EJ 1/2017: Jahimehe kuvand ühiskonnas I

EJ 1/2017: Jahimehe kuvand ühiskonnas I

1572
Foto: erakogu

TEKST TIIT RANDVEER

Juba 1940. aastatest lähtutakse ulukimajanduses ja liigikaitses arusaamast, et ulukiasurkondi mõjutab looduslike teguritega vähemalt samal määral ja vahel enamgi inimeste, täpsemalt huvirühmade suhtumine liikidesse.

Inimeste hoiakud on kui suured ohtlikud kivid kärestikus. Püüdlus lahendada keskkonnaprobleeme hoiakute ja tõekspidamiste muutmisega oleks kui püüe õhkida kõik takistused, mis võiks ohustada kanuuretke kärestikulisel jõel. Märksa parem oleks takistused välja selgitada ja meelde jätta ning jõel kanuuga liigeldes neid lihtsalt vältida.
– Thomas Heberlein


Seda, kuidas inimesed mõjutavad ulukipopulatisoone ainuüksi oma suhtumisega – poliitiliste, looduskaitseliste ja jahikorralduslike otsustega – nimetatakse inglise keeles human dimension (HD), eesti keeles “inimlik mõõde”. Vähem kui 50 aastaga on see kujunenud akadeemilises maailmas üldtunnustatud uurimisobjektiks. Asutatud on isegi asjakohane ajakiri Human Dimensions in Wildlife (Inimlik Mõõde Eluslooduses).

Ajakirjas 2011. aastal avaldatud J. Glikmani ja B. Franki artiklis “Human dimensions of wildlife in Europe: The Italian way” (“Inimlik mõõde Euroopa elulooduses: Itaalia näide”) antakse põhjalik ülevaade valdkonna arengutest Euroopas, näidates, et ilmunud on 300 HD-teemalist kirjatööd, mis on avaldatud 26 riigis (11 keeles), kaasa arvatud Eestis.

Milline on jahipidamise populaarsus ja inimeste suhtumine sellesse valdkonda eri riikides ja mis nende meelsust mõjutab? Kuidas suhtub üldsus ulukitesse? Mida soovivad või lausa nõuavad inimesed asjaomastelt ametkondadelt? Eestis on aktuaalne riigiasutuste, jahindus- ja looduskaitseorganisatsioonide, huvirühmade ning üldsuse kommunikatsioon. Olgu siin märksõnad näiteks “šaakal”, “hunt” ja “lendorav”.

Ameerika Ühendriigid

USA-s korraldas uuringufirma Responsive Management (RM) 1995., 2003. ja 2006. aastal küsitluse, mille kohaselt toetas jahipidamist vastavalt 73%, 75% ja 77% vastanuist ning vastu oli 22%, 17% ja 16%. Tulemused on stabiilsed: nii oli 2015 aastal toetajaid 77% ja vastaseid 12%. Ülejäänutel puudus kindel seisukoht. Seega suhtub umbes kolmveerand USA elanikest jahipidamisse positiivselt ja see on kasvav trend. Selgus ka, et toetus jahipidamisele on negatiivses korrelatsioonis inimpopulatsiooni tihedusega, mis pole muidugi uudis.

Küttimisse suhtub soodsalt 70% suurlinnade, 80% väikelinnade ja 89% maaelanikke. Vanemate inimeste suhtumine on positiivsem. Seda seletatakse asjaoluga, et elueast tingituna on neil olnud jahiga rohkem kokkupuuteid. Ilmnes ka tendents, et haridustaseme tõustes toetus jahipidamisele väheneb. Kommentaarina lisaksin, et haridustasemest kindlasti enam mõjutab suhtumist eriala. Kõrgesti haritud metsamehelt ei oskaks kuidagi negatiivset suhtumist oodata, filoloogi puhul see ei üllataks. Muu hulgas selgus, et ameeriklased aktsepteerivad ulukiasurkondade vähendamise põhjusena pigem loomade heaolu ja nende elupaikade parandamist, kui inimeste vara kahjustamist (olgu põllu- ja metsakahjustused või liiklusõnnetused).

Jahivastaste põhiargument oli selle tegevuse amoraalsus (ei ole moraalne loomi tappa). Paljudele ei meeldi jahimeeste halb käitumine: küttimine teede lähedal, loata viibimine eramaal, alkoholi tarbimine jne. Arvati (ekslikult) sedagi, et jahipidamine ohustab ulukipopulatsioone. Veel seostati jahipidamist vägivaldse ja antisotsiaalse käitumisega ning loomade vastu suunatud julmusega. Artikli autorid viitavad ühele uurimusele, kus on näidatud, et niisugustel spekulatsioonidel pole vähimatki alust.

Järeldusi ja soovitusi, mida autorid oma uuringu põhjal välja toovad, oleks meilgi kasulik teada ja järgida.

  • Jahinduse maine on hea ja näitab isegi paranemistendentsi. Seda võib ohustada jahimeeste halb käitumine.
    • Jahindusteemat käsitledes või selle üle diskuteerides ei tohi eeldada, et laiem üldsus tõlgendab jahindust samamoodi kui ulukimajanduse professionaal. Üldsusega suheldes oleks parem kasutada mõisteid “legaalne” või “seaduslik” küttimine.
    • Jahinduse ökoloogilistele (aga mitte rekreatiivsetele ja sportlikele) külgedele apelleerimine leiab üldsuses positiivsemat vastukaja. Seega, jahinduse mainekujunduse ülesanne on näidata seda valdkonda pigem ökoloogilise ettevõtmise (näiteks arvukuse reguleerimine) ja mitte spordi ega turismimajanduse kontekstis. Peaaegu kõik ameeriklased õigustavad jahti toidu hankimise eesmärgil, seega tasub alati rõhutada kasust lähtuvat motiivi.
    • Tuleb vahet teha, mis on animal welfare (loomade heaolu) ja mis animal rights (loomade õigused) ning millised on ühe või teise eesmärgi nimel võitlevad huvigrupid. Viimased eitavad igasugust loomade kasutamist ja seda vaatepunkti toetab väga vähe ameeriklasi. Ulukite heaolu eest seisjad ei eita jahindust ja nendega jagatakse ühiseid väärtusi. Jahinduse teavitusöös peab seda erinevust teadma.

 

Soome

Ka naabermaal Soomes on korraldatud samalaadseid uuringuid. Neist viimased, mis toimusid 2004 ja 2013, tegi Taloustutkimus OY. 1986. ja 1994. aasta küsitluste vahetut korraldajat ma ei tea. Reijo Orava tegi tulemustest ettekande 2016. aasta jaanuaris Tamperes toimunud Ulukipäevadel. Üks Soome rahvale esitatud küsimus oli “Kuidas te suhtute jahipidamisse?”. Võrreldes 1986., 1994., 2004. ja 2013. aasta vastuseid võib veenduda, et jahinduse maine paraneb ka Soomes. Positiivselt meelestatud kodanike osa oli vastavalt 48%, 44%, 54% ja 61% ning negatiivset suhtumist väljendas vastavalt 31%, 28%, 17% ja 13% küsitletuist.

Ka Rootsi uurijad on täheldanud inimeste suhtumises samasugust muutust. Per Erikkson (2014) on näidanud nii oma kui ka teiste analoogiliste uurimistulemuste põhjal, et elanikkonna toetus on kasvanud 72 protsendilt 1980. aastal 84 protsendile 2012. aastal. Ta põhjendab seda muutustega ulukiasurkondades ehk sõraliste arvukuse olulise kasvuga ja hundi “tagasipöördumisega koju” pärast pikemat eemalolekut. See kõik on tekitanud probleeme, mille lahendust üha enam inimesi näeb küttimises.

Üks HD olulisemaid ülesandeid ongi otsida lahendusi, kui hunt on taas oma areaali laiendamas. Kuidas jõuda selleni, et hundid oleksid söönud ja lambad terved sõna otseses mõttes?

Põhjaliku ülevaate olukorrast hundirindel meie naabermaal on andnud J. Bisi, S. Kurki, M. Svensberg ja T. Liukkonen 2007. aastal artiklis “Human dimensions of wolf (Canis lupus) conflicts in Finland” (“Inimlik dimensioon hundikonfliktis Soomes”). Umbes 20 aastat tagasi hakkas hundiasurkond Soomes kiiresti suurenema. Artikli autorid väidavad I. Kojola andmetele viidates, et 1996. aastal neljast hundikarjast koosnenud populatsioon kasvas 2005. aastaks 16 karjani. Sellega kaasnesid diskussioonid, mis saavutasid erilise emotsionaalsuse Ida-Soomes.

Nii looduskaitsjate kui ka maaelanike esindajad pöördusid Euroopa Liidu komisjoni poole abipalvega ehk teisisõnu kaebasid oma teisitimõtlejatest kaasmaalaste peale. Esimesed kurtsid, et Soome seadused ei arvesta elupaigadirektiivi. Teised koostasid petitsiooni, hankisid sellele 20 179 allkirja ja edastasid Euroopa komisjonile, nõudes Ida-Soome kohalikele elanikele sõnaõigust hundipoliitika mõjutamisel. Pole vist vaja lisada, kelle poole kõrge komisjon asus.

Kõik see lisas vaid õli tulle. See ajendaski teadlasi uurima soomlaste suhtumist hundiareaali laienemisse. Korraldati ankeetküsitlus ja 30 koosolekut, kaheksa linnades ja 22 maapiirkonnas, kus umbes 1600 inimest sai oma arvamuse välja öelda. Tõenäoliselt edastasid oma arvamuse vaid hundiprobleemist tõsiselt huvitatud isikud. Valdav oli negatiivne suhtumine. Kaks äärmuslikku huvirühma olid jahimehed ja looduskaitsjad.

Hunti kardeti kõige enam Lääne- ja Lõuna-Soomes ehk seal, kuhu kiskja oli alles hiljuti ilmunud ja kus arvukus oli veel väike. Kohati valitses Lääne-Soomes hundi puhul täisleppimatus. Ida-Soomes, kus kiskja asustustihedus oli suurem, ei tuntud hundihirmu. Seal väljendati pettumust võimuorganitesse ja nende hundipoliitikasse, mis ignoreeris kohalike elanike huve. Kõige hundilembesem oli ka selle (nagu teistegi sarnaste) uuringu andmeil linnarahvas. Hundipopulatsiooni kasvu soovisid kõige enam tiheda inimasustusega Lõuna-Soome elanikud.

Enamik küsitletuist pidas lahenduseks reguleerida hundi arvukust küttides, kuid looduskaitsjate esindajad pidasid seda valdavalt lubamatuks ja nägid väljapääsu selgitustöös. Kui kohalike elanike arusaamad lahknevad võimude omast ja kompromissi ei saavutata, ilmneb püüd lahendada probleemid omakohtuga ehk salaküttides. Sedagi levinud nähtust on naabermaal uuritud.

M. Pohja-Mykrä ja S. Kurki väidavad oma 2014. aasta artiklis “Strong community support for illegal killing challenges wolf management” (“Kogukonna tugev toetus hundi asurkonna salaküttimisele”), et hundi arvukuse vähenemine 250 isendilt (2006) kuni 140 (2014) näitab senise hundipoliitika läbikukkumist ja on põhjustatud salaküttimisest.

Artikli kokkuvõttes püütakse anda soovitusi hundi kaitseks, leides, et hädavajalik on muuta inimeste hoiakut neid informeerides ja harides. See ei klapi kuidagi kokku T. Heberleini ja G. Ericssoni seisukohaga, kes väidavad nii enda kui ka teiste asjakohaste uurimuse põhjal, et ei ole leitud teadlikkuse ja suhtumise korrelatsiooni. Enamgi veel: vähemalt Rootsis armastavad hunti kõige enam need, kes tunnevad teda kõige vähem.

Soome ajalehtede põhjal näib, et üht-teist on siiski muutunud. Alates 2014. aastast võib Soomes erilubade alusel hunte küttida. Eelmisel aastal väljastati 46 luba, millest realiseeriti 42. Tänavu lubatakse jaanuaris–veebruaris küttida 53 hunti, mida on rohkem kui kunagi varem. Tundub, et hundijahi lubamine on pingeid leevendanud. Vaidlused pole küll lõppenud, aga on muutunud märksa rahumeelsemaks.

Foto: Jüri Jõepera
Rootsis

Rootslased suhtuvad hunti positiivsemalt kui soomlased ja norrakad, kuigi Heberlein ja Ericsson oletavad, et nüüd, kui hundid on tagasi (artikkel on avaldatud 2008), võib suhtumine muutuda negatiivsemaks.

Kerge on armastada abstraktset hunti, aga konkreetne hunt, kes murrab koeri ja lambaid, võib suhtumist muuta.

1976. aastal arvas kolmveerand rootslastest, et hundiasurkonna taastamiseks peaks midagi ette võtma ja jahimehed olid meelestatud isegi soodsamalt kui üldsus, kuid 2008. aastaks oli nende suhtumine halvenenud.

71% rootslastest soovib hundi arvukuse edasist kasvu, kuid sama meelt on vaid 41% jahimeestest. Autorid rõhutavad, et kuigi jahimehed moodustavad vaid väikese osa elanikkonnast, kujutavad nad riigi ulatuses olulist poliitilist jõudu, kelle seisukohti ei tohi eirata. Seda enam, et just nende aastamaksust rahastatakse ulukiuuringuid.

Eesti jahiseaduse järgi on jahimehe aastamaks vaid kümme eurot. Kui keegi võtab öelda, et niisugustel arvamusel pole siin riigis erilist kaalu, oleks raske vastu vaielda.

Mõned mõtted artikli kokkuvõttest
  • Infot huntide kohta jälgivad tõenäoliselt vaid hundivihkajad ja -armastajad, kes olenemata selle teabe iseloomust ei muuda suhtumist. Need, kel pole asjast sooja ega külma, tõenäoliselt ei loegi asjakohaseid artikleid. Kaugemas tulevikus võib teavitustööst küll abi olla, aga see ei ole kindlasti imerohi, mis muudaks kiiresti üldsuse hoiakuid.
    • Jahimeeste suhtumise parandamiseks peaks lubama hunte küttida – niivõrd, kuivõrd asurkonna seisund seda võimaldab.
    • Nii Põhja-Ameerikas kui ka Skandinaavias on huntidest saanud linna domineerimispüüdluste sümbol. Maaelanikud tunnevad end seetõttu ahistatuna.
    • Praegu on nooremate inimeste suhtumine positiivsem, seega võib loota, et nad ei muuda meelt ja tulevikus on kogu rahva meelsus positiivsem.
Foto: Pixabay
Rootsi ja Norra erinevus

Väga õpetlik näide, kui oluliselt võib huntide käpakäik erineda sarnases looduslikus keskkonnas, aga erineva meelsusega riikides, on suurkiskjate asurkondade seisund Rootsis ja Norras. Skandinaavia maadesse ilmusid hundid tagasi 1970. aastate lõpul või 1980. aastate algul. Võib-olla on siin mingi osa ka erinevatel looduslikel oludel, aga kindlasti mõjutas hundiasurkonna arengut kummagi riigi kodanike suhtumine.

2012/2013. aasta talvel hinnati hundi arvukuseks 380 +/– 30 isendit. Neist 300 elutseb Rootsi aladel ja vaid 30 Norras. Veel 50 on mõlema riigi “ühisvara”. Millest on tingitud erinev meelsus? Üks põhjusi on Norra põllumajanduspoliitika, mille eesmärk on tagada riigi varustamine toiduga, tabagu ümbritsevat maailma ükskõik kui raske kriis. Norra põllumehed saavad riigilt suurt rahalist toetust. Nii said lambakasvatajad 1995. aastal subsiidiume 160 000 USA dollarit, et toota liha ja villa, mille turuväärtus oli vaid 68 miljonit dollarit. Lambaid on riigis üle kahe miljoni, nad on vabapidamisel ja veel hiljuti ei rakendatud nende kaitseks mingeid meetmeid. Muidugi on nad kiskjatele kerge saak.

1993. aastal korraldati Norras uuring, mille käigus küsitleti telefoni teel 300 Hedmarki maakonna elanikku. Neist 14% soovis hundi täielikult hävitada, 37% arvukust vähendada, 40% olemasolevat hoida ja 7% arvukust suurendada. Sel ajal elas Hedmarkis vaid kümmekond hunti. Tõsi küll, küsitletuist koguni 42% arvas, et neid on üle saja. Kas tuleb tuttav ette? Huvitav, et jahimeeste hulgas oli hundi asurkonna suurenemise soovijate protsent (10,9) suurem kui mittejahimeestel (4,8)!

Norras on kohalike omavalitsuste roll kogu riigi seadusloomes ja otsustamisprotsessis traditsiooniliselt tugevam kui Rootsis, kus poliitikat tehakse riigi tasandil. Seetõttu tundub tsentraliseeritud suurkiskjapoliitika norrakatele provokatiivne ja motiveerib mässama keskvõimu vastu. Selline mäss väljendub ka salaküttimises. Küsitleti 2521 isikut 434 Norra ja 290 Rootsi omavalitsusest. Selgus, et 7% norrakaid ja 2% rootslasi ei aktsepteeri suurkiskjaid mingil juhul. Kõige kiskjavaenulikumatest Norra ja Rootsi kodanikest oli vastavalt 36% ja 10% valmis kiskjaid ka illegaalselt küttima. Kui paljud on võtnud selle patu päriselt oma hingele, pole teada. Küll on kaudselt välja rehkendatud, et umbes poole Skandinaavia huntide suremusest moodustab salaküttimine.

Milline on eestlaste suhtumine jahipidamisse ja erinevaisse ulukiliikidesse, vaatleme järgmises artiklis. Ette võib öelda nii palju, et hunt ei ole kaasmaalaste arvates pahade ulukite pingereas sugugi esimesel kohal.