Eestis tavatu kuid kasulik väikeuluk – šaakal

Eestis tavatu kuid kasulik väikeuluk – šaakal

6666
Šaakal. Foto: Arun Raghuraman/Flickr

Šaakalist võib Eesti loodus hoopis kasu saada, sest ta aitab kährikuid tõrjuda.

Kui 2013. aastal Eestis jahimees esimest korda šaakalit küttis, tekitas see elevust ja poleemikat selle üle, kuidas loom siia kanti jõudis, kirjutab Eesti Päevaleht.

Nüüdseks on selge, et šaakal ei ole Eestisse toodud võõrliik, vaid uus liik, mis on levinud meie loodusesse loomulikul teel.


Keskkonnaministeeriumi metsaosakonna jahindusnõunik Tõnu Traks kinnitab, et šaakal on Eestisse kuuluv liik, keda käsitatakse siin samade reeglite järgi nagu teisigi ulukeid. „Ta on oma arengus looduslikult Eestisse tulnud liik. Meie ei kvalifitseeri, et tema siia jõudmine oleks probleemne või tervitatav. Ta on oma loom ja oma liik ning mingit vahet ei tehta,” ütles ta.

Šaakal on väikeuluk ja talle kehtivad samad reeglid, mis näiteks rebasele. Samuti ei piirata šaakali arvukust, sest ta ei ole liigina nii jõudsalt levinud.

Eestis on tõenäoliselt umbes kümmekond pesakonda, mis koosnevad keskmiselt viiest isendist.

Ukrainast Valgevenesse ja edasi Lätisse tulid šaakalid ilmselt mööda jõgesid ning sealt Eestisse mööda rannikut. Männili arvates on Eestis tõenäoliselt umbes kümmekond pesakonda, mis koosnevad keskmiselt viiest isendist. Peale nende on ka üksikuid ja paarides liikuvaid šaakaleid, seega on Eestis üle viiekümne šaakali.

Ideaalne pesitsuspiirkond on Matsalu looduskaitseala, kus šaakalid saavad elutseda mere ääres ja pilliroo vahel. Möödunud aastal leiti üks pesakond ka Piirissaarelt ja üks šaakal on kütitud Ida-Virumaal. Ilmselt jääbki šaakalite pesitsuspiirkond rannikule, sest sisemaa metsades konkureerib nendega hunt, kes šaakalid maha murrab.

Konkureerivad kährikutega

Uue liigina võib šaakalil olla Eesti loodusele sootuks positiivne mõju, sest ta konkureerib võõrliigi kährikutega. „Šaakali levialadel on kohalikud täheldanud kährikute arvukuse vähenemist või kadumist. Kui ta tõrjub välja üht võõrliiki, on see pigem positiivne. Kährik on võõrliik ja teda peetakse invasiivseks, kes võib halvasti mõjuda meie lindudele ja kahepaiksetele, kes pesitsevad maapinnal,” sõnas Männil.

Šaakaleid kütitakse samadel alustel kui teisi väikeulukeid. Neid võib küttida novembrist veebruari lõpuni. Möödunud suvel anti välja erilubasid lisaküttimiseks, sest šaakalid kippusid Lääne-Eestis lambaid murdma ja talupidajad kandsid kahju.

Tahkuranna valla Piirumi küla lambakasvataja Urmas Aava sõnul on šaakalid murdnud tema karjast 20 talle. „Mul on rajakaamera üleval ja šaakalid on iga päev pildis. Lumelt näen, et nad luusivad ümber maja. Karjatamishooaeg on praegu läbi, aga kui lambad välja saavad, siis on probleem jälle tõsine,” nentis Aava, kelle sõnul on ainuüksi Häädemeeste kandis šaakaleid neli või viis karja ning nad tikuvad toitu otsides lausa külla. Šaakalite tekitatud kahju riik lambapidajale ei hüvita. Ideaalne pesitsuspiirkond on Matsalu looduskaitseala, kus šaakalid saavad elutseda mere ääres ja pilliroo vahel.

Traks kinnitas, et šaakalitel ei lasta massiliselt levida. „Teeme ulukiseiret ja selle järgi otsustame, kas peaksime jahti suurendama või vähendama. Seal, kus šaakalid on teinud kahju ja murdnud taluloomi, anname välja ka lisajahilubasid,” lubas Traks. Möödunud aasta augustis antigi välja käskkiri, mis lubas Lääne-, Saare- ja Pärnumaal šaakaleid küttida ka väljaspool jahihooaega. Kokku kütiti möödunud aastal 17 šaakalit.

Inimeste lohakus ja metsseakorjused

Šaakal eelistab elada pehmemas kliimas ja mereline kliima talle sobib. Kütitud loomad on olnud tiheda karvastiku ja hea toitumusega, mis näitab, et neil läheb siin hästi. Järgmiseks aastaks võib šaakalitele ennustada head aega, sest aina rohkem lääne poole trügiv seakatk tekitab metsa palju metsseakorjuseid, millest šaakalid saavad toituda.

Kui sigade arvukus väheneb, saab hea aeg läbi ja osa šaakalite toidubaasi kaob. Paljuski on šaakalite toidulaud seotud inimtegevusega ja nad on varmad inimeste hooletust ära kasutama. „Šaakali omapära on see, et ta elab talve üle tänu inimtegevusele. Inimese lohakus toidab teda, sest nad ei töötle prügi nii, nagu peaks. Tuleb hoolitseda selle eest, et prügi oleks korralikult hoiustatud, siis on ka šaakalil raskem talve üle elada ja kutsikaid tuleb vähem,” ütles Traks.

„Oleme kütitud šaakalite magudest leidnud inimeste jäetud loomseid ja taimseid jäätmeid. Seal on olnud riisi, kurgiseemneid, arbuusiseemneid, õunu. On selge, et nad käivad kompostihunnikutes. Seepärast šaakalit väga ka ei armastata, sest tal on selline jäätmesööja maine, ja see on ka õigustatud,” lisas Männil.

Mida šaakalid söövad?

Alates 2013. aastast kütitud ja hukkunud šaakalite magudest on uurijad saanud hea ülevaate, millest nad toituvad. Näiteks Läänemaalt Massu jahialalt kütitud šaakalid olid söönud ära kitsetalle ning nende maost leiti ka metssea karvu ja nahatükke. Pärnumaalt leitud šaakal oli aga söönud õunu, uruhiiri ja ühe liblikarööviku. Üks šaakal oli kõhutäidet saanud kompostihunnikust ja tema maost leiti keedetud kanaliha, kanavarbaid, arbuusi- ja õunaseemneid. Möödunud aasta sügisel Piirissaarelt kütitud šaakal osutus aga veganiks: tema maost leiti pilliroogu, roosi kroonlehti, õunaseemneid, orasheina ja kurgiseemneid.*

„Šaakal on omnivoor. Kui rebane sööb pisinärilisi, siis šaakali toidulaual on suurem osakaal ka taimsel toidul. Tema toidulaud kattub teiste koerlastega, kuid kõige rohkem kährikuga, kellega tal on konkurents,” täpsustas Männil.

*Kasutatud keskkonnaagentuuri eluslooduse seire osakonna peaspetsialisti Inga Jõgisalu ettekannet.

Autor: Mihkel Tamm