Ulukikahjud

Ulukikahjud

Ulukikahjud põllul ja metsas | Ulukid teel | Uluki valgustõkkereflektorid | Galerii | Meedia |

Ulukid teel

EJS algatas “Ulukid teel” projekti, mille eesmärk on vähendada liikluses inimeste ja metsloomade vahelisi kokkupõrkeid. Septembris 2020 alustati selleks uluki valgustõkkereflektorite paigaldamist teelõikudele, mida näeb allolevalt kaardilt. Reflektorid paigaldati Lääne-Viru, Lääne-, Pärnu-, Viljandi-, Tartu- ja Põlvamaale. Projekti käigus kaetakse Eestis 17 teelõiku 8,5 kilomeetril.

Uluki valgustõkkereflektorid

 

Galerii
Testime ulukeid valgusreflektoritega!

Esimesed sinised ulukipeletusreflektorid said maanteeservadesse paika 17. septembril 2020. aastal. Asukohaks Rakvere-Luige tee Kakumäe küla alguses Pajusti Jahiseltsi maadel.

Siinkohal tänusõnad kõigile projektis osalejatele: Jaanus Põldmaa, Priit Vahtramäe, Tõnu Peterson, Jaan Villak, Kulno Rehkalt ja Alar Kalvik.

Esimeses etapis paigaldati kokku 415 reflektorit üle Eesti, pea igasse maakonda. Piirkonniti on reflektoritega varustatud Lääne-Virumaa, Tartu-, Viljandi-, Pärnu- Põlva- ja Läänemaa valitud teelõigud, kogupikkuselt enam kui 8,5 km ulatuses. Neist 110 Lääne-Virumaa ja Tartumaa piirkonda. Tegemist on teelõikudega, kus kohalike jahimeeste hinnangul asuvad varasemate aastate põhjal enimohtlikud teelõigud. Sellistel lõikudel on autod põrganud kokku pea kõikide Eestis tuntud suurulukitega: metssiga, metskits ja põder.

Teedele jäävad neist valdavalt metskitsed, mis on kurva statistika põhjal ühene pilt. 2019. aastal fikseeriti statistiliselt 4884 kokkupõrget metskitsedega, kellest suurema enamuse võib lugeda ka hukkunuks. Kokkupõrked põtradega on võrreldes 2018. aastaga (407 juhtumit) selgelt vähenenud ja moodustasid läinud aastal 246 juhtumit ehk 161 juhtumit vähem.

Värskendades teavet ulukite valgustõkke reflektori toimest, tuleb alustada sellest, et reflektor pole mingi imerohi. Sarnaste vidinatega on ulukeid proovitud teedest eemal hoida kaugelt enam kui viiekümne aasta jooksul. Aegadega on paranenud arusaam sellest, kuidas ulukid valgust näevad, missugune valgusvihk neid „häirib“ ehk sunnib peatuma justkui valgusfoori ees. Paranenud on autode esitulede valgustugevus ja mõistagi ka reflektorite valmistajate teadmised sellest, kuidas valmistada mõjusaim reflektor.

Millise tulemuse tagavad Eestis jahimeeste algatusel kasutusele võetavad reflektorid, saame teada ehk juba kevadeks, seda aga esmase mõjukuse hindamisega. Arvan, et meie siin Eestis oleme loomas omamoodi pretsedenti, sest uuringuid selles vallas ja sarnases piirkonnas pole teadaolevalt varem tehtud. Siinsetel pikkus- ja laiuskraadidel kasutatavaid reflektoreid on küll proovitud ka Leedus, aga teadmised tulemustest puuduvad. Sarnaseid ja täpselt samasuguseid on kasutatud Saksamaa erinevates piirkondades, millistest meil on kasutada Aruvälja Jahiseltsi esimehe Jaanus Põldmaa teave Saksamaa ühest jahipiirkonnast, kus nende mõjul kokkupõrgete arv vähenes.

Tuleme aga tagasi Eestisse. Võtame arvesse, et pimedat aega on meil tublisti enam kui Kesk-Euroopas, seega on autotulede efektiivsuse periood aasta lõikes kuni 1/3 võrra suurem. See muudab võrdluse Euroopa teedel tehtud uuringutega üsna sisutühjaks. Miks? Seepärast, et uuringutes kasutatakse võrdlust ühe teelõigu kohta – enne ja pärast reflektorite paigaldamist.

Mida teeme meie teisiti? Ei saa väita, et me teeme plaanitava uuringu käigus kõike teisiti, küll aga on Maaülikooli dotsent Tiit Randveer pakkunud välja võrdluslõikude metoodika. See tähendab, et meil on maanteelõigud, millised on sarnaste pikkuste ja sarnaste ulukite ja sõidukite kokkupõrkejuhtumite arvuga. Igas jahipiirkonnas on seega lõik, kus on reflektorid ja lõik, kus neid pole. Kokkupõrkejuhtumeid loendatakse aga mõlemal lõigul.

Uuringuga liitunud jahiseltside või ka klubide esindajate vahel on toimunud mitmed kokkusaamised, ikka selleks, et tulemused, mida me koguda soovime, oleks võimalikult teaduslikult ja oskuslikult põhjendatud. Tiit Randveer on lubanud meie testperioodi kokkuvõtted kujundada sellisteks, mida saab esitada ka Maanteeametile, olgu need tulemused meile siis meeltmööda või mitte.

Koostööpartner If Kindlustus

Ei juhtu just sageli, et jahimeestele tulevad rahaliste vahenditega appi sponsorid. Seekord peame aga tunnustama If Kindlustust. Ettevõte tuleb meile appi nii reflektorite ostmisega kui aitab ka rahastada vajalikku uuringut, IT-arendust ning toetab Eesti Jahimeeste Seltsi projektijuhtimise ja transpordiga seotud kulusid. Rahastuse abil suudame eelkõige kiires korras luua kaardirakenduse.

If Kindlustuse juhatuse liikme Tiit Kolde sõnul on loomadega teedel juhtuvad õnnetused kahjuks igapäevane nähtus ning kindlustusselts on aasta jooksul registreerinud rohkem kui 1000 loomale otsasõitu. Tegemist on väga ulatusliku probleemiga ning seetõttu soovib ka If Kindlustus panustada antud uuringusse, et saada selgeks, kas ulukitõrjereflektorid aitavad nende õnnetuste arvu vähendada.

„Kui võtame arvesse seda, et 72% loomadega seotud õnnetustest juhtub kitsedega ja 7% põtradega, siis on tegemist küllaltki tõsiste avariidega, kus kannatada saavad nii loomad, autojuhid kui ka kaasreisijad. On vägagi tavapärane, et selline õnnetus lõpeb looma jaoks surmaga, samas ka autojuhid on saanud sellistes õnnetustes tõsiseid vigastusi või kaotanud oma elu. Sellised õnnetused toovad kahju ka sõidukitele, keskmiselt kulub ühe õnnetuse puhul sõiduki taastamisele 2500 eurot, suurimad kahjud aga ulatuvad 30 tuhande euroni,“ lisas Kolde.

Loodud on uus kaardirakendus

Internetimaailmas nähtava jahis.ee keskkonda saab loodud uus kaardirakendus, mis tänu Karri Urbani aktiivsele kaasamõtlemisele kujuneb vastavaks nii erinevate platvormide kasutajatele (nutiseadmed või arvutid) kui ka kiirelt märgete sisestamiseks. Tõsi küll, sellega tegelevad uuringus osalevate jahiseltside vastavad inimesed, aga tulemused on jahis.ee lehel nähtavad lõpuks kõigile. Nähtavaks saavad nii lõigud ise (kirjeldused eeltoodud tabelis) kui ka fikseeritud õnnetusjuhtumid vastavatel lõikudel. Kaardirakendus näitab mõlemaid testlõike nii reflektoritega kui ka ilma.

Kuidas aga määrata võimalikult täpselt uluki ja auto kokkupõrke kohta, eriti seda, kuhu jääb uluk pärast kokkupõrget? See on küsimus, millisega nii allakirjutanu kui ka EJSi tegevjuht Tõnis Korts kavatsevad hakata senisest veelgi aktiivsemalt Häirekeskuse uksi kulutama.

Vaatame kord Häirekeskuse teepeenrale. Soovitan teil uudistada Häirekeskuse kodulehte, millel on muuseas kirjas järgmine:

Positsioneerimine

Selleks, et abi jõuaks täpselt sinna, kus teda vajatakse, positsioneerib Häirekeskus kõiki kõne tegijaid kõne esimesest sekundist alates. Enamikel juhtudel näeb Häirekeskus 112-le helistaja asukohta kaardil. Positsioneerimisvõimalusi on kaks: mastipõhine asukohainfo sideoperaatori poolt ning täpsem asukoha tuvastus ehk Advanced Mobile Location (AML). AML töötab ainult uuemates Androidi ning Apple’i operatsioonisüsteemiga nutitelefonides.

Kui mastipõhine asukoha tuvastus võib anda sündmuskoha täpsusastmeks mitukümmend kilomeetrit, siis AML tehnoloogial põhineva positsioneerimise tulemus võib olla meetrites.

Kui positsioneerimine ei anna piisavalt täpset tulemust ning kaardirakenduse võimalusi kasutades ei õnnestu asukohta täpsustada, saab Häirekeskusele edastada ka oma asukoha koordinaadid.

Nutitelefonist oma koordinaatide vaatamiseks peavad olema sisse lülitatud asukohateenused. Asukohaandmeid saab vaadata Google Mapsist, iOS Mapsist või Compass rakendusest (Apple).“

Kui arvestada eeltoodut ja seda, et ulukitega kokkupõrkel on sõidukijuhil lisaks ehmatusele ka nutitelefon, siis miks ei võiks õnnetu kodanik valida 112? Nii on määratud asukoht, millise põhjal võib jahimees põrutada otse tulipunkti! Juba on esinenud juhtumeid, kus 1313 andmetesse ongi tekkinud koordinaadid. Järeldan sellest, et kokkupõrkes osalenu valis esmalt 112, mis suunati edasi 1313 operaatorile.

Kes aga soovib teada, kuidas nutika abil määrata enda asukoht, siis taaskord saab abi samalt Häirekeskuse kodulehelt. Nimelt on seal õppevideo, kuidas nutiseadme abil määrata enda asukohta. Tegin veelkord koopia kodulehel olevast kirjeldusest:

„Luba seadmes enda asukoha kasutamine/tuvastamine. Ekraani üles äärde ilmub tilluke kompassinoole kujutis.

Luba Google Maps rakenduses asukoha tuvastamine.

Avades Google Mapsi, ilmub ekraanile sinine täpp Sinu asukohaga.

Android operatsioonisüsteemiga (nt Samsung, Huawei, LG jt tootjad) telefonis hoia sõrm sinisel täpil, kuni ülemisele reale ilmuvad koordinaadid (mõnel juhul ilmub sinna lisaks ka aadress).

iOS operatsioonisüsteemiga (ainult Apple) telefonis vajuta sinisele täpile ja alla tekib valge riba, My location. Tiri seda riba pisut üles ning nähtavale ilmuvad ka koorinaadid.

Edasta saadud koordinaadid Häirekeskuse päästekorraldajale lugedes need telefonis talle ette.“

See puudutab inimest, kes valib helistamiseks numbri 112. Kui me siiani oleme selgelt toonitanud, et helistada tuleb numbrile 1313, siis eeltoodut arvesse võttes, tuleks seda teha läbi 112e. Nii saab positsioneerida helistaja asukohta, millest me oleme 1313 puhul püsivalt puudust tundnud, rääkimata sellest, et tänu tasulisele teenusele jätavad paljud antud numbrile lihtsalt helistamata. Pole vahet, kas tegu on eelarvet pisut mõjutavate sentidega või mitte, asi on põhimõttes.

Kuidas antud küsimus (uluki asukoha määramine ja jahimehe õigesse kohta saatmine) laheneb, ei oska me täna öelda. Päris kindel on, et teema vajab oluliselt paremat lahendust kui tänane.

Et aga Häirekeskusele saab oma asukoha ja sündmuse kirjeldusega saata ka e-kirja, siis lisan lõpetuseks lõigu Häirekeskuse kodulehelt:

„Keskkonnainfo telefon lühinumber 1313 või pikk lauatelefoni number 633 1313 töötavad üle riigi ja ööpäev ringi. Helistades tuleb kõne eest tasuda vastavalt teenuse operaatori hinnakirjale. Lühinumbrile helistades tuleb tasuda ka kõne ooteaja eest, pikale numbrile helistamisel ooteaja eest tasuma ei pea. 1313 e-posti aadress on: 1313@112.ee.“

Määrake sündmuse juures oma asukoht, õpetage seda ka oma tuttavatele ja sõpradele, kes roolis ja palju ringi sõidavad. Lõpuks soovitage hukkunud metskits või siga jätta teepervele ja korjust mitte autole tõsta. Põdraga vist keegi ise mässama ei hakka.

Meedia
 
 

 

 

Raadio Kuku intervjuu:

 

Ulukikahjud põllul ja metsas

Ulukikahju. K.Roht

Ulukikahjudega oleme me kõik kokku puutunud. Nende vältimine on kogu aeg olnud aktuaalne, aga uue jahiseaduse valguses tuleb need ka maaomanikule korvata. Kindlasti on kõige efektiivsem vahend püss, aga ka ulukil on õigus elada, lisaks on tegemist meie rahvusliku rikkuse ehk ühisvaraga, mis peab säilima tulevastele põlvedele.

Sel teemal on palju raamatuid ja brošüüre kirjutatud, nii vanasti kui ka praegu. Aga …  igal mehel on ka oma kogemusi, mida saaks teistega jagada. Eesti Jahimeeste Selts hakkab oma kodulehel avaldama nippe, kuidas kahjustusi vältida. Otsa teeb lahti oma nippidega Tiit Seer Jõgevamaalt. Teretulnud on kõik meetodid, mida on kasutatud. Kirjutage oma kogemustest meile julgesti meilile andres@ejs.ee