EJ2/2017: Ettepanek – loeme üle Eesti metskitsed!

EJ2/2017: Ettepanek – loeme üle Eesti metskitsed!

1203
Fotod: Jüri Jõepera

TEKST TIIT RANDVEER
FOTOD JÜRI JÕEPERA

2017. aasta loomaks on kuulutatud metskits, millega kaasneb üldsuse tavalisest suurem tähelepanu kõige vastu, mis on selle looma elutegevusega seotud.

Parim osa loodushuvilistest inimestest ehk jahimehed on nimetanud 2017. aasta ka “Loenda ulukiks!” aastaks. Kui pidada silmas sedagi, et 2017. aasta pole tavaline, vaid eriline – EJS-i juubeliaasta –, siis viitab kõik sellele, et aeg on küps lugeda siinsed metskitsed üle. Millal siis veel, kui mitte nüüd!

Ajalugu

Metskitse arvukuse dünaamika on kulgenud läbi aegade väga suurte tõusude ja mõõnadega. Erinevalt põdrast, kes asustas siinsed alad pärast viimast jääaega ja pole siit vahepeal kordagi lahkunud, on metskits viibinud siin vaid soojematel kliimaperioodidel. Pärast viimast, mitu sajandit kestnud eemalolekut ilmusid metskitsed algul Liivimaale ja seejärel Eestimaale 19. sajandil. 20. sajandi alguseks jõudis areaali põhjapiir Soome laheni ja järgneval aastakümnel kasvas nende arv jõudsalt, kuni sõjaaegne anarhia ja 1915.–1916. aasta karm talv selle protsessi lõpetas.

Loendused

Esimese ulukite loenduse korraldas metsade peavalitsus 1925. Selle käigus selgus, et riigimetsades, mis moodustasid umbes 80% olemasolevaist, elutseb 3800 metskitse. Järgmine loendus tehti 1931. aasta talvel, siis oli asurkond enam kui kahekordistunud. Seejärel arvukus kasvas, kuni sajandi kõige karmima 1939.–1940. aasta talveni, kui riigimetsades loendati 21 950 metskitse. Kui palju neist kevadeni ellu jäi, ei oska arvata, igatahes leiti sel talvel kokku 4453 metskitselaipa. Need arvud on võetud ajakirjas Eesti Mets avaldatud J. Teino artiklitest.

Tolleaegsetesse loendusandmetesse peab suhtuma veelgi suurema kahtlusega kui hilisematesse. Tõenäoliselt oli metskitse asustustihedus Eesti mandriosas 1930. aastate lõpul samas suurusjärgus kui arvukuse hilisematel kõrgperioodidel. Olgu siinjuures toodud üks kõnekas näide selle arvamuse toetuseks. Metsateadlane A. Mathiesen on kirjutanud, et kui 1936. ja 1937. aastal kütiti Eestis riigimetsade ametkonna väljastatud lubade alusel vastavalt vaid 230 ja 413 sokku, siis Järvselja õppe-katsemetskonnas võeti 1937. aasta sügisel lisaks sellele ette tõeline klaperjaht. Metsakahjustuste vähendamiseks otsustati reguleerida metskitsede arvukust ja selleks saadi ka põllutööministeeriumilt luba. Metskonna personal ja jahikülalised küttisid 119 metskitse. Neist 64 olid emasloomad, kelle laskmine oli üldjuhul keelatud.

Pärast jahti korraldati loendus ja tehti kindlaks, et 895 looma jäi veel metskonna piirides edasi toimetama. Ei tea küll, kuidas loendustulemustesse suhtuda, aga jahisaagis pole põhjust kahelda. A. Mathiesen oli metskitsede vastu väga vaenulikult meelestatud ja mitte üksnes sellepärast, et nad metsale korvamatut kahju teevad, vaid ka seetõttu, et nad orast tallavad ja söövad, “mistõttu saak kuni 50% alla normi on”. Jäägu see süüdistus auväärse professori südametunnistusele, aga tema oletus, et liigi tegelik asustustihedus on kuus kuni kümme isendit 100 ha kohta, oli küll oma aja teadmiste tasemest oluliselt adekvaatsem.

Ametlikud andmed

Alates 1955. aastast kajastavad metskitseasurkonna arengut nn ametlikud loendusandmed, mis koostati jahimeeste edastatud asjakohase info alusel (joonis 1). Taustaks lisasin joonisele küttimisinfo ning kokku liidetuna hundi ja ilvese arvukuse andmed, mis (ühele graafikule mahtumiseks) kümnega korrutatud. Väga teravahambuline on see graafik!

Arvukuse tegelik dünaamika ei saanud olla niivõrd “närviline”, kui ametlik loendus seda näitab. Arvukuse kaks tippu, 1970. aastate keskel ja 2005.–2007. aastail ning suur langus 1990. aastate keskel on adekvaatselt kujutatud, aga “saehambad” 1986.–1987. ja 1991.–1992. aastatel, kui arvukus kasvas vastavalt 39 000 isendilt kuni 55 000 loomani ja 46 000 isendilt kuni 60 000 loomani, on küll ebaloogilised. Mäletan, et küsisin kord ühelt tolleaegselt jahindusjuhilt, millega neid imetabaseid jõnkse seletada, ja ta vastas, et neil aastail nõuti jahimeestelt “tõsisemat suhtumist metskitsede loendusesse”! Küllap siis suhtutigi tõsisemalt.

Arvukuse tippajad

Kui palju metskitsi võis arvukuse tippaegadel siinmail elutseda? Esimene kõrgaeg jääb juba enam kui nelja aastakümne taha ja väga spekulatiivne oleks siinjuures takkajärgi mingeid arve välja pakkuda. Isikliku mulje põhjal oli tookordne tipp järgmisest kõrgem, aga selline arvamus võib tuleneda ka asjaolust, et siis oli domineeriv nn põllumetskits.

Lumevaesed talved 1970. aastate algul ja külluslik toidubaas – talivilja oras – meelitas loomad karjadena põldudele, kus nad hästi silma paistsid. Massilist suremust põhjustaski asjaolu, et järgnevatel pisut raskematel, aga meie oludes täiesti keskmistel talvedel jäid põllud lume alla ja tekkis vajadus metsast toitu otsida. “Heast elust” nõrgestatud metskitsed, paljudel peegel “pasatõvest” must, ei tulnud sellega toime. Ei mäletagi, kas suurem suremus oli 1975.–1976. või 1976.–1977. aasta talvel. Suurkiskjad oleksid võinud oma sanitarirolli täites niisuguse dramaatilise kollapsini viinud üleasustust ära hoida, aga neist tõhusama – ilvese – arvukus oli väga madal ja huntegi oli praegusega võrreldes vähem.

Ülisuur arvukus 2005–2007

Metskitse arvukuse kohta aastail 2005–2007, kui see oli taas ülisuur, avaldasin oma tagasihoidlikku arvamust artiklis “Metskitse probleem toob värsket õhku”, mis ilmus Eesti Jahimehe 2008. aasta esimeses numbris. Pakkusin tookord välja, et Eesti metskitseasurkond koosneb kevadel enne tallede sündi vähemalt 150 000 isendist. Ennekõike lähtusin sel ajal korraldatud ajuloenduste tulemustest: seitsmes piirkonnas talvel ja varakevadel läbiaetud 2990 hektaril leiti elutsevat 220 metskitse, mis teeb asustustiheduseks umbes 74 isendit 1000 hektaril.

Ka uued teadmised selle kohta, kui palju metskitsi langeb aastas ühe ilvese saakloomaks ja kevadistel pabulahunnikute marsruutloendustel leitud metskitsejäänuste arv (tihedus) ei sobinud kuidagi kokku ametlike loendusandmetega.

Lähtudes oletusest, et metskitsede elupaikade pindala Eestis on umbes 2,37 miljonit hektarit, saaksime asurkonna suuruseks isegi 175 000 isendit, aga nii suurt arvu ei julgenud välja öeldagi. Selle 2,37 miljonit hektarit on kunagi välja rehkendatud jahikorralduse töörühm, kes juba ammu laiali saadetud ja millesse võib suhtuda erineval moel. Aga kas keegi oskab mingit täpsemat arvu välja pakkuda? Ka uued teadmised selle kohta, kui palju metskitsi langeb aastas ühe ilvese saakloomaks ja kevadistel pabulahunnikute marsruutloendustel leitud metskitsejäänuste arv (tihedus) ei sobinud kuidagi kokku ametlike loendusandmetega, viidates sellele, et tegelik arvukus pidi olema loendatust kaks–kolm korda suurem.

Järjekordne jõnks

Praeguseks on metskitseasurkond läbinud järjekordse “jõnksu”. 2009.–2010. ja 2010.–2011. aasta talved olid tõesti rasked ja metskitsi suri massiliselt. Nüüd on populatsioon taas kasvamas. Kuidas seda kõike numbrites väljendada? Kogu Eesti kohta on kasutada vaid nn jäljeindeks: ruutloenduste tulemusena välja arvutatud ühe kilomeetri marsruudi kohta tulevate jäljeridade arv. Üsna tõenäoliselt kajastab see indeks arvukuse muutusi (joonis 2), aga kui adekvaatselt ja mil määral mõjutavad tulemust kõrvalised tegurid, näiteks konkreetse talve ilmastik, vajaks uurimist. Muidugi oleks kasulik teada, kuidas see abstraktne jäljeindeks liigi arvukuse või asustustiheduse keelde tõlgituna kõlab.

Tegelikust asustustihedusest saame aimu vaid loomi üle lugedes, s.o ajuloendusel. Niisuguseid on kogu selle huvitava perioodi jooksul kahes Eesti piirkonnas, Tipu uurimisalal (s.o Kilingi Nõmme ja Tipu jahipiirkonnad) ning Järvselja jahipiirkonnas ka korraldatud: alates 2008. ja 2009. aastast (vastavalt Tipus ja Järvseljal) igal sügisel, aga mõnel aastal ka kevadel. Olgu siinjuures esitatud sügisloenduste tulemused (joonis 3). Üsna kindlasti pole need kaks metsamassiivi metskitsede lemmikelupaigad, mistõttu sealne asustustihedus on keskmisest väiksem. Näeme, et arvukus langes paari aastaga mitukümmend korda. Muide, Tipus ei aetud kahel järjestikusel, 2011. ja 2012. aasta kevadel mitte ühtegi metskitse välja vastavalt 900 ja 1100 ha suurustelt loendusaladelt! Metskitseasurkonna vähenemine kogu Eesti tasemel nii dramaatiline – lausa mitukümmend korda – kindlasti ei olnud.

Praeguseks on metskitseasurkond taas tõusuteel. Asustustihedus aastal 2016 moodustab Järvseljal 75% ja Tipus 57% sellest, mis see oli 2009. aastal, kui uskuda ajuloenduse tulemusi (joonis 3). Kogu Eesti keskmine jäljeindeks näitab, et arvukus on jõudnud 54% tippaja tasemest (joonis 2).

Loendama!

Oleme kogenud, et metskitse arvukus võib muutuda väga kiiresti, kord on neid liiga palju, kord liiga vähe. Mida üks või teine olukord liigi arvukuse või asustustihedusena väljendatuna tähendab, seda me kahjuks ei tea. Just praegu on niisugune ajavahemik, kus metskitsede asustustihedus näib olevat mõõdukas ehk siis – pikemal ajaskaalal üsna keskmine. Seegi on üks põhjus, miks just nüüd on sobiv aeg metskitsed üle lugeda. Minu üleskutse: korraldame selleks eeloleval sügisel, oktoobris või novembris ajuloendusi.

Lühidalt metoodikast

Eks see ole nagu ajujaht, kus mõni metsaosa läbi kammitakse, ainult et mastist väljuvaid ulukeid ei kütita, vaid loendatakse ja pannakse kuhugi kirja. Ala peaks olema ümbritsetud piisavalt laiade sihtide või teedega, et ajust väljuvaid ulukeid oleks kerge märgata. Külgedel ja frondil paiknevad loendajad peaksid üksteist nägema, samuti nagu ajajadki. Viimaste vahe võiks üldjuhul olla 30–50 m, aga eks see olene metsast, kus toimetatakse.

Loendajad lepivad eelnevalt kokku, millist lõiku sihist või teest igaüks jälgib, ajajad panevad kirja uluki, kes jookseb ajust tagasi tema ja vasakpoolse (või parempoolse, kui nii kokku lepitud) naabri vahelt. Masti suurus oleneb loendusel osalejate arvust.

Hea, kui see oleks vähemalt 100–200 ha või suuremgi, aga niisuguse läbiajamine ühe keskmise jahiseltskonna oma jõududega ei pruugi õnnestuda. Kui mõnel seltsil on motivatsiooni loendust põhjalikumalt teha ja võimalus lisajõudu kaasata, oleks muidugi hea, aga abiks seegi, kui aetakse läbi kaks-kolm 40–60 ha suurust masti. Igalt seltsilt võimete kohaselt!

Konkreetse jahipiirkonna kohta nii väikselt pinnalt saadav tulemus väga informatiivne ei ole, kogu Eesti kohta aga küll, kui niisuguseid maste piisavalt palju peaks kogunema. Pole just hea variant (nimetagem seda miinimumprogrammiks), aga loendust võib ka ajujahiga kombineerida. Kõik ajus olnud ulukid pannakse kirja, aga põtru või hirvi ka kütitakse.

See on mõeldud ühekordse aktsioonina. Võtan andmete koondamise, analüüsi ja kokkuvõtte tegemise oma ülesandeks.

Tulemused avaldan Eesti Jahimehes eeldusel, et on midagi kokku võtta ja analüüsida. See oleneb teist, hääd lugejad.

Andmed saatke Eesti maaülikooli metsandus- ja maaehitusinstituuti aadressil Tiit Randveer, Kreutzwaldi 5, Tartu 51014.