EJ 2/2017: Kärntõbi – kahepalgeline nakkushaigus

EJ 2/2017: Kärntõbi – kahepalgeline nakkushaigus

1938
Kärntõves rebane. Kärntõve nakkuse tungimine populatsiooni võib põhjustada algusaastatel loomade arvukuse languse isegi kuni 85%.

TEKST ENEL NIIN
FOTO JÜRI JÕEPERA

Kärntõbi on parasitaarhaigus, mida põhjustab umbes 0,2-millimeetrine ja seega paljale silmale nähtamatu lest Sarcoptes scabiei.

Varakevadel pöördutakse veterinaar- ja toiduametisse (VTA) aeg-ajalt murega, et inimasustuse ümber on märgatud luusimas vaaruvat ning hõrenenud karvkattega kährikut. Üldiselt on tõenäoline, et sellist osaliselt karvkatte kaotanud väikekiskjat vaevab sarkoptoos ehk sügelissüüdiklesttõbi ehk rahvakeeli kärntõbi. Sügelised parasiteerivad rohkem kui sajal kodu- ja metsimetaja liigil, kuid igal liigil on erinev parasiidi variant. 


Sügelistesse on väga kerge nakatuda. Kõige kindlam viis on haige ja vastuvõtliku looma otsekontakt. Lestad on võimelised väliskeskkonnas (eriti siis, kui see on jahe ja niiske) ellu jääma isegi kuni nädalapäevad ka ilma peremeesorganismita. Sel juhul võivad nakatada ka lestadega saastunud pinnad (asemed, sügamiskohad, sööginõud, urud jms). 

Looma nakatumisest kuni silmanähtavate haigustunnuste ilmnemiseni võib kuluda üks kuni kolm nädalat.

Kui inimene nakatub

Üksikjuhtudel on täheldatud lemmiklooma sügeliste ülekandumist inimesele. Riskirühm on immuunpuudulikkusega inimesed: vanurid, lapsed, kroonilist haigust põdevad inimesed jne. Lestade ülekandumise ohtu suurendab see, kui loomaga ollakse tihedas lähikontaktis, näiteks kui nakatunud koer magab inimese voodis.

Inimesel, kelle nahka on lestadel õnnestunud tungida, võivad tekkida mõõdukalt sügelevad punetavad täpid kõhul, käsivartel või seljal. Looma lestad ei ole võimelised inimese nahas paljunema ja hukkuvad nädala, maksimaalselt kahe jooksul. Kui puudub pidev nakkusallikas, taandub haigus inimesel iseenesest.

Levik Eestis

Sügelissüüdiklesttõbi on väga vana haigus, mida on kirjeldatud juba umbes 14 000 aastat tagasi ja see on seniajani levinud kõikjal maailmas. Iga 30–45 aasta järel esineb kärntõve leviku ägenemise periood, kui täheldatakse eri loomaliikide massilist nakatumist. Otsekontaktina levivate haiguste edasikandumisele annab alati hoogu juurde see, kui vastuvõtlike organismide asustustihedus on suur.

Aastatel 2013–2015 oli karvkatte osaliselt kaotanud loomi uuritud loomade hulgas püsivalt üks kuni kaks protsenti. Aastal 2016 on nahahaigust põdevatena märgitud neli protsenti uuritud loomadest. Muutuse põhjustas ilmselgelt tõsiasi, et vastavalt VTA ja Eesti Jahimeeste Seltsi lepingule keskendutakse alates 2015. aasta sügisest proovide kogumisel eelkõige surnud, haigetele, haiguskahtlastele ning ebaadekvaatselt käituvatele loomadele. Seega peegeldab 2016. aasta arvnäitaja kärntõves olnud loomade arvu haigete loomade populatsioonis, mitte kogu loomapopulatsioonis.

Hukkunud peremehel elavad lestad edasi vähemalt 36 tundi.

Ravi

Kärntõve ravi on loomapõhine ja seega ei saa metsloomade puhul ravi rakendada. Haiguse kulg oleneb sellest, kui vastupanuvõimeline on nakatunud looma organism. Raskelt haigestuvad eelkõige noored, haiged, alatoitunud ja nõrgad isendid. Parasiitide massilise paljunemise korral väheneb oluliselt metslooma konkurentsivõime olelusvõitluses. Haiguse levides võib loom hukkuda.

Kärntõve piiramiseks metsloomade seas ei ole ravimipõhist meetodit. Haigus taandub iseeneslikult, kui loomade omavahelised kontaktid vähenevad. See, kas vastav tulemus saavutataks küttimise teel, oleneb majanduslikest kaalutlustest. 

Kuidas käituda

Marutauditõrje programmi üks osa on alates selle algusest aastal 2005 kuni seniajani olnud rebastelt ja kährikutelt peaproovide (ja ka vereproovide) kogumine. Praegu on Jahimeeste Seltsiga sõlmitud lepingu eesmärk koguda proove eelkõige haigetelt ja haiguskahtlastelt loomadelt, eemaldades seega populatsioonist nõrgad isendid ning vähendades haiguste levimise ohtu.

Kui metsast leitakse kärntõve tunnustega looma laip, siis haiguse edasise leviku tõkestamiseks oleks kõige asjakohasem korjus matta või põletada. Tavapraktikas on lihtsa võttena kasutatud seda, et korjus riputatakse maapinnast piisavalt kõrgele, siis ei saa kiskjalised seda süüa, aga oma toidulauda saavad ikka rikastada röövlinnud, kellele sügelised ei nakka.

Kuigi kärntõbi on ebameeldiv nakkushaigus, kulgeb see õigeaegse ravi korral kergesti ja taandub kiiresti. Koduloomade raviks on tõhusaid preparaate ja eeldusel, et diagnoos on õige, on prognoos hea.

 

Loe lähemalt ajakirja Eesti Jahimees teisest numbrist, mis on saadaval Lehepunkti suurimate partnerite juures. Üksikuid numbreid võimalik osta ka Eesti Jahimeeste Seltsist.