LÖÖ KAASA! Loodusmees kogub jahindusrekordeid

LÖÖ KAASA! Loodusmees kogub jahindusrekordeid

1095
Marek Vahula (paremal) kogumas jahindusrekordeid, abiks Kaarel Roht ja Andres Lillemäe

5. märtsil külastas EJSi bioloog Marek Vahula, et uurida Eesti loodusrekordite raamatu tarbeks rekordeid Eesti jahinduse kohta.

Eesti Jahimeeste Selts uuris Marek Vahulalt miks on tarvis jahinduse rekordeid koguda ning millega täpsemalt tegu. Marek on ise varasemalt õppinud Tartu Ülikooli bioloogia teaduskonnas ja uurinud ebapärlikarpe.

Kus tekkis idee koguda loodusrekordeid Eestis?

Idee tekkis 2013. aastal, kui lugesin Postimehe lisalehte Arteri jõulunumbris (vt SIIT), kus kirjeldasin rekordeid loodusest läbi enda kogemuse. Üheks rekordiks sai nt üks minu leitud ebapärlikarp (kelle vanuseks ennustati 134 aastat) ning keda võib pidada Eesti vanimaks elundiks. 2014. aasta kevadeks kasvas sellest välja aga idee, et hakkan koguma ja sügiseks tuli sellest väljund, et panna need kokku raamatuks.

Nüüdseks ilmub ka iga nädal Vikerraadios selleteemaline rubriik ning on ka plaanid mõnes päevalehes seda kajastada

Kust selline loodushuvi on teil tekkinud?

See on juba päris ammu, Neeruti mägedes hakkasin käima väga varajases eas (Vahur on sealtkandist pärit – toim). Olin kuskil 11-aastane kui Laiuse õlemuuseumil oli toona loodusteemaline näitus, kus kuulsin ka, et sinnakanti olid tulnud kolm metsameest: Toomas Talve, Jaan Lepik ja Aavo Mumm. Samal ajal enamvähem kuulsin ka Tiit Randlast, kelle vesipapp oli seal jõe ääres, kes kunagi Neeruti linde uuris. Sealt mul see huvi algas, et võib öelda, et hakkasin bioloogiks 11-aastaselt.

Ja see on nüüd esimene sellelaadne rekordikogumik?

See on nüüd esimene jah. Ma ei oska öelda kui pikk aeg peab mööda minema, et veel järgmine ilmub. Selleks ajaks ilmselt on mul habe hall juba või on juba uued huvilised. Potentsiaalselt on meil Eestis 500-700 rekordit, mis on loodusega seotud.

Mina kogun ainult loodusrekordeid, tänaseks meie seast kadunud Heino Kees kogus ka väga palju muid. Alguses ma üritasin meedia kaudu sõnumit levitada, et veel rekordeid koguda, aga see ei andnud praktiliselt üldse tulemust. Sain selle kaudu ainult ühe rekordi võõrpuuliigi kohta.

Varasemalt pole seda siis üldse kogutud?

Loodusrekordeid ei ole kogutud tõesti. Üle maailma ka eriti ei koguta, seega oleks paras aeg seda populariseerida. Ameerikas, Venemaal on ilmselt kogutud. Me katsume nüüd Eesti looduse fondi abiga seda ka populariseerida. Kui meil väiksel maal on juba 700 rekordit, siis mis seal Ameerikas veel olla võib.

Kuidas neid nüüd siis kogute?

Individuaalse töö käigus kogun. Järgmiseks ongi Eesti Ornitoloogia Seltsi külastada, siis lähen loodusmehele Hendrik Relvele külla, et puurekordeid välja anda iga liigi kohta. Nii et tihe töö selles osas käib.

Mis on kogumise eesmärk?

Lõppeesmärk on koguda see raamatusse, et rahvuslikku pärandit tutvustada. Samuti tutvustada erinevaid loodusrekordeid meedias.

Kaugele te raamatu valmimisega jõudnud olete?

Puu ja seene rekordid on juba päris suures osas olemas, aga neile tuleb veel kõvasti lisa. Lisaks siis mõned linnud, loomad ja nüüd ka veidi jahinduse kohta saab juurde. Eks materjali kokku panemisega läheb veel kuskil poolteist või kaks aastat kindlasti aega. Võib-olla on seda oodata 2020. aasta sügise paiku, kui seda kirjastan ja see juba üles läheb.

Siit ka üleskutse jahimeetele! Kes teab mõnda jahindusalast rekordit või on kursis sellealase infoga, võtke ühendust rekordikoguja Marek Vahulagamarek.vahula@online.ee.

Loodusrekordid on looduse enda tippsaavutused, nagu kõrgeimad tipud, vanimad elusolendid, kõrgeimad puud jne. Regulaarselt kogutakse loodusrekordeid vähestes maailma riikides, nagu näiteks Ameerika Ühendriikides. Eestis kogutakse loodusrekordeid regulaarselt alates 2014. aasta kevadest. Seda teeb vabatahtlikkuse alusel Marek Vahula, projekti “Meie Loodusrekordid” egiidi all. Rekorditeks on näiteks 134 aastane ebapärlikarp kui Eesti vanimaks elanud loom, kodumaa kõrgeim tipp Suur Munamägi, vanim hiireviu pesa Neeruti maastikukaitsealal.