EJ 1/2019: Kaarel Roht – pool sajandit Eesti jahinduses

EJ 1/2019: Kaarel Roht – pool sajandit Eesti jahinduses

512
Fotod: erakogu

TEKST JAANUS VAIKSOO

Kui peaks ütlema ühe nime, keda teab ja tunneb viimane kui üks Eesti jahimees, siis on see kindlasti Kaarel Roht ehk Rohu Karla, nagu kaaslased ja sõbrad on harjunud teda kutsuma.

Kaarel on olnud aastaid ministeeriumis jahindusspetsialist, jahindusinspektor, rahvusvaheline trofee-ekspert, ornitoloog, sõraliste uurija, noorjahimeeste koolitaja, jahimeeste seltsi nõunik jne. Kõiki neid ameteid ja hobisid ühendab kirg looduse, metsa ja jahinduse vastu.

Kui olin vist alles vaevalt kümneaastane, töötas mu vanaema metsamajanduse- ja looduskaitse ministeeriumis valvurina. Ministeeriumi trepid ja koridorid olid poisikesele põnev koht ja igal juhul jäid ka sina juba sellest ajast mulle meelde.

Ma olin juba ülikooli viimase kursuse tudengina 1972. aastast Rakvere metsamajandi looduskaitsejaoskonna inspektor. Tegelikult tegin kõike, kaasa arvatud jäägritöö. Inspektori toimetused tuli päeval ära teha, jääger olin õhtuti ja hommikuti. Rakverest sain jahindustegevuse kogemuse. Vahepeal pidin olema kaks aastat Kaliningradis Nõukogude sõjaväes. Metsamajandi direktor Simo Nõmme hoidis aumehena mulle koha alles.

Siis aga moodustati metsamajanduse- ja looduskaitse ministeeriumi juurde jahimajandusosakond. Jaan Naaber oli selle juhataja ja kutsus tolleaegse ministri esimese asetäitja Feliks Nõmmsalu soovitusel mind 1976. aastal Tallinna Mati Kaalu asemele vaneminspektoriks. Matist sai loomaaia direktor. Osakonnajuhataja asetäitja oli Viido Aulik. Jahinduse riiklik koordineerimine oligi siis kolme mehe õlul. Peale selle oli jahimeeste selts ja sõjaväe jahiselts, kus oli oma süsteem. Meie ülesanne oli määrata ka suurulukilimiidid, mis anti jahimeestele ette, kuid kahjusid keegi jahimeestelt sisse ei nõudnud, isegi kui need tekkisid.

Töötasid ministeeriumis päris kaua.

Metsamajanduse- ja looduskaitse ministeerium kestis aastani 1988. Niikaua olin seal ka tööl. Vahepeal moodustati ENSV riiklik looduskaitse ja metsamajanduse komitee ja alles seejärel 1990. aastast metsaamet ja keskkonnaministeerium. Mina jäin metsaameti poolele, sest sinna jäi ka jahindus. Olin seal kuni metsaameti reorganiseerimiseni aastal 2000 ja siis tulin keskkonnaministeeriumisse üle.

Oled olnud alati väga aktiivne ja liikuv. Tulid Rakverest Tallinna. Kas ministeeriumis ootas sind põhiliselt kontoritöö?

Nii kontori- kui ka välitöö. Meil oli jahiseltside kontrolliõigus koos protokolli koostamise õigusega. Põhiliselt jälgisime tegevust maastikul, eelkõige ulukihoolet. Tol ajal olid oma normatiivid, kuigi karistusi peaaegu ei rakendatud. Enamasti sai need asjad kõik inimlikult ära lahendatud. Puudused lubati kõrvaldada ja polnudki rohkem probleeme.

Muidugi oli ministeeriumis ka paberitööd piisavalt. Minu vedada oli veel jahitrofeedega seotud tegevus. 1972 käisin esimesel trofeekoolitusel ja kolm aastat hiljem olin juba Balti kolmandal jahitrofeede näitusel assistendina tööl. 1993 sain esimesena Eestis CIC rahvusvahelise trofee-eksperdi kategooria, mis andis õiguse hinnata trofeesid ja anda trofeeõpetust ka teistes riikides.

Minister Heino Tedre kohta öeldi, et ta suutis nõukogude ajal Moskva survest hoolimata hoida Eesti metsad heas seisus. Kuidas olid lood jahindusega?

Ulukid olid ka heas seisus. Meil ei tekkinud selliseid probleeme, nagu on nüüd suurkiskjatega, eriti hundiga. Hunt säilis ja ilvese säilis, olenemata sellest, mismoodi hüppas metskitsede arvukus, kas olid rasked või kerged talved.

Küsimus oli minu meelest ikkagi usalduses: usaldati jahimehi jahinduses ja metsamehi metsanduses.

Hundil polnud mingit kvooti, hunt oli lindprii ja sellele vaatamata teda ei hävitatud ega juhtunud temaga ka geneetiliselt suurt midagi. Neid tuli sisse Venemaalt ja Lätist. Hunt säilis, sest meil on piisavalt loodusmaastikke, kus jahti ei ole võimalik pidada.

Küttimisandmed olid siis tõesed. Ilvesel oli kvoot, mis määrati koos jahimeestega ja ilvese populatsioon säilis. Ilvese asurkond oli nii heas seisus, et Euroopa Liitu astudes saime ainsana liikmesriikidest ilvese loodusdirektiivi 5. lisasse, mis omakorda tähendas, et võisime ilvest kasutada Brüsselile aru andmata, lähtudes oma tervest mõistusest.

Oled öelnud, et sulle meeldib pigem üksi jahti pidada. Milline jaht on sulle südamelähedane?

Eluaeg olen pidanud näiteks kitsejahti, eriti peibutusjahti. Reidolfi käsiraamatus on väga hästi kirjeldatud peibutusjahi omapärasid. 1970. aastatel ei peetud põdrale peibutusjahti, kitsele peeti märgatavalt rohkem, kuid praegu on just see unarusse vajunud.

Kui nüüd käivad jutud, et tahetakse jooksuajal peibutusjaht ära lõpetada, siis tähendab see ühe traditsiooni hääbumist.

Kui nii, siis tuleks jooksuaegne peibutusjaht keelata ka rebasele, põdrale, hirvele, hundile jne. Jahindusega tegeledes tuleb ulukitesse suhtuda erapooletult, mitte nii nagu George Orwelli „Loomade farmis“, kus kõige võrdsemad olid sead.

Teine lemmik on linnujaht. Linnujahi omapära on, et esiteks pead sa linde tundma, ja teiseks neile ka pihta saama. Need kaks tingimust ei lange kõikidel meestel kokku. See muudabki linnujahi raskeks. Põhiliselt käin pardijahil. Parti on keerulisem küttida kui hane. Iga lindu peab eraldi võtma ja üritama laskekaugusele meelitada. Ma kasutan kujusid. Pardijahil olen üksi, mul on aega elu üle mõelda, looduse üle mõelda ega pea ilmtingimata laskma. Ühisjahtidel on see puudus, et sind vaadatakse teinekord paha pilguga, kui jätad lasu tegemata. Mingis mõttes oled sundseisus, ehkki moment ei pruugi sihtimise ja laskmise poolest sobida.

 

Poisikesepõlves olen käinud isaga ka tedrejahil. Veel 1960. aastatel lasti kevadel Eestis ligi 9000 tedrekukke. Poisike on poisike ja teeb ka poisikese trikke. Ragulkaga olen tedre tagumikule ka korra pihta saanud, aga sellest ei arvanud suur lind midagi. Soputas vaid sulgi ja lendas oma asju ajama. Ise ma tedrekukkesid Eestist pole küttinud, küll aga Lätis kevadisel ja Soomes sügisesel jahil.

Jänesejaht on poisikesest peale meeldinud, meil oli alati kodus Eesti hagijas. Isa oli kirglik jänesejahimees. Tol ajal lastigi põhiliselt kitse ja jänest. Rebasejahti peeti samuti hagijaga. Ja sügiseti pardijahti.

Millal sai sinust ametlik jahimees?

Alates 1967. aasta 18. jaanuarist – jahimeeste seltsi sünniga ühel päeval. Praegu käin jahil Vatla ja Kooraste jahiseltsis. Ühisjahtidel käin tükati, kui on aega ja tahtmist. Mulle tuleb meelde minister Heino Tedre ütlemine: „Ma tulen küll jahile, aga minust jääb loom laskmata.“ Minust ei jää küll loom laskmata, aga ma valin väga hoolikalt, kuidas ja kas ma lasen.

Lasu saab jätta tegemata, kui olukord ei sobi. Selleks on vaja kogemust ja kainet meelt.

Olen tegelenud aastaid võistluslaskmisega, lasknud nii püstolit kui ka püssi seisvatele märkidele. Jahimehed võiksidki alguses paar aastat lasta seisvaid märke, sealt saab kogemused ja kindluse, kuidas looma lasta. Peab teadma elutähtsate organite asukohta, siis eriti palju vigu enam ei tehta. Pardijahimees peab kindlasti laskma lendavaid märke. Kui ikka kaheksa lasku läheb ühele pardile, siis tuleb otsida suurem objekt, mida küttida. Pardi peab kätte saama keskeltläbi kolme lasuga, parem veel kui ühe-kahe lasuga.

Mul on alates 1974. aastast kirjas kõik lasud nii kuuli- kui ka haavlipüssist. Peale selle veel lasu tulemused: kuhu pihta sai, kui palju liikus pärast lasku, kui pikk oli vahemaa loomani, möödalasu arvatav põhjus jne. Üks haavatud põder on jäänud mul elus kätte saamata, pärast kuuetunnist kõndimist loobusin.

Paari aasta eest andsid välja „Veelinnumääraja jahimehele“. Noorjahimeeste kursustel õpetad tulevasi jahimehi samuti linde tundma. Kust tekkis suur ornitoloogiahuvi?

Kui olin 1963. aastal 7. klassi poiss, siis panime talvel isaga üles 30 lindude pesakasti. See töö käis hobusega. Ree peal olid pesakastid, lund oli peaaegu meetri jagu. Hobune hüppas hopsadi-hopsadi! kümmekond meetrit ja siis puhkas järgimise hüppevooruni. Linnu pesakasti panin üles iga 30 meetri järel. Kevadel selgus, et kastid olid nii kõrgel, et pidin redeliga hakkama neid vaatama. Linnuhuvi sai alguse Eerik Kumari raamatust „Kuidas vaadelda linde?“ Olen olnud kogu elu metsaga seotud, see oli asjade loomulik jätk.

Varsti hakkasin linde ka rõngastama. Kui olin juba Tallinnas tööl, siis oli mul linna lähedal 400 pesakasti. Alustasin kodus 30‒40 pesakastiga, jätkasin Rakveres, kus oli paarsada kasti. Tallinnas tegin koostööd Tammiku metskonnaga, kus metsaülem oli Valdu Reinaas. Tema lasi teha pesakastid, mina panin need üles ja vaatlesin. Olen iseõppinud ornitoloog.

Ülikoolis sai minust hoopis terioloog, sõraliste uurija. Ornitoloogia eriala sel ajal ülikooli kavas polnud. Nii sai minust Harri Lingi jünger, kes oli ja on jäänud ainsaks jahindusteadlaseks. Praegused jahiulukiuurijad on rohkem ühe liigi või liigirühma uurijad. Põhiliselt uurisin põtra. Rohkem isiklikust huvist olen ka kitse uurinud. Metskits on ikkagi peamine suurkiskjate elatusvahend. Olen Tiit Randveeriga sama meelt, et püssiga me kitsede arvukust ei reguleeri, vähemalt jahimeeste sellise arvu juures, nagu meil praegu on.

Metskitse reguleerib ikkagi talv.

Mulle on meie laiuskraadil kitsejaht jaanuaris eetiliselt vastuvõetamatu, sest kitsel puudub sügava lumega ajal põgenemisvõimalus.

Tegutsed aastaid trofeenäitustel rahvusvahelise trofee-eksperdina, aga sulle endale pole vist trofeed nii olulised?

Ma ei lähe kunagi metsa eraldi uhket trofeed otsima. Kui Diana annab trofee, siis võtan selle vastu, aga enamik kütitud sokkudest medalit välja ei anna, sest nad on lastud enamasti vile peale. Enamasti tulevad vile peale välja noored ja väga huvitava sarvekujuga elukad. Sokupeibutamine on äärmiselt huvitav jahipidamisviis. Soovitan soojalt.

Mida on vaja selleks, et jaht õnnestuks?

Kui on hea seltskond, siis jaht sujub. Selleks on vahel hea käia ja vaadata, mis piiri taga toimub. See ei ole tühjalt veedetud aeg. Ühisjahte peetakse mujal maailmas üsna vähe.

Ühisjahid edendavad seltsielu, õlatunnet ja teistega arvestamist. Meie jahiseltside elu põhineb just nimelt ühisjahtidel. Kui säilib ühistegevus, siis säilib ka selts.


Loe lähemalt ajakirja Eesti Jahimees esimesest numbrist. Ajakirja üksiknumbreid saab osta Eesti Jahimeeste Seltsist aadressil Kuristiku 7, Tallinn. Ajakiri on müügil ka Lehepunkti suurimate partnerite juures (nt Prismas).