EJ2015/5: Ulukitest hooliv metsaomanik

EJ2015/5: Ulukitest hooliv metsaomanik

2339
Mustikas on ulukite supertoit. Foto: Krista Keedus

Ajakirjas Jahti nr 2/2015 ilmus Ere Grenforsi artikkel, kus ta kirjutab Soome uuest metsaseadusest, mis võimaldab metsakasvatuses arvestada ka ulukite vajadusi. Mõttearendused võiksid huvi pakkuda ka meie metsaomanikele, seetõttu avaldame artikli, küll veidi lühendatuna.

Ulukitest hooliv metsaomanik tegeleb ka ulukite elutingimuste parandamisega oma metsas.

Soome uuendatud metsaseadus toob metsamajandusvõtete valikusse muudatusi. Metsaomanik saab peale vastutuse ka vabadusi, mille rakendamine pakub omakorda ulukitele uusi võimalusi. Mitmekülgsele ja jätkusuutlikule metsamajandamisele on tellimust ka metsaomanike seas. Ainult majanduslikule kasule orienteeritud metsamajandus ei ole alati kõige õigem.

Püsimetsana majandamine sobib metsisele

Uus seadus lubab vaidlusi tekitavat erivanuselise metsa kasvatamist ehk püsimetsana majandamist. See aga jagab inimeste arvamused kaheks.

Nii või teisiti, tavapärane eri vanusrühmadega metsamajandus tekitab metsa eluringi teatud etappides metsakanalistele kümneteks aastateks ebasobiva olukorra. Lageraie järel on lank liiga lage ja varjevõimalused puuduvad. Püsimetsas aga leidub näiteks metsisele alati varjepaiku.

Mustikas on ulukite supertoit

Enamikule puhmarinde elanikele, ka metskanalistele, on kõige tähtsam toidutaim mustikas. Kanaliste poegade esimeste nädalate toiduks hädavajalikud putukad ja ka varjevõimalused leiduvad just mustikapuhmaste vahel. Täiskasvanud kanalistele maitsevad ka marjad, õied ja lehed. Mustikas sisaldab palju toitaineid ja muid vajalikke elemente, mistõttu seda võib nimetada ulukite supertoiduks.

Uuringute tulemusena on mustikapuhmaste säilimine püsimetsana majandamise korral märgatavalt parem. Lageraie järel väheneb puhmaste arv drastiliselt, mis tähendab omakorda kanaliste poegade esimeste elunädalate toidu- ja varjevõimaluste kadumist.

Eriti katastroofiliselt mõjub mustikale maapinna mineraliseerimine ja kändude juurimine energiapuuks. See lõhub mustikate levikule väga olulised risoomid. Ulukite heaolu arvestavates metsamajandussoovitustes rõhutatakse just lageraiete vältimist ja õigeaegset hooldusraiet aladel, kus alustaimestikus on puhmarinne. Sobivalt varjulises, õigeaegselt harvendatud metsas on valgustingimused puhmarindele kõige sobivamad.

Ulukite varjetukad majandusmetsadesse

Püsimetsana majandamisele on ka alternatiive. Metsamajanduse arendamiskeskuse Tapio väljatöötatud varjetuka meetod on lihtne ja odav viis parandada ulukite elutingimusi majandusmetsas.

Uluki varjetukk tekib, kui jätta raiel alles metsas pearindest alla jäänud puid ja nende moodustatud puurühmi. Suurus võib kõikuda mõnest puust kuni sajakonna-ruutmeetriste rühmadeni. Näiteks laanepüüle piisab mõnekümne-ruutmeetrisest laigust reviiri keskel.

Varjetuka kuju võib olla väga erinev. Piklik raiumata ojakallas lageraielangi serval võib olla suurepärane. Harvendusraie käigus alles jäetud tuka saab raiuda lõppraie käigus. Varjetuka puidust saadav raietulu jääb vaid hilisemaks.

Varjetuka üks tähtsamaid eeliseid on, et see on dünaamiline element, mis võib varieeruda nii ajaliselt kui ka asukoha poolest olenevalt metsa arengust. See erineb säilikpuudest, mida säästetakse kõigis raiejärkudes.

Ulukitele varjetukkade jätmine ei lisa, vaid hoopis vähendab töömahtu. Kontrollitud mittehooldatav ala metsas sobib ulukitele. Tapio pakutav varjetukkade hulk hektarile on kolm kuni viis.

Kommenteerib Eesti maaülikooli metsabioloogia osakonna juhataja, metsabioloogia professor Kalev Jõgiste

Säilikelementide jätmine raietegevuse käigus on olnud aruteluteema pikka aega. Kui metsaökosüsteemis toimub suur muutus (näiteks lageraie või loodusliku häiringu tõttu eemaldatud või hukkunud puurinde puhul), siis kannavad säilikelemendid järgmisse metsapõlve olulise määra eelneva metsa elustikust ja tagavad uuenemise ning ökosüsteemi taastumise.

Häiringute ja metsade majandamise puhul säilib (või säilitatakse) suur hulk elusat biomassi, mis on võimeline andma uuendust, säilivad taimede seemned ja eeluuendus, mis samuti toetavad uue taimkatte tekkimist. Samuti on surnud biomassil oluline roll toitainete varu või kasvupinnasena. Olenevalt häiringu tugevusest on säilikelementide määr ja omadused erinevad.

Loomastikule (kaasa arvatud jahiulukitele) on olulised muutunud ökosüsteemi elus, aga ka surnud koostisosad. Nii toidubaasi kui ka varjekohana on tähtsad suured säilinud puud, lamapuit, aga ka alusmetsa liigid. Kõige suurem mõju on väikesel pinnal säilitatud puuderühmadel, kus kogu algne metsaökosüsteem on väikesel pinnal alles muutmata kujul. Kui majandamisel on raielankide pinnad suured (näiteks Põhja-Ameerikas), siis on puuderühmade olemasolu otsustav suurulukite ning lindude varje- ja pesitsuskohana. Kindlasti on muutund keskkonnal oma mõju elustikule, kuid säilikelemendid leevendavad tekkinud olukorda ja kiirendavad taastumist.

Ajakirjast Jahti refereerinud PEETER HUSSAR




JAGA