestega rääkida, siis enamik teavad une pealt, kes oli nende esimene uluk, kelle nad tabasid. „Minul oli selleks rebane, paljudel teistel kobras või jahilinnud,“ kirjeldas Marko Vinni.
„Põnev oleks teada, milline uluk kõige suurema tõenäosusega noorjahimehe esimeseks jahisaagiks langeb,“ lisas ta.
Siit ka meie üleskutse, palume jahimeestel anda oma esimese jahisaagist teada alljärgneval lingil.
