EJ3/2016: Mati Kaal 70

EJ3/2016: Mati Kaal 70

1571
Mati Kaal. Foto: Kaarel Roht

TEKST JAANUS VAIKSOO 

Ajakirja Eesti Jahimees eelkäija – ajaleht Jahimees – hakkas regulaarselt ilmuma 1992. aastal. Sellest aastast peale on toimkonna töös osalenud ka Tallinna loomaaia direktor Mati Kaal.

Pea sama kaua on Mati ajalehele-ajakirjale ka kirjutanud. Eesti Jahimehel ja Eesti Jahimeeste Seltsil on rõõm soovida heale kolleegile ning sõbrale kahekordselt õnne: 9. mail anti Mati Kaalule pidulikult üle Eerik Kumari looduskaitsepreemia ja 3. juunil tähistas ta 70 aasta juubelit.

 Mida tähendab sinu jaoks Eerik Kumari? Kui tihedalt temaga omal ajal kokku puutusid?

Professor Kumarit tundsin ma isiklikult, kuigi tema oli eelmise põlvkonna esindaja. Puutusime omal ajal üsna tihedalt kokku peamiselt Eesti Looduseuurijate Seltsi ja teaduste akadeemia looduskaitse komisjoni ettevõtmistes. Tema koostatud linnumäärajate varal õppisin juba algkoolipäevil meie kohalikke linde vaatlema ja tundma. Muidugi oli ta loodushuvilisele maapoisile toona ülim, peaaegu ebamaine autoriteet ja eeskuju.

Vaieldamatult on Eerik Kumari autoriteedi mõju Eesti riikliku looduskaitse traditsioonide püsimisele ja arendamisele raske üle hinnata, mistõttu temanimelise riikliku preemia saamist võtan väga tõsise tunnustusena.

Oled öelnud, et loodushuvi on sul kaasasündinud kiiks, mida ilmselt veelgi süvendas lapsepõlv Saaremaal. Meenuta, kuidas sai see kõik sinu elus alguse?

Olen sellest väga palju rääkinud, aga see kiiks on mul tõesti kaasa sündinud ja ilmnes lähedaste mälestuste kohaselt juba mõneaastaselt. Saaremaal Pöide vallas üles kasvanuna oli ehe loodus iga päev ümberringi käepärast võtta, mistõttu huvi üha süvenes. See päädis pärast põhikooli pealinna tädi juurde kostile kolimisega, et siinses loodusmajas (toonane vabariiklik noorte naturalistide jaam) formaalharidusele loodusteaduslikku lisa ammutada.

Kui palju jõuad praegu päris loodusesse uitama? Kus kulgevad sinu metsa- ja mererajad?

Paraku on viimastel aastatel liiga napilt olnud võimalusi metsa ja mereranda jõuda. Kui tervist jagub, loodan edaspidi pisut enam selleks aega tulevat. Viimaste aastate puhkused on mind viinud eksootilisemasse ümbrusse, loodusjuhina põhiliselt Tansaaniasse.

Täpselt kümne aasta eest sinuga loomaaias vesteldes oli sul ees kohtumine Saksa loomaaiasõprade liidu delegatsiooniga, kes tõi loomaiale kingituseks projekti lumeleopardide uue ekspositsiooni jaoks. Selle vahepealse kümnendiga on loomaaed kiiresti edasi arenenud. Valminud on esinduslik keskkonnahariduskeskuse hoone. Mida pead ise kõige olulisemateks tegudeks? Millised on tulevikuplaanid?

Selle projekti järgi ehitatud ekspositsioon on nüüd juba seitse aastat käigus olnud. Uuematest ehitistest mahuvad selle kümnendi sisse veel väikeste kaslaste ja kureliste ekspositsioonid, paksunahaliste maja teravmokk-ninasarvikute osa ja kogu loomaaia soojavarustuse rekonstrueerimine, teadusliku liigikaitse labori uus hoone ja muidugi looduskooli suurejooneline hoone, mille ametlik lohisev nimi on keskkonnahariduse keskus. Eks kogu minu loomaaiandusliku tegevuse suurim saavutus ole ikka Veskimetsa maile kolimine, milleta poleks olnud võimalik nüüdisaegse loomaaia rajamine Tallinna. Tuleviku suurem ettevõtmine on loodetavasti järgmisel aastal valmiv jääkarude ekspositsioon loomaaia põhjavärava lähistele polaariumi piirkonda.

Kas sul on loomaaias ka mõned lemmikelukad, kelle elu ja tegemisi eriliselt jälgid, või ei tohi loomaaia direktoril “lemmiklapsi” olla?

Ega ole jah väga sünnis mõnd elukat teiste hulgast esile tõsta, aga ega kõigiga pole võimalik võrdväärselt tegelda. Mõnega, nagu Amuuri leopard, habekotkas jt, on olnud võimalus pisut põhjalikumalt tegelda. Ja muidugi meie kitslaste kollektsioon, mis on maailma parim.

Kuidas on edenenud Tiit Marani juhitav Euroopa naaritsa loodusesse siirdamise projekt?

Meie teadusliku liigikaitse labori töötajad on tema juhtimisel maailma selle kõige haruldasema pisikiskja hävingust päästmisega tegelnud juba kõva 30 aastat. Praegu võib küll ütelda, et oleme Hiiumaal toime tulnud elujõulise isereguleeruva saareasurkonna ülesehitamisega ja Tiit Maranist on saanud selles asjas tunnustatud rahvusvaheline ekspert.

Jahipidamine on olnud sinu jaoks elu loomulik osa, sest ka isa, vanaisa ja onud olid jahimehed. Kui aktiivne jahimees oled ise olnud?

Viimastel aastatel pole ma just väga tihti metsa pääsenud ja sellest johtuvalt ka eriti aktiivset jahimehe elu elada saanud.

Mis on praegu jahinduse kõige olulisem ülesanne?

Jahindus peab olema looduskaitse oluline osa, mis tagaks operatiivselt tasakaalu inimtegevusest mõjutatud elukeskkonnas. Neitsilik ürgloodus võiks hakkama saada ka ilma niisuguse vahelesegamiseta.

Mõnedki metsloomad ja -linnud on ennast päris mugavalt ka linnas sisse seadnud, paljunenud ja üha rohkem on see hakanud häirima linnainimesi: metssead, koprad, kanakullid, viimati mingid Tallinna jahisadamas. Kas metsloom võib linnakeskkonnaga siiski üllatavalt hästi kohaneda?

Eks muude elukatega ole sama lugu kui meie, inimeseloomadega. Tuleb kohastuda muutuvate tingimustega või hääbuda. Meie asi on ka siin tasakaal majja seada. Asulates pole võimalik jahti pidada, aga kohalike omavalitsuste asi on neil puhkudel olukorda reguleerida ja mõistlik tasakaal jalule seada. See ülesanne pole kergete killast, sest linnastumise protsess toodab järjest enam inimesi, kes ei suuda ratsionaalselt mõelda ja oma ülevoolavate emotsioonidega muudavad olukorra kõvasti keerulisemaks.

Oled töötanud Tallinna loomaaias alates 1968. aastast. Igas töös, mis aastatega omaseks saanud, on ka omajagu rutiini. Kuidas suudad seda ületada?

Loomaaianduses on õnneks rutiini üsna vähe ja see on seotud eelkõige bürokraatiaga. Selle vastu aitab, kui minna loomi vaatama, sest nemad oskavad alati millegagi üllatada.

Kas on sul kodus mõni elukas või piisab loomaaiast?

Aja jooksul on mul kodus olnud õige mitmesuguseid elukaid alates koertest ja kassidest ning lõpetades akvaariumikalade, mitmesuguste sisalike ja isegi boamaoga. Vanemas eas pole enam kedagi võtnud.

Sa oled ka hea ladusa sulega kirjamees. Millist kirjandust sa kõige rohkem praegu naudid?

Kõige enam loen ikka aimekirjandust. Niisuguseid raamatuid nagu Jared Diamondi “Püssid, pisikud ja teras” või David Quammeni “Dodo laul” ja “Hüpe” pole lihtsalt võimalik enne käest ära panna, kui on läbi loetud. Hiljem olen ikka ja jälle sunnitud neid mõne fakti täpsustamiseks riiulist kätte võtma.

Nüüdisaja loomaaiad saavad töötada ainult ülemaailmse võrguna. Kas praegune ärev ja pingeline olukord maailmapoliitikas mõjutab mingil moel ka loomaaedade koostööd? Kas pead olema ka omamoodi diplomaat ja Eesti saadik?

Kõik on kõigega seotud ja inimtegevuse ükski valdkond ei pääse päriselt ka niisugustest sotsiaalsetest ning poliitilistest mõjudest. Siiski on loomaaednikud ise nii suured “tsunftivennad”, et poliitikat enamasti tegevuse sisulistesse põhieesmärkidesse ei sega. Küll aga sugenevad mitmel pool aeg-ajalt probleemid poliitiliste võimukandjatega. Ega meiegi ole siin erand.

Milline oli sinu viimane muusikaelamus?

Klassikatähtede kontsert Estonia kontserdisaalis.

Kõlagu sulle siis sünnipäevaks nende parimad helid!




JAGA