Neljanda päeva hommikul võeti suund Poola, aga enne külastati veel piiril Stegaliu stumbrynase piisonifarmi.
Külastus piisonifarmi
Idee külastada piisonifarmi saadi Maaülikoolist Arturas Kibisalt, ta osaleb seal teadustöös. Piisonifarm asub Dzūkija rahvuspargis. See on loodud piisonide kaitseks ja populatsiooni taastamiseks. Ametlikult avati see kaitsealana märtsis 2023.
Selle peamine eesmärk on säilitada ja kasvatada piisonide populatsiooni Leedus ning arendada geneetilist mitmekesisust. Piisonid tuuakse Leedu keskosast ja moodustatakse uus kari laiemates aedades. Väiksematesse aedadesse tehakse ekspositsioonialad, kus külastajad saavad piisone vaadelda vaatetekkide või sillakeste kaudu. Suur osa karjast (emased ja noored) hoitakse suurtes aedades.
Lisaks soovitakse piisoneid lasta loodusesse, et loomad saaksid seguneda teiste populatsioonidega (näiteks Valgevenest või Poolast). Uus piisoniaed ulatub umbes 100 hektarini.
Piisonifarmis võttis meid vastu Arturase kolleeg Vytautas, kes näitas külastuskeskuses huvitavaid videoid piisonitest ja rääkis pargis toimuvast tööst.
Kohtumine Poola jahiseltsi esindajatega
Edasi viis tee Poola suunas, kus seisis ees kohtumine Poola jahiseltsi esindajatega. Eelnevalt oli kokkulepitud kohtumine Poola Jahimeeste Seltsi Suwałki rajooninõukogu esimehega Wojciech Zaniewskiga. Suwalki asub Podlasie vojevoodkonnas Kirde-Poolas, mis on üks loodusrikkamaid piirkondi kogu Poolas.
Zaniewski rääkis koos kolleegiga Poola jahindusest ja oma piirkonnast. Kuna Poola jahindus on Eesti jahimeestele suht tundmatu, siis tuli küsimusi ohtralt.
Poolas on jahipidamine üsna laialt levinud ja tugevalt reguleeritud tegevus. Sealne jahindustraditsioon ulatub sajandite taha ning on seotud nii looduskaitse kui ka kultuuriga. Peamised kütitavad ulukid on metssiga, metskits, punahirv ja faasan.
Jahipidamist korraldavad jahiseltsid, kellel on riigi poolt antud jahipiirkonnad. Luba ja eksamid on kohustuslikud, ning rõhk on jätkusuutlikul ulukipopulatsioonide majandamisel.
Lisaks keelati Poolas alla 18 aastastel osaleda jahis isegi siis, kui vanem on kaasas. See on täielik arusaamatus ja raskesti mõistetav agraarriigis, kus üle 60% inimestest elab maapiirkondades.
Samuti oli eestlastele ootamatu, et Poolas on hundi- ja põdrajaht keelatud. Sellest tulenevalt on ka rohkem kahjusid.
Jahindus Poolas
Poola jahindus on üsna rangelt reguleeritud. Jahipidamist reguleerib eelkõige jahiseadus (Prawo łowieckie). Riik jagab maa jahipiirkondadeks, mida haldavad peamiselt Poola Jahiselts (Polski Związek Łowiecki, PZŁ) ja selle kohalikud ühingud. Eramaaomanik ei saa ise vabalt jahti korraldada, vaid peab tegema koostööd vastava ühinguga.
Jahimeheks saamiseks tuleb läbida koolitus ja riiklik eksam. Seejärel väljastatakse jahiluba. Jahirelva soetamiseks on vaja eraldi relvaluba ning taustakontrolli.
Jahipidamist jälgivad nii PZŁ kui ka riiklikud looduskaitse- ja metsandusasutused.
Poola jahindus on tugevalt seotud kultuuri ja vanade kommetega. Sellel on pikk ajalugu kuninglikest suuruluki jahipidudest keskajal kuni tänapäeva jahiseltsideni. Enne jahti peetakse sageli lühike tseremoonia, kasutatakse metsasarvi, mis annavad märku jahi algusest, saagi tabamisest ja lõpetamisest.
„Viimane au“ antakse ulukile ehk tabatud loomale asetatakse oks (tavaliselt kuuse või tamme), mis sümboliseerib austust looduse ja uluki vastu. Ka kütile antakse oks kui tunnustus.
Jahimeeste rõivad on traditsioonilselt roheline või pruun riietus, sageli pidulike sündmuste puhul ka vormilised mundrid ja mütsid. Jahihooaja alguse ja lõpu puhul korraldatakse koosviibimisi, kus on muusika, jahisarvede helid, rahvusköök ja jahilood.
Jahimotiivid esinevad Poola rahvalauludes, kirjanduses ja kunstis.
Oktoobri alguses toimuvad Poolas ka jahisarve mängimise Euroopa meistrivõistlused, kus EJS-i poolt osaleb Põltsamaa jahisarve kollektiiv Tõnis Kaeramaa juhtimisel.
Kohtumine Poola jahimeestega oli väga huvitav ja inforohke.
Kohalik köök
Üllatuslikult andsid Poola jahimehed meile ka maitsva lõuna kohalikust piirkonna köögist – zeppelinid. Leedukate sõnul olevat zeppelinid pärit algselt Leedust. Seal kutsutakse neid cepelinai – suured kartulipallid, mis on täidetud hakkliha, kohupiima või seentega. Nimi tuleb nende ovaalsest, õhulaeva meenutavast kujust. Igal juhul maitsesid need hästi ja andsid ülevaate ka kohalikust köögist.
Viiendal ja õppereisi viimasel sisulisel päeval tutvutakse looduskaitsega ja minnakse tuntud Bialowieza rahvusparki, mis on Poola vanim.
