GALERII! Naised pidasid Käru vallas suurt retrohõngulist ühisjahti

GALERII! Naised pidasid Käru vallas suurt retrohõngulist ühisjahti

3131
Fotod: Andra Hamburg

Esimese hommikuse härmatisega alustati laupäeval, 21. oktoobril Toosikannu puhkekeskuses naisküttide suurt ühisjahti põdrale. Sel korral toimus jaht 1967. aasta stiilis, mis oli pühendatud EJS-i 50. tegevusaastale.

Oma esimesi jahilkäigu kogemusi jagab EJS-i pressiesindaja-toimetaja Andra Hamburg.

Jahipäeva avas Eesti naisküttide seltsi tegevjuht Triin Roostfeldt, tervitussõnad tõi EJS-i tegevjuht Tõnis Korts ja jahi instruktaaži andis Käru jahiseltsi jahimees Jaanar Sõmer.

Seejärel korjati ära üleliigsed tehnikaseaded ning üle 40 naisküti koos külaliste ning ajakirjanikega paigutati veneaegsetesse sõidukitesse. Karges hommikus koos ajastutruus jahirõivastes küttidega vanas autos sõites meenub vaatepilt justkui vanast sõjafilmist. Kõik on korraldajatel peensusteni läbi mõeldud.

Ajajad ja kütiliin seati paika ning ajujaht võis alata. Mind paigutati tubli naisküti Malve juurde ajajaks, kes koos aastase pojaga oli hommikul aktiivselt kaasa löömas. Esimese aju käigus mööda sihti kõndides ja võimalikult kõva häält tehes näeme kohe mitmeid looma jälgi: metskitsed-, sead ja värsked põdra jäljed. Esimene aju läheb päris aktiivselt, mille käigus märkame kakku lendamas ja minki vm selle taolist ulukit eemal jooksmas.

Esimese ajujahi käigus olen saanud juba põneva ja adrenaliinirohke kogemuse, naiskütt selgitas kuidas teiste distantsist häälte järgi aru saada ja jälgida, samal ajal näitab ka värskeid jälge ning veab last. Hea tempoga jõuame sel korral „tulutult“ kütiliinini.

Siis jõuan arusaamani, et polegi see küttimine nii kerge, et lähed kohale ja kohe midagi juhtub. Seega ootame järgmist aju. Sel korral on tempo veidi aeglasem ja ühelt poolt ajajaid vahepeal hästi ei kuule, ent mingil hetkel jõuavad nad ka liinile järele. Lisaks on tee muutunud vesiseks ja rägastikuks, õnneks kummik peab ja meel on vaatamata kergele külmetusele hea. Jõuame välja suurele lagendikule, ent põdrast endast olid järel vaid värsked jäljed.

Seega on aeg kosutavaks lõunaks, et saaks uuesti metsa minna. Seekord saan osa võtta kütiliinil koos naisküti Tooniga. Paigale seades on võimalik u 10‒15 minutit vaikust looduse helisid nautida ja jõuda mõttele, et liiga kaua on möödas viimatisest metsaskäigust. Siis aga hakkame vaikselt ajajate hääli kuulma ning ei möödu palju kui näemegi põdralehma koos vasikaga ning peagi jookseb samast sihist mööda metskits.

Pärast seda kuuleme ka esimesi püssipauke, mis kostuvad kütiliini algusest. Hiljem selgub, et üks põdravasikas saadi kätte. Vahepeal liigume videograafiga tagasi kütiliini algusesse. Enne seda saavad veel kaks naiskütti suuremat põtra sihtida, ent seekord loom pääses. Küll aga sai ajakirjanik sealt loomast hea kaadri. Seejärel jõuavad ka ajajad juba peaaegu kütiliinini, enne aga jääb üks segaduses täiskasvanud põder täpselt minu ja teiste ajajate vahele toppama. Suures saginas ja ehmatuses jääb mul täpne asukoht tabamata, kuna pidin end tahapoole hoidma. Põder on selleks ajaks juba ajust tagasi pöördunud ja putku pannud. Sellega lõppeb ka seekord põdrajaht ning kütitud põdravasikas tõmmatakse kambaga metsast välja.

Kütid kogunevad sõidukitesse ning Toosikannus toimub traditsiooniline jahi lõpetamine ning jahikuninganna valimine, kelleks osutus põdra küttinud Mare. Seekord oli jahijumalanna Diana meid õnnistanud kena ja eduka jahiga. 60ndate teemalisele jahile järgneb pidulik ja stiilikohane lõpetamine.

Vaata ka Kanal 2TV3 ja Õhtulehe kajastust naisküttide ühisjahist.