Kärntõves hundid käivad lambakarju ründamas

Kärntõves hundid käivad lambakarju ründamas

2562
Kärnas hunt. Foto: Aare Veetsmann


Sagenenud on uudised küllatunginud ja inimhirmu kaotanud huntidest, kes külas koeri ründavad. Samuti on jätkuvalt pingelised kiskjate ja lambapidajate suhted. On hunte siis tõesti nii palju?

Teadaolevalt murdsid hundid keskkonnaameti looduskaitse spetsialisti Tõnu Talvi sõnul Valgamaal mullu 38 lammast, mis on maakonna kohta viimase aastakümne keskmine, kirjutab Valgamaalane. “Mõnel aastal, näiteks 2015, oli murtud lambaid veidi vähem, mõnel varasemal oluliselt rohkem”.

Samuti ei eristu Talvi sõnul meie maakond hundi arvukuselt teistest eriliselt. “Seireandmete järgi on viimastel aastatel olnud maakonnas 1–3 sigivat hundipesakonda, mis võrreldav hulk teiste pindalalt ja looduslikelt oludelt sarnaste maakondadega”.

[–] Rõõmu talu veterinaariharidusega lambakasvataja Liilia Tali tõdeb, et karjakasvatajad peavad eksisteerima koos metsloomadega. “Koerte kasutamine on heidutamise mõttes kõige parem – ei saa ju üht liiki ära hävitada selleks, et teine saaks eksisteerida. Tuleb leida võimalusi oma vara valvamiseks”. Sellega on kogenud karjakasvataja päri, et ainult elektrikarjusega hunti ei heiduta.

Maakonna suurima lambakarjaga Kopra karjamõisa üks omanik Raoul Raud kinnitas, et nende juures murti viimati lambaid novembris ja tapetud loomad said keskkonnateenistuses ka arvele. “Kaks hunti käisid, hakkasid sügisel juba pihta, ka jälgi nägime. Suurem osa loomadest on talvel farmi juures, sellepärast praegu ei olegi muret. Nende loomade juures, kes kaugemal, on kaks koera ja elektritara on ümber.”

“Hunditeema ajakirjanduses on kohati ülepaisutatud,” leiab Veiko Andrijainen, kes samuti karjamõisas ametis. “Mina nüüd päris kindel ka ei ole, et kõik need suvised murdmised on hundi murdmised. On ju väga lihtne öelda, et hunt murdis. Ja küllap on lambakadumisi seoses inimestega ka, kõik ei ole sugugi hundi lugu,” tõi Andrijainen välja oma arvamuse.

Hundi tervis ei ole kiita

Valgamaal on lindprii veel üks hunt. Viiest lubatust on lastud neli. Jahimeeste sõnul on sellega kuidas on, kuid kõige hullem – hunte vaevab kärntõbi. Ja üsna hullusti.

“Nüüd marutaudi ei ole, kuid kärntõbe on palju, on juba aastaid olnud ja see piinab loomi,” tõdes jahimees ja taksidermist Aare Jaama, kui oma Soontaga kodu hoovis Põlva jahiseltsi esimehe Aare Veetsmanni toodud Põlvamaal lastud isahunti vastu võttis. “Nüüd ei tohi oma loomi tükk aega lahti lasta,” takseeris ta lumel lebavat suurt looma, kel pool kehapinnast ja jalad karvadest täiesti paljad.

“Eelmisel pühapäeval oli meil ees viiene kari, jahimehed ütlesid, et kõik olid sellised. Ühe suutsime sealt ära lasta,” kirjeldas Veetsmann olukorda Põlvamaal.

Kas ja kui kiiresti kärntõbi hundi tapab või peab ta pehmemate talvede korral kaua virelema, ei oska jahimehed öelda. “Kus see eetika nüüd on? Küttida me ei tohi enam ühtki, load on otsas. Las piinlevad ja surevad haigusesse? Samal ajal nad ju käivad külas pahandust tegemas,” tõi Jaama välja. Samamoodi on tema sõnul haiged teised koerlased – rebased ja kährikud.

Põlvamaal oli sel hooajal kokku seitse hundilaskmisluba. Nüüd on load otsas, kuid Põlvamaa jahimehe sõnul oleks neid vaja veel. Neil olla mitmeid kaamerapilte haigete loomadega.

Loe lähemalt Valgamaalasest.